10/2015 
Tiidrek Nurme, Tartu Kolgata baptistikogudus
Spordivõistlusel on kolm staadiumi: võistluseelne, võistlusaegne ja võistlusjärgne staadium. Püüan kirjeldada, kuidas ma jooksjana kogen Jumalat võistluse eri staadiumites ja kuidas suhe Jumalaga minu võistlemist mõjutab.
Võistluseelse staadiumi ajal südame löögisagedus kiireneb, külm higi tuleb nahale, veri lööb pähe. Lühidalt öelduna – adrenaliin tõuseb. Seda kogevad kõik sportlased enne oma võistlust, sageli ka enne rasket treeningut.
Lisaks võistluseelsetele füsioloogilistele ja biokeemilistele iseärasustele on sportlased ka suure psühholoogilise ja vaimse koormuse all. Üheks põhjuseks on suur avalikkuse huvi ja meedia tähelepanu.
Olen käinud sadadel spordivõistlustel, nii suurtel kui ka väikestel. Teinud ise ja näinud ka teiste sportlaste võistluseelset ettevalmistust. Mõned sportlased on nii suures ärevusseisundis, et ei suuda võistluseelsel ööl magada. Seda on minugi elus korduvalt juhtunud, et mõni öö on ärevuse tõttu jäänud lühikeseks – enamasti siis, kui keskendun ennekõike tulemuse peale. Kui olen kristlasena suutnud keskenduda eelkõige Jumalale, olen maganud sügavamalt, rahus.
Võistlusaegne staadium algab stardipaugust. Kiiremad ees, aeglasemad järel. Mõned jooksjad hindavad oma jõuvarusid valesti, liiga kiire alguse tõttu saavad distantsi lõpuosas „haamri", st jooksevad lõpus aeglasemalt kui alguses. Olen samuti niisuguseid rumalaid võistlusi teinud. Aja jooksul on olnud ka edukaid võistlusi, kus olen ennast ületanud, purustanud rekordeid ja saavutanud kõrgeid kohti. Kõige edukamate võistluste käigus olen tavaliselt suutnud jooksu ajal ka palvetada. Hoolimata raskest võistlussituatsioonist, saan ma ikka Jumala peale mõelda. Vahel on see lihtsalt lause või mõte, millest kinni hoian. Näiteks: „Jumal, sina oled minu eesmärk ja põhjus, miks ma siin olen." Kui ma olen võistluse kõige raskemas staadiumis suutnud keskenduda Jumalale, siis suudan ka füüsiliselt ennast realiseerida.
Võistlusjärgset staadiumi iseloomustab pingelangus. Jooksjad, kes on võistluse lõpetanud, ei saa oma etteastele enam midagi juurde lisada. Mõttetöö käib ikka edasi, kuid sellest hoolimata tuleb leppida sellega, mis tehtud. Võistlusjärgne olukord peegeldab väga hästi sportlase motiive ja eesmärke, eriti ebaõnnestumise korral. On üsna tavaline, et halva etteaste korral kiputakse halbu emotsioone välja elama. Olen korduvalt näinud, kui kaotaja süüdistab võitjat ebaausates võtetes, süüdi on sageli treener ja/või halb ilm. Üsna sageli pole ma osanud oma väsinud mõtete, tunnete ja kehaga toime tulla. Sellises seisus olen üsna kaitsetu ning kui lasen ennast vaimulikul pinnal lõdvaks, võin teha asju, mis pole Jumalale meelepärased.
2014. aastal Euroopa meeskondlikel meistrivõistlustel istusin peale 5000 m jooksu võitu väsinud mõtetega hotelliruumis. Hoolimata kurnatud seisundist, panin põlved maha ja tänasin Jumalat saavutatu eest. Teadsin, et edu võib endaga kaasa tuua uhkuse, mis juhib mind eksiteele. Peale palvet läksin söögiruumi, kus paljud mind õnnitlesid. Julgesin neile siiralt silma vaadata ja tänu vastu võtta, kuid südames võisin jääda alandlikuks – tundsin ära, et see tunnustus ei läinud mulle, olin selle ju suunanud Jumalale.
Käesoleval aastal on mind korduvalt kõnetanud piiblisalm: „Kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi" (Js 40:31).