Jumala ja inimese jõuluigatsused

12/2017 10 mari vaherm
Mari Vahermägi, Nõmme baptistikogudus

„Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (Jh 1:14).

Jumala pühaduse tajumine peatab inimese kurja tegemast; tema headuse kogemine julgustab minema sügavamale armastuses.

Jõuludes kohtuvad igatsused. Jumala igatsus olla osaduses inimesega, inimese igatsus kohtuda Jumalaga. Põlvkondade igatsus näha täideläinud tõotust, pimeduses ja rõhumises olijate igatsus pääseda vabadusse. Poja igatsus viia täide Isa päästeplaan, valitsejate igatsus saada veel rohkem võimu. Läbi aegade on see nii ka jätkunud. Mistahes inimolemise tasandil – meie igatsused ei lõpe. Jõuluajal need pigem võimenduvad: andmise ja saamise igatsusteks; kohtumise ja mõistmise igatsusteks; rõõmsateks ja valusateks, peatselt täituvaiks või kättesaamatuteks igatsusteks – kuni ühe suure nimetu igatsuseni inimese sees, millest mõnikord süda tahab lõhkeda. „Pikk ootus teeb südame haigeks, aga täideläinud igatsus on elupuu” (Õp 13:12).

Igatsused on sageli seotud sõnaga. Sõna on toonud teadmise võimalikkusest. Midagi on lubatud, vajadus on teatavaks saanud ja sõnum on süüdanud lootuse. Lootuse, et ühel päeval see sõna võtab kuju ja saab reaalsuseks.

„Ja Sõna sai lihaks”

Kas mäletad rõõmu, mida lapsena tundsid, kui kingipaberist tuli välja just see asi, mida olid kaua igatsenud? Või südame paisumist, kui vaatasid laua ümber istuvaid armsaid ja lähedasi? Rõõm pärineb Jumalast, on kingitus inimesele ja osa eluandvast jõust. Rõõm on jumalariigi ligitulemise tunnus. Rõõm täitis taevaid jõuluööl; oma esimest last valvavat noort abielupaari Petlemma koopas; karjaseid, kes töökohustusi unustades tõttasid vaatama tundmatut beebit; astronoome, kelle pikk ja parima teadmise kohaselt plaanitud teekond oli toonud nad lapseni, kes pidi muutma tervet maailma. Jõulusündmuses on palju täideläinud igatsuste rõõmu, aga midagi on veel. Midagi, mida vast keegi osalistest oodata ei osanud, kuid mis selle rõõmu täiesti eriliseks tegi.

„Me nägime tema kirkust, nagu Isast Ainusündinu kirkust”

Mis on kirkus? Kuidas saab see inimesele nähtavaks? Kirkus või auhiilgus on Jumala üks alusomadusi, millele usklikud reageerivad temale sügava austuse osutamisega. Auhiilgust tähistava heebreakeelse sõna tüvi tähendab „kaalu”, selle kreeka keele vaste tõlge võiks olla „arvamus”. Kokkuvõtvalt võiks auhiilguse näitamine tähendada „suurepärasuse ja kiidetavuse esiletoomist” ning ka austavat imetlust taolise esitlusega silmitsi olles. Kuidas see kirkus jõululapses peegeldus, ei ole meile kirjeldatud, aga tema külastajate reaktsioonidest saame aimu, et see oli nähtav ja see muutis neid, tuues esile suure rõõmu.

Jumala igatsus kohtab inimese igatsust Sõnas, kes sai lihaks.

Jumal avaldab oma aulisust inimesele loomistegudes (loodus), loodu eest hoolitsemises ja armus. Nii austab ta iseennast ja oma sulaseid. Jumala aulisuse tajumine ja kogemine põhjustab uskuvas inimeses omakorda igatsuse tuua austust Jumalale ja seda tehakse läbi tänamise, ülistamise, sõnakuulmise ja Jumalast juhitud teekonna aktsepteerimise (isegi juhul, kui selles sisaldub kannatus). Jeesus ütles siin maa peal olles, et tema eesmärk on kõigega austada oma Isa, Jumalat, ning läbi oma elu tegi ta seda Jumalat kiites ja tänades, talle kuuletudes ning tema tahet viimseni (kannatuse ja surmani) aktsepteerides. Arvatavasti viitaski Johannes tervele Jeesuse maapealsele elule, öeldes: „Me nägime tema kirkust…” Jumala au oli siis ja on ka tänapäeval kogetav läbi tema aktiivse ligiolu, millest sünnivad jumalikud teod: vabanemised, tervenemised ja muutumised. Kui Vana Testamendi aegadel oli Jumala au sageli seotud valguse ilmingutega – välgud, tulesammas Iisraeli kõrberännakul, templis ilmuv auhiilgus, taevane auhiilgus, kui inglid kuulutasid karjastele Jeesuse sündi –, siis Uue Testamendi aegadel ja praegu avaldub lisaks valgusele (Pauluse pöördumise lugu) Jumala kirkus ka tema armastuses, tarkuses ja väes, mis sai eriliselt nähtavaks Jeesuse elus, surmas ja ülestõusmises.

„…täis armu ja tõde” 11 vabaduser66m

Jumala kirkuse tuum peitub tema pühaduses ja tema headuses. Seda koges võimsalt Mooses ja õppis eksirännakutel Iisraeli rahvas. See on inimese turvapiir, mille järgimine on ülim (igavese) elu kindlustus. Jumala pühaduse tajumine peatab inimese kurja tegemast; tema headuse kogemine aga julgustab minema sügavamale armastuses. Aga paljudele ei ole see lihtne.

Johannes kirjutab, et Jeesus, Jumala lihakssaanud Sõna, tuli kui elutoov valgus selle maailma pimedusse. Seda oli aastasadu ette kuulutatud ja oli palju neid, kes suure igatsusega ootasid selle täitumist. Nii nagu praegu, ootasid rõhutud vabanemist, ülekohtu käes kannatajad õigluse taastamist, vaesed ja tõrjutud oma olukorra muutumist ja haiged tervenemist. Lootusest täidetud ootus kasvas poliitiliste ootusteni ja igal ootajal oli oma kujutluspilt saabuvatest muutustest. Aga kui siis Sõna sai lihaks ja valgus paistis pimedusse, tõi see esile ka ootajate südamete kõlbmatuse. Ja nood ütlesid: „Ei, tänan, pimedus on parem.”

Johannes jutustab: „Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud. Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest… oli maailmas... Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu” (Jh 1:5–11).
Mis paneb inimese valima pimedust, valguse ja elu asemel? Miks on valus näha kevadpäikese kiirtes pesemata akent? Miks ütleb mu üheaastane lapselaps „Mine äla!”, kui ta tahab pahandust teha? Ja miks on täiskasvanul nii meeletult raske tunnistada: „Ma eksisin, ma tegin valesti?” Miks noogutame tuhande, üksteisele risti vastu rääkiva „tõe” peale, aga ei suuda selgelt öelda: „See on vale!” või: „See on kuri!”? Meil on hirm saada häbistatud.

See on Jumala igatsus inimese suhtes.

Võib-olla me ei tea, et iga valega kasvab pimedus ja kaob elu – esmalt inimese südames, aga siis ka tema elukeskkonnas. Võib-olla me ei tunnegi muud kui pimeduse elu ning usume valet, et hämarus ja kurjus ongi inimese keskkond, et elu ei peagi tunduma elusana, vaid piisab „elulaadsest olekust”? Või vajame pimedust selleks, et kuidagi katta oma valu ja häbi… Aga viimaks on see surm.

Jumala valgus ei tulnud häbistamiseks ega hukkamõistmiseks. Jah, see paljastab – aga selleks, et puhastada ja ravida armuga. Kirkus on täis tõde, sest ilma tõe tunnistamiseta ei ole vabanemist ja veel vähem armu. Jeesus ise ütles: „Ma olen tulnud selleks, et otsida ja leida kadunut. Ma tulin, et anda elu ja seda ülirohkesti. Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud…” (Lk 19:10; Jh 10:10; Mt 11:28). Selleks tuli ta oma kirkuses jõuluööl. Mitte sind hukka mõistma! Veelgi enam: oma elu lõpus võttis ta ise kogu inimkonna häbi ja eksimused kanda ja lunastada. Ta maksis ka selle eest, mida sa täna kellelegi tunnistada ei julge ja võib-olla iial endale andeks anda ei suuda. Temal on vägi teha meid vabaks kogema armu.

Jeesus ei tulnud osutama meie kõlbmatusele, vaid et võiksime Jumala armu uskudes muutuda selliseks, nagu tema meid tõeliselt loonud on. Jumala-näolisteks, tema kirkust peegeldavaiks. See on jõuluöö müsteerium, mida kogesid kõik need, kes teda Petlemmas kohtasid. Selles on inimese ülim rõõm ja täitumine, ja sealt voolab ikka veel meie hinge too sügav, nimetu igatsus kirkuse järele. Me tajume, et oleme loodud kirkuse jaoks, et on olemas hoopis teistsugune „mina”, täis elu ja valgust ja headust ja rõõmu. Et kirkuse keskmes on olemust muutev kohtumine, kus tema ootab, et sind armastada.
„Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim” (2Kr 3:18).

Ja see on üksnes tema tegu. See on ka tema ootus täna, 2017. aasta lõpus, et sa tuleksid ega kardaks valgust – esimest või sajandat korda, uskmatu või usklikuna ning ükskõik millise koormaga – uskudes kõige kiuste tema armastusse, muutvasse väesse ja uuekstegevasse lunastusse. Seal, kirkuses, põleb ära kõik kuri ja sulab ära häbi, sest armastuses ei ole enam hirmu ja kõik saab võimalikuks.

Jõuludes kohtuvad igatsused. Jumala igatsus kohtab inimese igatsust Sõnas, mis sai lihaks, ja sünnib valguseplahvatus. Valgust täis südametes sünnivad uued sõnad ja „saavad lihaks” armastuse ja halastuse tegudes, elu ja valguse juurdevoolus. Ja pimedus su elust peab taganema, sest: „...selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud” (Rm 8:37).