Puusepp Andersen ja Jõuluvana

12/2017 16 puusepp 1
Põhjala laste lemmikjõulujutt

Elas kord isa, keda kutsuti puusepp Anderseniks. Tal oli palju lapsi nagu teistelgi isadel. Jõuluõhtul, kui ta naine ja lapsed istusid laua ümber ning purustasid pähkleid, lahkus puusepp Andersen tasahilju toast.
Andersen läks oma puutöökuuri, kus rippus tema jõuluvanariietus ja ootas kelk suure kingikotiga. Ta pani oma jõuluvanariided selga ja sikutas kelgu üle lävepaku õue. Kuid sel õhtul oli väljas väga libe ja ta kukkus kelgu peale pikali, kingikoti otsa. Kuna õuerada läks aga otse mäest alla, libises kelk koos Anderseniga allamäge. Kuid just samal ajal läks seda teed ka üks teine Jõuluvana oma kelguga.

„Kui oled puusepp, siis võta lihtsalt paar lauajuppi ja naelad kaasa, nuga sul ikka on?”

„Eest ära!” hüüdis puusepp Andersen ja üritas kõrvale pöörata. Kuna aga suur habe tuules ta vaadet segas, põrkasid nad kokku ja maandusid mõlemad kraavis.
„Vabandust,” ütles puusepp Andersen. – „Palun vabandust,” vastas teine.

„Meil mõlemal on vist sama asi ees – teiegi olete jõulumantlis,” ütles ta, naeratas, sirutas käe ja esitles end: „Puusepp Andersen.” – „Jõuluvana,” ütles teine ja ulatas oma käe.

„Sa teed nalja, aga rõõmsal jõuluõhtul on seegi lubatud!”

„Just nii,” ütles teine, „aga kui oled nõus, võiksime teha nii: mina lähen sinu laste juurde ja viin need kingid neile ja sina lähed minu laste juurde. Kuid siis pead sa enne oma naljakad jõuluvanariided seljast võtma.”
„Nad tunnevad mind ju kiiresti ära?” arvas puusepp Andersen.

„Sina ei pea end maskeerima, minu lapsed näevad Jõuluvana terve aasta, aga tõelist puuseppa pole nad veel kunagi näinud. Igal aastal ütlen ma neile, et kui te nüüd tublid olete, tuleb sel ajal, kui mina inimlastele jõulukingitusi jagan, teie juurde puusepp Andersen. Aga ma ei arvanudki, et me tegelikult kohtume! Vahetame nüüd kiiresti osad, et mu lapsed ei peaks jõuluõhtul kaua ootama!”

„Seda võime teha küll,” vastas puusepp Andersen, „kuid kahjuks pole mul su lastele kingitusi.”
„Kas sa siis polegi puusepp?” – „Olen!” – „Siis võta lihtsalt paar lauajuppi ja naelad kaasa, nuga sul ikka on?” Loomulikult olid need asjad puusepp Andersenil töötoas reas.

„Sa võid minna lihtsalt mööda minu jalajälgi metsa,” ütles Jõuluvana. „Mina võtan kelgu ja kingikoti ning helistan teie ukse taga. Sa elad ju siin teisel korrusel?” 17 puusepp 2

„Jaa,” vastas puusepp Andersen.
Nii saigi, et Jõuluvana läks üles puusepa majja ja puusepp Andersen metsa. Ta ei pidanudki väga kaugele minema, vaid kolmest kuusest, kahest kivist ja ühest kännust mööda, kui juba märkaski kolme lottmütsi.
„Sealt ta tuleb, sealt ta tuleb,” hüüdsid päkapikulapsed ja jooksid suure, tuule poolt murtud puu juurde, mille juured taevani tõusid. Kui puusepp Andersen sinna jõudis, seisis seal ka Jõulueideke.

„Nüüd ta tuleb, Emme! Nüüd tuleb puusepp Andersen! Vaata aga! Kas ta pole ikka suur!”

„Lapsed, te käitute nii, nagu poleks kunagi varem inimest näinud,” ütles Jõulueideke.

„Tule palun sisse,” ütles Jõulueideke ja tõstis ühe oksaharu üles. Andersen kummardas sügavalt ja roomas oksa alt läbi. Ta sisenes väikesesse kivipõrandaga tuppa, kus olid puukändudest toolid ja samblavoodid, millel olid pohla-nõmme tekid. Kõige väiksemas voodis magas väikene laps ja nurgas istus väike vana mehikene ning noogutas peaga.

„Kas sul on nuga kaasas? Kas sul on ka lauajuppe ja naelu?” pärisid päkapikulapsed ja sakutasid ning tirisid puusepp Anderseni.

„Ikka vaikust! Andersen peab esiteks sisse tulema, enne kui teie hakkate kauplema,” ütles Jõulueideke. „Istu, Andersen!”

„Kas meil on võõraid?” hõikas vana mehike toanurgast.
„See on puusepp Andersen!” hüüdis Jõulueideke talle kõrva. „Vanaisa on nii vana, et ei jõua enam uksele vastu tulla. Sa mine tema juurde ja tervita. See rõõmustab teda.”

Andersen läks üle toa, tervitas vana mehikest ja võttis ta käe, mis oli nii kare, nagu oleks ta puudutanud puukoort.

„Nüüd pead sa siia maha istuma, puusepp Andersen,” ütlesid lapsed.

„Tead, mis sa mulle pead tegema?” küsis suurim päkapikk ja naeris ühe hamba välkudes.

„Sa pead tegema mulle ühe kelgu. Kas oskad? Ühe väikese mängukelgu!”

„Ma pean proovima,” ütles Andersen kõheldes. Kuid ei kestnudki kaua ja kelk oli valmis.
„Nüüd on minu kord,” ütles keskmine päkapikk. See oli väike pikkade patsidega tüdruk.
„Mida sina soovid?” küsis Andersen.
„Nukuvoodit,” ütles päkapikuplika.
„Kas sul nukku ka on?” küsis Andersen.
„Ei ole, aga metsahiire lapsed tohivad aeg-ajalt minu juurde tulla ja koos orava lastega tohin ma nii sageli kui tahan nukkudega mängida. Neile see meeldib. Tee üks nukuvoodi!”

„Kas sa suudaksid selle korda teha?” ... „Ma teen sulle parem uue!”

Ja Andersen vooliski nukuvoodi.
„Mida sina soovid?” küsis ta siis kõige väiksemalt päkapikult, kes kohmetult kõrval seisis ja kelle nina peal olid kolm tedretähte.
„Ei tea,” sosistas poiss.
„Loomulikult ta teab! Ta ei räägigi millestki muust! Ütle nüüd!” hüüdsid teised lapsed.
„Vurrikanni,” sosistas väikemees.
„Selle pead sa saama!” ütles Andersen ja tegi vurri.
„Nüüd pead sa ka veel midagi Emmele tegema!” mangusid lapsed.

Jõulueideke oli kogu aeg seal juures seisnud ja midagi oma selja taga varjanud.
„Tasa, lapsed!” ütles Jõulueideke.
„Ütle, mis ma peaksin sulle tegema?” küsis Andersen.
„Kas sa suudaksid selle korda teha?” ütles eideke ja näitas, mis tal selja taga oli. See oli supilusikas. Aga see oli nii vana ja praguline, et suppi sellega küll enam süüa ei saanud.

„Hm,” vastas Andersen ja kratsis ennast puusepapliiatsiga, mis tal alati kõrva taga oli. „Ma teen sulle parem uue lusika.”
Ja ta võttiski ilusa puujuuretüki, mille ta ukse juurest leidis, ja voolis Jõulueidele uue supilusika. Kui ta sellega valmis sai, otsis ta ühe sirge puujuure, mille ülaots oli kõver. Ta istus toolile ja hakkas selle kallal nikerdama. Lapsed tunglesid ta ümber ja küsisid, mis ta sellest teeb, aga Andersen ei vastanud midagi. Kui ta valmis sai, oli tal käes ilus jalutuskepp.
„Palun, vanaisa!” hüüdis Andersen ja läks sellega vana mehikese juurde.

Siis korjas ta veel kõik laastud kokku, meisterdas nendest väikese linavästriku ja riputas selle kõige väiksema päkapikukese voodi kohale.
„Oi kui kaunis,” ütles Jõulueideke.
„Nüüd peame teid, puusepp Andersen, väga tänama. Öelge aitäh, lapsed. Tulge siia ja tänage puusepp Anderseni. Seda jõuluõhtut ei unusta me küll kunagi.”
„Aitäh, aitäh!” hõiskasid lapsed. Ka vana mehikene tuli jalgu lohistades oma uue kepiga üle toa ja ütles: „Tuhat tänu!”

Siis kuuldus ukse taga mingit sahinat ja puusepp Andersen ütles: „Ka mina tänan ja soovin rõõmsat uut aastat!” ja kiirustas minekule. Väljas seisis juba Jõuluvana kelgu ja tühja kotiga.

„Tänan sind abi eest, Andersen,” ütles Jõuluvana.
„Mida lapsed ütlesid, kui nad sind nägid?”
„No-jaa, nad rõõmustasid. Ja nüüd ootavad nad veel seda, et sa koju tuleksid, arvan ma.”
„Aga kuidas sul läks? Kas kõige väiksem oli väga ära ehmatanud?”

„Hoopis vastupidi,” ütles Jõuluvana. „Ta arvas, et see oled sina. „Vaadake, sain papa kätte,” kordas ta kogu aeg.”

„Nüüd pean ma kiiresti koju minema,” ütles Andersen. Ta soovis veel kord kõigile rõõmsaid pühi ja tõttas minekule.

Tuppa astudes küsis Andersen: „Lapsed, kas ma tohiksin teie kingitusi näha?”

Aga lapsed ainult naersid. „Ennist, kui sa jõuluvana olid, siis sa juba nägid!”

„Ei, mina olin päkapikulaste juures ja nikerdasin neile kingitusi,” ütles Andersen.

Aga seda lapsed loomulikult ei uskunud. Jah ja seepärast tuli Andersen pärast pühi minu juurde ja palus mul see lugu kirja panna. Ja nii ma tegin.