07/2016 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Aino (60) ja Kalev (65) Meiternid elavad Tartu Salemi baptistikirikus. Juba 14 aastat on Aino koguduse majahoidja. Kokkulepitud ajal astun nende maitsekalt sisustatud elutuppa. Õppinud kondiiter on meie vestluse kõrvale serveerinud maitsva koogi ja pärib, kas ma eelistan kohvi või taimeteed. Paaritunnise külastuse käigus kuulen kõnekaid lugusid nende pühendunud teenimiselust. Saan kinnitust väitele, et enne peab oma kodu olema korras, siis oskab korda hoida ka kirikus.
Olin seal ainuke laps, põlvitasin palveks igal pühapäeval ja keegi ei narrinud.
Millistest kodudest te tulete?
Aino: Olen sündinud Antslas. Mu isa oli kommunist ja ema luterlane. Juba enne kooli külastasin koos emaga Aleksander Luhametsa vennastekoguduse tunde ja nende inimeste juures oli mul eriline turvatunne. Siis käisin baptistide juures Erich Sõmeri koju ehitatud palvelas, kus ta ikka rõõmustas: „Latseke, sa jälle siin!” Väikelinnas astus mõnigi tuttav üle palvelaukse ja kontrollis, kes seal koos käivad. Olin seal ainuke laps, põlvitasin palveks igal pühapäeval ja keegi ei narrinud. Vahepeal hooldas Antsla kogudust Paldor Teekel Võrust. Nii kuulsin ma nooruses selget Jumala sõna.
Antslast läksin edasi kaheks aastaks Tallinna kondiitriks õppima. Külastasin mitmeid kirikuid, meeles on eriti Oleviste. Varsti kutsus Ülle Kalvik mind Nõmmele noortekoori. See oli meeldejääv aeg. Meil oli siis noortega palju kooskäimisi, laulureise üle Eesti. Kui sain 16 aastat täis, ristis mind Arvo Kajaste. Elasin Kalvikute „kommuunis”, kus peatusid veel mitmed minusugused maalt tulnud noored.
Pärast lõpetamist suunati mind tööle Antslasse, kuid abiellumise järel sain tulla Kalevi juurde Tartusse.
Kalev: Olen sündinud Kanepis. Mul on neli õde-venda. Põhihariduse sain Nõo Keskkoolis. Tahtsin saada bussijuhiks. Kuid alguses sain õppida autoremonti. Peagi sai minust (kaugliinide) bussijuht ning seda ametit olen pidanud 42 ja pool aastat. Kogu Eesti ja Euroopa on läbi sõidetud.
Neil teedel on juhtunud nii mõndagi. Kord Tartu-Tallinna bussis, kui mul oli 70 reisijat peal ja sõit läks kesk lumesadu 90-kilomeetrise tunnikiirusega õhtusel libedal teel, kus oli ka rohkelt vastutulijaid, märkasin äkki eesliikuvat jalgratturit. Pidurdusmaad ega kõrvalepööramise võimalust ei olnud. Kokkupõrkest lendas ta kaarega põllule. Kartsin, et olen tapnud inimese. Kiirabi saabudes jätkas aga too purjus peaga mees oma laulujoru, nagu poleks temaga midagi juhtunud. Mu ehmatus oli muidugi suur, aga Jumal päästis imeliselt. 
Kohtumine Valga bussijaamas
Kalev selgitab, et bussijuhtidel tuli tol ajal ise pileteid müüa ja päeva lõpuks täpne aruanne esitada. Kord Valgas, sõitude vaheajal, tahtis ta kassa korda panna. Seal nägi ta üht ilusat tütarlast ja kutsus endale appi kopikakuhja kokku lugema. Neiul polnud ka hetkel enam kojusõiduraha ja ta laenas selle. See toodi muidugi järgmisel päeval tagasi. Sealt meie tutvus algas... Nüüd on Meiternite kooselu kestnud üle 41 aasta.
Aino lisab, et enne ristimist oli koguduse vanem selgitanud, et uskmatuga abielluda ei ole kohane ja sel puhul pannakse kogudusest välja, ning nii ka tehti. Nõmme koguduse noored tõid pärast pulmi lilli ja hoidsid kontakti. Ka Kajaste saatis jätkuvalt usku kinnitavaid kirju.
Meie jaoks nädalatepikkune töö oli Jumalal mõne hetkega tehtud.
Kuidas kulges teie ühiselu?
Varsti keelaski Kalev Ainol kirikuskäimise. 25 aastat tagasi tuli aga Kalevi ellu kriis. Tundus, et kõik läheb käest, oma peres oli probleeme.
Kalevile said otsingute ajal Tartus tuttavaks Kolgata, Nelipüha ja Salemi kogudused, kuid uue kiriku ehitamise ajal tihenes kontakt viimasega ja ta on vundamendist alates olnud siin abiks ning lõpuks ka ise siia jõudnud. See maja on talle peensusteni tuttav.
Kalev meenutab, et juba enne usklikuks saamist kuulas ta Pereraadio saateid, mis pakkusid elule pidepunkti. Kord kuulas ta Tartu-Tallinn tudengeid täis ekspressbussi roolis Ago Lilleoru jutlust armastusest ja südames anti märku: lase see sõnum ka salongis kõlada – ja nii ta tegi. Sõidu lõpul tänasid paljud noored teda selle eest. Viimasena väljus üks 35aastane noormees, vaatas bussi numbrit ja „Tarbus” sai ametliku kaebekirja – see olla olnud kohutav sõit, kus tuli istuda „ratastel palvemajas”. Sellele kirjale firma ei reageerinud. Viis aastat hiljem, samal kuupäeval ja pea samal kellaajal, Kalev ristiti. 
Aino leidis aeg-ajalt ikka võimalusi usukaaslastega kohtumiseks. 28. oktoobril 1991. aastal läks ta Nõmme palvelasse noortekoori kokkutulekule. Mees läks järele, et naine õhtu lõppedes koju tuua. Kalev meenutab, et ta jalutas, aega parajaks tehes, maja ees tänaval. Siis tuli õue Ants Rebane, tervitas ja päris, mis ta siin väljas ikka teeb, tulgu parem sisse ja vaadaku, mis seal toimub. Kolm kuud hiljem ristis pastor Rebane Kalevi.
Bussijuhina levitas Kalev sadu Johannese evangeeliume. Need olid säilinud veel esimese Eesti ajast. 10 eksemplari oli ühes pakis, nende ümbrispaber oli küll hiirte poolt ära söödud, aga pühakiri ise oli terve. 90ndail läks armatuurlaualt ju iga tasuta saadav trükis.
Aino, kuidas sai sinust kiriku majahoidja?
Töötasin Tartu „Sõpruse” sööklas kokana. Aastatuhande vahetusel läks seal aina pingelisemaks ja ma mõtlesin töökoha vahetamisele. Eino Järv oli mind juba mõnel korral kutsunud Salemisse majahoidjaks. Koondamine sai lõplikuks märguandeks – võtta see töökoht vastu.
Kirikus elades kordub aeg-ajalt üks lustakas hetk. Suure hoone tehnilised süsteemid vajavad ikka hooldust. Siis töömehed helistavad mulle ja pakuvad aja, millal nad võiksid tulla. Tavaliselt ma vastan, et palun, ma olen kodus. Teisel pool ei saada aga asjast aru ja öeldakse, et kas te saaksite ikka selleks ajaks kiriku juurde tulla ja uksed avada. Siis pean selgitama, et meie kodu ongi kirikus.
Andsin samas tõotuse, et nüüdsest peale olen alati valmis oma usust tunnistama.
Kui suur on praegune tööpõld?
Terve Salemi kirik – keldrist tornini, kahest bussipeatusest tagahoovini, lastetoast orelini. (Hiljem näitavad nad mulle kõike lähemalt.) Kalev on rõõmus äsja paigaldatud uue keskkütte automaatkatla üle, mis reageerib nii välistemperatuurile kui sisemistele soovidele (teenistuste ajal soojem, pärast jahedam).
Pärin, kas kirik on nüüd lõplikult valmis? Selgub, et ventilatsioonisüsteem pole veel projektijärgselt valmis ning ka tornikell ja teine, krundi nurka mõeldud kell, on puudu. Kuid mitmeid täiendusi on pidevalt lisandunud.
Majahoidja tööst
Igal kolmapäeval on pastori, majahoidja ja administraatori kohtumine, kus räägitakse läbi jooksvad asjad. Aino lisab, et pastor Pilli on hoolas ja info meiliga tuleb õigeaegselt. Ta kiidab ka dekoraator Piret Jürgensoni lilleseadeid, kuigi järgnev kastmine on Aino hool. 
Salemis pole enam jõulukuuse otsimise ja väljaviimise muret, sest selleks on kunstkuusk.
Kui talveööl on olnud tugev lumesadu, aga hommikul peavad kiriku ümber kahe tänava kõnniteed puhtad olema, on abilisi kerge leida. Urmas Roosimaa on öelnud, et talle võib helistada iga kell ja ta tuleb enne tööd läbi ning aitab. Siingi on kogudus märganud töö mahtu ja selleks on soetatud kaasaegne lumepuhur, millega suured pinnad üle käia.
Igal sügisel lisab suurte puude lehtede langemine palju tööd. Siin kuulen imelise tähelepaneku. Ühel aastal vaatas Kalev oma silmaga pealt, kuidas Jumal selles appi tuli. Järsku tõusis tugev tuul ja puhus peaaegu korraga enamuse lehti maha ning keerutas need samas mööda tänavat alla Emajõe suunas minema... nende jaoks nädalatepikkune töö oli Jumalal mõne hetkega tehtud!
Kas maja kostab ka läbi?
Kuigi ka selle, suhteliselt uue kiriku müürid on tavahoonete seintest paksemad, kuuleb siiski nii üle silla tuleva magistraaltänava autode müra kui ka algusaegadel keldris alanud bändiproovi. Palju huvipakkuvam on aga kuulata läbi oma toaseina palvekoosolekut juhatavat emeriitpastor Jüri Jürgensoni (tema on oma teenimisajal rääkinud ilma mikrofonita).
Salemi majahoidja töö on mitmekülgne
Lisaks korrapärastele jumalateenistustele toimub majas palju muudki: kooride harjutused, noortetunnid, koguneb A-rühm, Tähista tervenemist tööharu jne. Jõulude aegu on kaks nädalat järjest koolide kontserte.
Aino erilist tähelepanu nõuab kirikuhoones peatuvate külastajate majutamine. Majahoidjal on seni piisanud eesti, vene ja inglise keelest. Edasi tõlgivad külalised juba omavahel.
Loomulikult leiavad kõik külastajad eest puhtad ja korrastatud ruumid.
Majahoidja leiab aeg-ajalt ka mobiiltelefone, vihmavarje, kindaid jm, mis ta siis kantseleisse toimetab.
Kas te olete ka koguduse mõnes „vaimulikus” töölõigus kaasas? 
Kalev: „Aastate eest palus Sulev Kivastik, kas ka mina võiksin järgmisel Salemi koosolekul Jeesusest tunnistada (see oli veel vanas, väikeses palvelas). Kuid mida lähemale see õhtu jõudis, seda raskem tundus eelolev ülesanne ja ma sõitsin hoopis ära maale. Aga kell 19 (ajal, kui algas jumalateenistus) torkas üks puuoks väga tugevalt silma. Andsin samas tõotuse, et nüüdsest peale olen alati valmis oma usust tunnistama ega põgene Joona kombel selle eest. Trauma oli nii suur, et pidin minema arstile. Kordusvisiidi ajal ütles arst, et silm on nii korras, nagu poleks midagi olnudki. Sellest peale pole ma kunagi kartnud Jeesusest tunnistada ja tema Vaim on ka alati andnud suhu tabavaid sõnu. Koos Gideonidega olen jaganud Uusi Testamente, mõned aastad olen juhatanud koguduse palvetunde. Diakoniks ordineeriti mind koos Suleviga.”
Aino nimetab esmalt kodugruppi Kivastike pool, kus tal on väikese Mihkli ja Juhani „vanaema” tiitel.
Kuid luuüdivähk taandus imeliselt ja äsja tunnistasid arstid, et ta on oma haigusest terve.
Maja esievangelistid?
Kalev räägib, kuidas ta kirikuehituse ajal vaatas kord tornist alla ja nägi üht vana sõpra mööda Kalevi tänavat ligemale tuigerdamas. Ta pani oma käed suu ette ruuporiks ja hüüdis alla: „Ago, lõpeta ära!” Too vaatas tükk aega üllatunult igas suunas, aga läks siis kedagi leidmata edasi. Aasta hiljem kohtus Kalev ühe ontliku mehega, kes selgitas oma elu suurt muutust ja ütles usalduslikult: „Tead, Kalev, aasta tagasi Jumal taevast ise kõnetas mind ja ma sain joomapahest lahti.”
Meiternid peavad välitöid isegi huvitavamaks. Seal tervitavad sõbralikud möödujad ja soovivad head. Ühed võõrad inimesed pakkusid oma kodus liiga suureks kasvanud kauni palmi kirikule. Neile on Aino tänaval taas kohtudes soovitanud: „Tulge pühapäeval ise ka ja vaadake, kui hästi teie palm kasvab!” Nad vastavad: „Kas ikka tohib tulla?” Võõrastust baptistide vastu esineb ikka veel.
Kiriku ümber on muidugi kohtumisi ka äraväsinud joodikute ja kanepiaurudes liikuvate noortekampadega. Neile on Kalev ikka öelnud: „Ma olen kuulnud, et alkohol ja suits on ju rumalatele, aga teie olete nii ilusad ja targad.” Sellise sõbraliku kõnetuse peale on nad pühakojast kaugemale läinud.
Kord hakkas üks kuraasikas noormees jalaga kiriku suurt lillevaasi lööma. Aga arusaamatult lendas ta seejuures ise tahapoole uperkuuti. Tema kaaslased nägid seda pealt ja ilmselt jõudis neilegi kohale, et Jumal ei lase ka kõike pilgata.
Aino räägib, kuidas kord tuli noor ahastav naine ja palus, kas ta saaks panna sõbra lahkumise järel kirikusse küünla. Aino laskis ta sisse, neil oli pikem vestlus ja naine lahkus uue elujõuga. Aino on mõistnud, et ei tohi põlata ka teistsuguseid vaimulikke arusaamu.
Kristuse tunnistamine lähedaste keskel
Kalev räägib, et aasta tagasi oli ta kutsutud ühte pulma, aga samal ajal oli ka tema venna 60. sünnipäev. Õhtul sai ta südamesse, et peab jõudma ka veel venna juubelile. Sealses peotelgis kuulis ta esmalt viie auruse mehe pilget oma usu kohta. Ta ütles neile rahulikult, et on 25 aastat usuteed käinud ja arvab, et kui miski on kellegi mõistusest väljaspool, siis ei pea ju seda pilkama... kogu ülejäänud õhtu üle oli rahu.
Pererahvas on tänulik, et nende tütar on usus. Mõlemad pojad küll ei eita Jumalat, nende elukombed on korralikud, aga nad pole veel usus. Kalevi vanem õde on samuti Salemi liige ja oma noorematele vendadele on ta saanud Jumalast tunnistada.
Kalev räägib, et aasta enne surma oli isa mureks, et kui saaks maksu ära maksta, siis ehk oleks ammu katkenud side kodukirikuga taastatud. Kalev vastas, et parem oleks ikka Jeesusega vahekord luua. Teisel korral isa kutsus: „Tule, ma nägin unes, et mul on veel 100 päeva.” Nii ka läks. Haiglas ütles Kalev: „Isake, sul on veel ainult Jeesusele loota!” Ta küsis vastu: „Kas see ikka tasub?” Seal kuulis ta, kuidas isa kordas kord lapsepõlves pähe õpitud piiblisalme.
Mullu tabas Kalevit raske haigus. Jõud kadus. Enne seda sai ka liiga palju rabeletud linnas ja maal laenuga ostetud suvilas, mis nüüd sai ära müüdud. Neil seitsmel raskel kuul oli Jumala eriline lähedus. Kuid luuüdivähk taandus imeliselt ja äsja tunnistasid arstid, et ta on oma haigusest terve. Kui nüüd kodus sai kõik korda, on suurem jõud hoida ka kirik korras.
