10 noortesõbraliku koguduse tunnusjoont I osa

06/2017 12 foto6882
Einike Pilli, KUSi rektor

EKB Liidus on rajatud mitmeid noortekogudusi. See on suur rõõm, kui noored juhid on järginud Jumalalt saadud kutsumust. Ja alati jõutakse rohkemate inimesteni kahes kui ühes koguduses.

Rõõmule vaatamata on mõistetav ka mahajääjate kurbus. Ehk isegi hirm, et ka järgmised hakkajad noored lähevad oma teed. Neis tunnetes on ka küsimust, kas me tegime midagi valesti? Aga veel olulisem on küsimus: kuidas võiks noored ennast ka traditsioonilise koguduse keskel hästi tunda? Isegi nii hästi, et nad kutsuvad sinna julgelt oma sõpru?
Frank Powell on kirjutanud internetiartikli kümnest tunnusest, mis on iseloomulikud kogudustele, kust võib leida noori. Olen seda materjali adapteerinud ja palunud eesti noortel neid tunnuseid kommenteerida.

1. Seal ei seista vastu muutustele
Noored ei saa aru, miks ei muudeta ebaefektiivseks muutunud asju – olgu selleks tööharu, jumalateenistuse vorm või terve kogudusekultuur. „Nii on alati olnud” – ei ole argument. Nende jaoks ei ole „traditsioonil” ajalugu, mis selle väärtuslikuks teeb. Vastupidi, kui nad näevad, et traditsioonid takistavad arenemist, hakkavad nad neid vaenlasteks pidama. Maailma muutmiseks on vaja muutusi ja noored saavad sellest aru.

Kadi (23): Ma olen leidnud ennast teoloogiat õppides küsimas, kas see või teine asi on lihtsalt traditsioon või on sellel ka loogiline piibellik põhjendus? Tihti tundub koguduses tehtav ja Piiblist loetu kuidagi erinev. Ma ei ütle, et traditsioon on halb, aga vahel tundub see kammitsev ja üldse mitte nii orgaaniline kui Piiblis.
Laura (26): Noored ei taha asju muuta „muutmise pärast” – neil lihtsalt tekib palju ideid, mida nad tahaksid katsetada. Vanemat põlvkonda hirmutab tihti noorte vähene (elu)kogemus. Vahel võib see aga olla hea – noored on piisavalt rumalad, et uskuda, et „Jumal teebki seda, mida ta on lubanud”. Nii võib näiteks mõnest noorte hullumeelsest tänava-aktsioonist kerkida esile rohkesti evangeelset vilja.

Joonatan (24): Mulle pole muutused küsimus sellest, et tahame olla väga kaasaegsed, vaid märk sellest, et me ei tohi olla mugavad. Kui muutused pole oodatud, on kogudus mugav ja see, milleks meid on kutsutud, on mingil määral läinud kaduma. Kardan, et siis on kogudus vaid koguduseinimestele, aga enam mitte maailmale meie ümber. Kohalik kogudus peaks olema maailma lootus ja selleks on meil vaja pidevalt muutuda, et ümbritsev kultuur võiks mõista, mis see lootus on.

2. Seal on selge tulevikuvisioon
Noored pole valmis investeerima kogudusse, mis ei unista suurelt. Nad on kogenud, et Jumalaga koos on suured asjad võimalikud. Seepärast ootavad nad, et koguduses luuakse ühiselt visiooni ja julgustatakse selle suunas liikuma. Nad usuvad, et Püha Vaim võib toimida ka planeerimise, mitte ainult tegutsemise käigus.

Karina (21): Koguduse motolause ja eesmärgid ei ole visioon. Kui me usume Jumalat, siis peaksime olema valmis uskuma ka kõige võimatumat. Jumala käes ei ole ükski asi võimatu (Lk 1:37), miks me siis unistame nii väikselt?
Kadi: Millennium-i ja Z-generatsiooni noori käivitavad mõtted, mis on nendest suuremad. Nad elavad põhimõttel: „Ma tahan midagi ära teha selle maailma jaoks”. Kristlus ongi neist suurem idee ja visioon, aga kui kogudus ei anna seda edasi piisavalt innukalt ja praktiliselt, siis see ei haara neid. Nad igatsevad näha, kuidas visiooni ellu viiakse, selliselt et ka nemad saavad kuidagi sellest osa olla oma panusega.

Joonatan: Iga generatsioon maalib otsekui uuesti oma usu ja Jumala pilti. See on vajalik protsess, sest me peame päriselt ka läbi mõtlema, millist Jumalat me usume. Mulle tundub, et noored tahavad eriti tõeliselt uskuda, et Jumal on just selline, nagu ta on end Piibli ja Jeesuse elu kaudu esitanud. Et ta tõesti suudab teha suuri asju ja et meil on võimalik ka elada sellist koguduslikku elu, nagu näeme algkoguduse keskel.