12/2013 
Jael Puusaag, misjonär Bosnia-Hertsegoviinas
Bihać, 25.12.2000
Istun linnakeskuse kohvikus ja vaatan tänaval tõttavaid inimesi. Bosnias üldiselt jõulupühi ei peeta ja nii on tavaline tööpäev. Väljas sajab paduvihma. Esimest korda olen eemal oma kodust, perest ja kõigist meie jõulukommetest. Sealiha poodides ei müüda ja kirikus jõuluteenistust ei ole. Aga minu süda on täis rõõmu ja rahu: tean, et olen Jumala plaani järgi õiges kohas ja Rahuvürst Jeesus on ise minuga koos! Mõistan korraga, et jõulurõõm on andmise rõõm: Jumal andis meile parima kingitusena oma Poja ja selle meenutuseks teeme meiegi teistele kingitusi. Ingel teatas Joosepile, et Jeesuse üheks nimeks saab Immaanuel – Jumal meiega (Mt 1:23). Jeesus ei jäänud beebiks Petlemmas, ta on praegugi meie juures. Jumal on minuga ka siis, kui kõik välised traditsioonid on ära lõigatud ja lähedased on tuhandete kilomeetrite kaugusel!
Jõulude sõnum on, et Jeesuse läbi on meil võimalik saada rahu Jumalaga.
Tallinn, 24.12.2007
Mul oli raske aasta ja läbipõlemise äärel tulin jõuludeks koju. Üle seitsme aasta veedan pühad oma pere keskel. Käime Olevistes jumalateenistusel, õhtul oleme kõik koos vanemate kodus. Väljas sajab vihma, aga meil on tore olla. Ema ahjupraad viib keele alla ja kuuse juures kingituste avamine meenutab lapsepõlve. Kõik on hästi, aga minul pole õiget jõulutunnet. Mõtlen abielukriisis oleva sõbranna peale, meenutan lootusetust Bosnia inimeste eludes ja tunnen, et olen võimetu neid aitama. Korraga tuletab Jumal mulle meelde, et väike valgus pimedas paigas võib päästa kellegi elu. Majakatuli hoiatab meremehi karide eest ja väike täht juhtis hommikumaa targad Jeesuse sõime juurde (Mt 2:9–10). Saan südamesse rahu, et mu töö väikese valgusena Bosnia inimeste eludes ei ole asjatu. Koos selle teadmisega tuleb ka kauaoodatud jõulutunne.
Reykjavik, 24.12.2012 
Olen igatsenud põhjamaiseid jõule. Lõpuks see soov täitus ja ma veedan pühadenädala Islandil. Rõõmustan õhtusest kontsertjumalateenistusest linna suurimas katedraalis. Lahkun varakult hotellist, et mõnes kohvikus Piiblit lugeda ja mõtiskleda. Avastan, et pole kusagile minna: poed, kohvikud ja bensiinijaamadki on suletud. Kirikusse minna on vara ja pargipingil istuda külm, nii uitan tänavatel. Mõtlen neile, kelle kodu ongi tänaval ja jõulueine tuleb prügikonteinerist. Mõtlen ka jõululoole: „Ta mähkis lapse mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta" (Lk 2:7).
Kirikus vaatan teenistusele tulevaid terveid peresid. Laulan tuttavaid koraale, meeleolu on ülev, küünlad põlevad, muusika kõlab. Siis tuleb lahkuda. Tee hotelli on pikk, tänavad tühjad ja kohati hakkab üsna kõhe. Kiriku jõulutunne kipub kaduma. Olen Jumalale tänulik, et minu jõulurahu ei sõltu toidust, kingitustest või inimestest. See pole ka hetkemeeleolu, mis võib tulla ja minna. Ma tean, et Jeesus – Rahuvürst – on endiselt minuga.
Jõulud on Rahuvürsti sünnipäev
Kristlik maailm pühitseb jõuludel Jeesuse sündi. Petlemma väljal ilmusid karjastele inglid sõnumiga: „Ärge kartke! Ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!" (Lk 2:10–11,14). Jeesuse ülesanne oli suurem kui füüsilise rahu toomine Iisraeli rahvale. Ta tuli kõiki inimesi Jumalaga lepitama ja neile südamerahu andma. Jõulude sõnum on, et Jeesuse läbi on meil võimalik saada rahu Jumalaga. Kui jõuluõhtu ei andnud oodatud rahutunnet, võid Rahuvürst Jeesuselt abi paluda ka kõigil järgnevatel päevadel. See on kättesaadav kõigil aastaaegadel, igas riigis ja igas olukorras. Välised olud muutuvad, õnnetunne võib tulla või minna, maa võib olla must või valge, kuid koos Jeesusega on südamerahu. Ilma tema abita jääb me hinge aga alati tunne, et midagi on ikka veel puudu ja rahu ei ole...