Detsember 2021 
Mikael Raihhelgauz, KUSi arendusjuht teadustegevuse alal
Mõelgem korraks jõuluöö sündmustele. Olen üsna kindel, et nii mõnelgi lugejal hakkavad nagu mul endalgi mõne evangeeliumiainelise filmi kaadrid silme ees jooksma. Maarjale ilmub ingel, ta jääb rasedaks, Joosep heitleb, aga peagi saab ise ilmutuse, mis veenab teda Maarja süütuses. Kahjuks ei ole paaril aega perekondlikku idülli nautida, sest keiser Augustuselt tuleb käsk, mille kohaselt peab igaüks rahvaloenduses osalemiseks oma päritolulinna kihutama. Nõnda tõstab Joosep üheksandat kuud lapseootel abikaasa eesli selga ja nad lahkuvad Naatsaretist Petlemma. Linna sisenemisel tulevad Maarjal veed ära ning Joosep asub naisele kiiruga tuba otsima. Kuid oh häda! Linnas ei ole rändurite tulva tõttu ühtegi vaba ruumi. Ainuke koht, kus püha perekond peavarju leiab, on räpane laut. Jumalaema sünnitab heintel ja maailma Päästja asetatakse sõime.
Kas leiame lõpmatute jõulupidude, kontsertide ja teenistuste vahel aega selle ligimese jaoks, kes parajasti meie tähelepanu vajab?
See lugu on meile kristlikust popkultuurist, jõulusõimedest ja lastenäidenditest nii armsaks ja südamelähedaseks saanud, et sageli jääme algupäraste evangeeliumitekstide detailide suhtes pimedaks. Näiteks kujutab evangeelium Joosepit ja Maarjat hoopis rahulikumas tempos oma asju ajamas. Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks ... Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama, ütleb Luukas. Miski siin tekstis ei viita sellele, et paaril oleks olnud kiire. Vastupidi, pigem paistab, et Jeesus sündis pärast seda, kui Maarja ja Joosep olid end Petlemmas sisse seadnud.
Kuidas siis ometi selgitada asjaolu, et nende jaoks polnud majas kohta? Teoloog Kenneth E. Bailey seab kõigile tuttava „laudateooria“ küsimärgi alla. Ta juhib tähelepanu asjaolule, et 1. sajandi Juudamaa väikelinna elamud koosnesid sageli üksnes kahest ruumist: elutoast ja väiksest võõrastetoast. Sõna καταλυμα, mida Luukas oma jõululoos kasutab, tähistabki ennekõike just niisugust võõrastetuba, kusjuures nõnda seda teiste kirjakohtade puhul ka tõlgitakse. Võttes arvesse, et enamasti lasti loomad ööseks majja ja sõim paigutati elutoa äärde, muutub järgnev tõlgendus märksa loogilisemaks. Joosep ja Maarja said peatuda kellegi majas, aga nende jaoks polnud võõrastetoas kohta, sest see oli juba täis. Maarja sünnitas Jeesuse elutoas ja asetas ta sõime, mis asus sealsamas.
Siinkohal võib lugejal tekkida õigustatud küsimus: tore teada küll, aga mida see ikkagi muudab? Loo mõte jääb samaks: see, kelle läbi kõik on tekkinud, Jumala Poeg ja kuningate kuningas ei sünni uhkes palees, vaid vaeste inimeste keskel. Jumal on lähedal ja ta on tulnud andma lootust neile, kes oma igapäevaelus lootust ei näe. Ent siin on üks „aga“. Kujutades Jeesuse sündi laudas, asetame kogu loo ühiskonnast väljapoole. Vahet pole, et keegi ei tee oma koduuksi sünnitavale naisele lahti. Jumal lavastab kogu päästedraama kulisside taga, inglitest sõnumitoojad ajavad kõik korda – mujal on business as usual...
Ent vahest jätame jõululoo detaile ignoreerides midagi olulist kahe silma vahele? Kas me ei unusta nõnda seda nimetamata peret, kes omaenda kitsikusest hoolimata Päästja vastu võttis? Järsku neilgi on meile midagi õpetada... Kas me anname teistele ruumi? Kas leiame lõpmatute jõulupidude, kontsertide ja teenistuste vahel aega selle ligimese jaoks, kes parajasti meie tähelepanu vajab? Kas meie rahakotis leidub mõnikümmend eurot ka kellegi teise jõululaua katmiseks? Või lükkame kõik pühadejärgsele ajale edasi, lootuses, et Jumal suudab ikka asjad mugavalt korda seada?
Ma ei kahtle, et teiste võimaluste puudumisel oleks Jeesus saanud kasvõi tähistaeva all sündida. Jumala plaan maailma päästmiseks oleks igal juhul täide läinud. Aga see oleks olnud juba plaan B.