In memoriam Ülo Meriloo

05/2017 25 meriloo ylo
Ülo Meriloo (13.02.1926 – 28.04.2017)

Ülo Meriloo sündis 13. veebruaril 1926. a Järvamaal Lehtse vallas Läpi külas Anette ja Rudolf Meriloo ainsa lapsena.
Ülo kasv mitme usulise liikumise (vennastekogudus, baptistid, nelipühilased) mõjupiirkonnas oli hea ettevalmistus, et hiljem teenida Olevistes ja EKB Liidus.
Tema lapsepõlve kuuluvad mälestused jumalakartlikust emast, ühe vanaisa õnnistamispalved, teise vanaisa eeskuju, kes usule tulles loobus kõrtsi pidamisest. Pühapäevakooli kümme aastat andsid suuna kogu eluks.

Ülo koolitee algas Läpi algkoolis. Esimeses klassis ta haigestus. Velsker ei andnud elulootust, öeldes vanematele: „Kahju, et teil on ainult üks laps.” Sama õhtu jumalateenistuse järel palusid vennad palavikus lamava poisi tervise pärast. Järgnes rahulik öö ja hommikul küsis ta juba süüa. Ülo rääkis tihti, et kasutab kingitud elu. See ime oli tõukeks ka vanemate usuletulekule.
13aastasena andis Ülo oma elu Jumalale. 9. augustil 1944. a ristiti Ülo Lehtse jões Richard Kaupsi poolt ja ta liitus Tapa kogudusega. Samas kuus mobiliseeriti ta saksa sõjaväkke, kust ta peagi ära tuli ja elas lühidalt metsavennaelu.

Ülo lõpetas 1946. a Tapa Keskkooli ja 1952. a Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonna.
33 aastat oli ta töökohaks Riiklik Projekteerimise Instituut „Eesti Maaehitusprojekt”. Oma insenerikogemusi on ta jaganud meie vendluse palvelate projekteerimisel. Seminari hoone ehitamisel Tartusse oli tema panus suur.
6. aprillil 1947. a laulatas Osvald Tärk Allika palvelas Ülo Meriloo ja Adelheid Raamatu, kes 61 ühistee aasta järel paremale kodumaale kutsuti.

Nii Lehtses kui ka Tapal osales Ülo laulu- ja mängukooris. Olevistes töötas ta kaasa meeskooris, mandoliinikooris, saatega segakooris, laulis baritoni meeskvartetis.
Ülo õppis aastatel 1956–1960 usuteaduslikel kursustel. Sealt suunati ta tööle Viljandisse, kus kogudus ehitas tema juhtimisel uue palvela. Paraku võimud konfiskeerisid hoone ega kinnitanud ka Ülot pastoriks.

1957. a valiti Ülo Oleviste koguduse jutlustajaks ja diakoniks. Aastatel 1971–1993 teenis ta vanempastorina. Tema ajal otsustas Oleviste (1978), et jätkab ühtse kogudusena ja ühe leivamurdmisega.

1979. a valiti Ülo Meriloo EKB Liidu vanempresbüteri abiks, 1985–1993 vanempresbüteriks, hiljem kuulus ta vanematekogu mitmesse koosseisu. Ta oli 1989. a loodud Eesti Kirikute Nõukogu asutajaliige. Oma teenimises oli ta sillaehitaja paljude riikide kristlaste vahel juba raudse eesriide ajal.
Hea suhtlemisoskuse ja organiseerimisvõimega Ülo Meriloo oli paljudele isalikuks eeskujuks ja nõuandjaks, laulatajaks, pulmakorraldajaks. 46 aastat oli ta koguduse palvemeelne karjane, kes tundis oma karja nime- ja nägupidi.

Palmipuudepühal ütles ta Oleviste kantslist viimast korda õnnistussõnad ja 28. aprillil saabus kutse taevakoju. Issanda ustav sulane puhkab Rahumäe kalmistul.
„Ainult see seisab, jäädavalt kestab ... mis armastus teind.“

Teekäija intervjuu Ülo Merilooga (veebruar 2016):
http://teek.ee/index.php/teemad/8-persoon/1700-ustav-ulo-loomult-rahuotsija