12/2015 
Erki Tamm, Kalju koguduse pastor
Räägime Markoga (46) telefoni teel. Mina olen Tallinna soojas kontoris. Tema Pärnu kodutute varjupaiga ees, mis on Markole praeguseks koduks. Kenast juhatajaprouast, kes just mööda läheb, räägib Marko suure lugupidamise ja elevusega. Juba oli ta toonud majja jõulukuuse.
„Elan tänases kingitud päevas. Ei tea, kui palju neid eespool on,“ ütleb Marko mõtlikult. Täna meenutab ta oma ema, kelle sünnipäev see võiks olla. Aga ema on läinud. Küünla ema mälestuseks Marko juba süütas.
Marko elu on olnud kirju. Keeruline lapsepõlv, vangla- ja tänavaelu, rehabilitatsioonikeskused – kõigest sellest hoolimata usub Marko armastusse ja headusesse ning tahab seda ka ise jagada.
„Säde hakkas tagasi tulema. Mind poleks elus, kui seda poleks juhtunud,“ arvab Marko.
Meie kohtusime Kalju kiriku kõrval, nn Tetermanni majas, kui keset Alfa kursust marssis Marko koos teiste tänavameestega sisse. „Tšernobõli Pets pakkus, et lähme Alfa kursusele Kalju kogudusse. Mind huvitas, sest seal sai tema sõnul süüa,“ ütleb Marko. „Olin usule, mille vanglas leidsin, selja keeranud. Jagasin matsu hästi. Tulin sööma pärast, aga ei osanud oodata, mis tegelikult juhtuma hakkas. Säde hakkas tagasi tulema. Mind poleks elus, kui seda poleks juhtunud,“ arvab Marko.
Marko sünnilinnaks on Paide. Esimene meenutus vanematest on: „Nad olid nii lahedad!“ „Kui lasteaias käisin,“ meenutab Marko, „tuli ema mulle järele, pani kodus aknalaulale ja õpetas Mõmmi aabitsast.“ Ema oli intelligentne ja salliv naine ning isa ääretult vastutustundlik. Need jooned on ka Markos nähtavalt olemas. Ema oli joonestaja-projekteerija. Sellega tekkisid ka probleemid. Kuna tal oli palju meeskolleege, muutus isa armukadedaks. Tekkisid tülid. Alkohol muutus järjest olulisemaks.
Marko meenutab, et esimene tõsisem pahategu juhtus 4aastaselt, kui nad naabripoisiga keldri põlema panid. Pärast seda koliti Kirblasse. Ema töötas lasteaiakasvatajana. Isa oli farmimehaanik. Jõi palju. Majapidamises oli palju koduloomi. Iga kord, kui isa jõi, muutus ta ema suhtes vägivaldseks. Markol on see kõik eredalt meeles. Ühel ööl haaras ema ta voodist kaasa ja nad tormasid koos maja taha varjule. Ema sõnul olevat isa hulluks läinud. „Hoidsin kahe käega ema käest kinni. Kui isa tuppa tagasi läks, otsisime naabri heinalakas magasmiskoha.“ Tollest ööst alates kardab Marko pimedust.
Ema närvid ei pidanud vastu. Kui isa oli tööle läinud, võttis ema kaks õde ja läks Tallinna. Sealt oli ta pärit. Marko jäi noorema vennaga isa juurde. Hoolitses loomade eest. Markole meenub, kuidas ta kartuleid sorteeris ja nuttis. Ühel päeval otsustas isa siiski emale järele minna. Kongiauto, GAZ 52-ga. „Meie olime kongis. Kabiinis istus tee äärest peale võetud naine,“ mäletab Marko. Kui kogu perega koju tuldi, tapeti siga. Marko lemmiksiga. Siiani on tal meeles, kuidas ta nuttis, kui isa esimesena talle praadi pakkus. Kuid see ilus aeg kestis vähe. Isa jõi ja sundis emagi jooma, mis viis pere ja isegi lapsed üksteisest lahku.
Kõigest hoolimata meenuvad Markole ka ilusad seigad. Esimese klassi järel otsustas ta koguda pisut taskuraha ja korjas metsmaasikaid müügiks. Viienda klassi poisina aga sattus olukorda, kus lauda karjak oli purjus ja brigadir tundis huvi, kas poiss on ka traktoriga sõitnud? Marko oli näinud neid asju küll, aga õigete käikude ülesleidmisega tekkis raskusi. Üks lähedalseisnud autojuht näitas asja ette ja kaks päeva tegeles Marko laudast sõnniku väljalükkamisega ning pani turbagi loomadele alla.
Ühel hetkel ei suutnud ema enam pere eest vastutada ja kohus määras lapsed isale. Sellest ajast sattus Marko kriminaalsele teele. Kaheksandas klassis varastati poistega võrr ja kohus määras poolteist aastat tingimisi. 16aastasena saadeti ta Viljandi noortekolooniasse. Oma elust on Marko veetnud kinnipidamisasutustes 14 aastat ja 6 kuud. „Vahepeal püüdsin elada õiglast elu, aga see, mida ma nägin vabaduses, hakkas mind ahistama. Miks ülemused võivad, aga teised mitte? Otsisin tõde.“
1996. aastal oli Marko taas vaba mehena Pärnus ja sattus kokku Samaaria juhi, pastor Kalju Põldroosiga. See juhtus rehabilitatsioonikeskuses Vahe tänaval. Marko mäletab, kui väga talle meeldis Kalju Mercedes. „Ta kinkis mulle Piibli ja küsis, kas meil süüa on? Läksime koos poodi ja ta ostis palju süüa,“ meenutab Marko. „Kuidas Jumal nii helde on?!“ Marko hakkas käima Saalemi koguduses. „Nägin, et see on tõsine värk. Kalju rääkis siiralt ja mul oli selline imelik tunne. Peale jutlust tulid kõik minu juurde. Memmed andsid võileiba. Kalju võttis Marko Samaariasse. Paraku sattus ta seal tülli, mis päädis taaskord vanglaga.
Marko mäletab, kuidas pärast üht kuritegu käis ta Anonüümsete Alkohoolikute rühmas. Seal oli mitmeid kultuuritegelasi. Tänu rühmale suutis Marko kaine olla, kuid raskusi tekitas 7. samm, s.o pattude tunnistamine. Hinge taga oli tõsine asi, aga ta ei julgenud tunnistada. „Olin kurjategijatega seotud. Ootasin aega, millal jälle kinni lähen,“ tunnistab nüüd Marko. Viimast aastatetagust karistust tähistab kehal tätoveering – rist, okastraat ja vangla trellid. „Hakkasin otsima Jumalat. Ja leidsin. Sain aru, kus on tõde.“ Üks usklik mees tõi vanglasse Watchman Nee raamatu „Vaimulik inimene“. „Neelasin seda ülima kiirusega,“ räägib Marko. Oleks tahtnud raamatu endale jätta, aga pidi ära andma. Enne seda aga kirjutas ta selle käsitsi kaustikutesse ümber. Hiljem sai suurimaks sõbraks Thomas Kempise „Kristuse jälgedes“.
Oma südames soovib Marko vabaneda lapsepõlve halbadest mälestustest. Sellest hoolimata räägib ta sooje sõnu oma perest ja eriti õetütrest, keda jõudumööda abistab.
Jõulude lähenedes tunneb Marko justkui head ja tumedat poolt teineteisega võitlemas. „See on tore, kui inimesed saavad kokku, laulavad ilusaid laule, kallistavad ja räägivad. Tumedam pool on see, kui ma näen silmakirjalikkust.“