09/2016 
Maria Lepmaa, Valkla baptistikogudus
Mul on südamel tunnistada new age'i hukatuslikust mõjust meie eludele. Lühidalt – new age on vaimne õpetus, mida nimetatakse n-ö „oma tee valimiseks“. Sinna kuulub huvi meditatsioonide, bioenergia, kristallide, holistilise ravi, ruunide, tarokaartide jms vastu. Usutakse reinkarnatsiooni. Kanaldatakse – luuakse vaimolenditega kontakte, et siis nende sõnumeid üles märkida. Õpetus rõhutab iseeneses jumalikkuse leidmist, nagu saaks inimene ise jumalaks. Piiblist võime aga lugeda: „Mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole, mina olen Jumal ja ükski ei ole minu sarnane“ (Js 46:9).
Ma ei saanud minna kellegi tervendaja juurde, kuna olin ju ise tervendaja.
Valenimega headus
Kõikvõimalikes tohterdamistes, nt reiki, ingli-, kivi- jms teraapiates väidetakse, et need toimivad armastuse energia mõjul. Nendega tegelejad ise usuvadki, et teevad head, kuna hea ja armastusetunne tekib nii endal kui ka neil, kelle peal neid teraapiaid praktiseeritakse. Tervendajal võib olla hea enesetunne, nagu hõljuks armastuses. Temaga võivad tulla ühendust võtma igasugused olendid, kes ka siis ütlevad oma nimed, kui neilt küsida. Need olendid on igati meeldivad ja abistavad tervendajat tema töös. Tervendaja usub, et ta teeb head – aidates ja tervendades teisi.
Mõnda aega võibki see ilusana näiv toimida, ent siis hakkavad pihta probleemid, ja seda nii tervendajal kui ka tervendataval. Tervendataval näiteks võib tekkida hea enesetunne: probleemid näivad lahendatud, tervis võib ka korda saada, ent mõne aja pärast võivad olla keerdsõlmed tagasi. Abivajaja läheb uuesti oma tervendaja juurde, n-ö uut head enesetundedoosi saama. Ja taas mõne aja pärast uuesti. Ent siis võib ta hakata arvama, et tervendajas on viga, kuna tema elus on ikkagi probleeme. Edasi võib ta otsustada minna järgmise tervendaja juurde, lootes sealt abi saada. Niiviisi võib abivajaja jääda tervendajatest sõltuvusse.
Tervendajal võivad samuti tekkida probleemid. Mina hakkasin üsna pea tundma, et minus pole enam seda säravat armastuse-energiat, mis alguses mind üleni täitis. Mul oli järjest raskem abivajajatele naeratada, kuna minu südames lihtsalt polnud enam nende vastu armastust. Hakkasin väsima, minus rõhus miski valusalt, ent väliselt püüdsin ikkagi edasi särada, kuna ma olin ju tervendaja. Siiras soov inimesi aidata oli minus endiselt, ent armastust ja jõudu selleks enam ei olnud.
Hakkasid tekkima ka imelikud probleemsed olukorrad: kukkusin trepist alla, ilma et oleksin jalaga kuskile taha kinni jäänud või libisenud – lihtsalt trepil olid korraga mul mõlemad jalad alt läinud ja ma prantsatasin põrandale. Selg sai tugeva löögi, kaks päeva ei saanud liikuda, lamasin voodis. Kahe nädala pärast ründas koer mu last ja hammustas teda. Mõni kuu hiljem ründas mu last teine koer, ent ma hüppasin ette ja koerahammustus jättis sügavad jäljed minu käerandmesse. Mõni kuu hiljem väänasin batuudil hüpates jala välja – järsku käis jalast nõks läbi, nii et olin valudes pikali maas ja tagajärjeks – nädal kipsi ning kaks kuud vaevalist kõndimist ühe jalaga. Joosta ei saanud ligi pool aastat. Probleemsed olukorrad kestsid u üheksa kuu jooksul – üks jama lõppes ja teine kohe algas. Mu elus ei olnud enam rahulikku perioodi.
Kogu selle aja püüdsin endiselt särades teisi abistada, kuigi olin sisemiselt täiesti katki. Ma ei mõistnud, mis mu elus toimus! Abi otsida ka kuskilt ei osanud, sest ma ei saanud minna kellegi tervendaja juurde, kuna olin ju ise tervendaja. Mu elu kujunes pidevaks võitluseks millegagi: paistis, nagu kõik oleks korraga minu vastu ja ründaksid mind. Halvad olukorrad ja õnnetused lihtsalt juhtusid.
Armastus, mida ma tol hetkel kirikus leidsin, ei ole minu seest siiani kadunud! 
Väljapääsu otsimine
Lõpuks hakkasin infot otsima, ka suhtlema teiste tervendajatega – ja selgus, et paljudel oli sarnaseid probleeme. Mulle hakkas koitma, et olin end mässinud millessegi kohutavasse. Peas kummitasid küsimused: kus on see särav armastus? Kus on minu armsad abilised? Miks nad mind ei aita? Mu elus polnud enam armastuseraasugi, üksnes segadus, hirm ja paanika uute õnnetuste ees. Olin pidevalt väsinud, rõhutud, igasugune rõõm oli minust kadunud. Hakkasin taipama, et need abilised nähtamatust maailmast polegi mulle abiks – kartsin neid. Mõlgutasin mõtteid tervendajaametist loobumiseks, kuigi see oli olnud üks minu unistustest. Olin ju palju vaeva näinud – õppinud, end arendanud. Kogu mu senine elu oli new age'ile üles ehitatud ja ma siiralt uskusin, et olengi leidnud elutõe, ent see tõde hakkas üha enam kokku kukkuma.
Viimases hädas hakkasin abi otsima. Ühel hetkel lihtsalt nutsin üksinda kodus, hüüdsin sügavas meeleheites: „Jumal, kui sa tõesti oled olemas, siis palun aita mind!“ Möödusid mõned nädalad, kuid mitte midagi ei juhtunud, olin endiselt õnnetu. Ent siis hakkasin üha enam tundma nagu sisemist survet minna kirikusse. Imestasin, et kustkohast selline tunne. Ma käisin vahel jõulude ajal kirikus, ent mitte rohkem, kuigi olin ristitud ja ka leeris käinud. Kuid igal laupäeva õhtul hakkas valusalt mu sisemus pakitsema ja miski nagu meenutas mulle, et pühapäeval peaksin minema kirikusse. Ent ma ei läinud. Kuid ma ei saanud ka rahu! Taas tuli pühapäev ja valus pakitsus muutus üha tugevamaks. Ma ikka ei läinud. Lõpuks ei saanud ma enam kuidagi asu. Kolme nädala pärast andsin alla ja läksingi kirikusse.
Pöördepunkt kirikus
Kohe, kui ma kirikusse sisenesin, juhtus midagi – ma justkui tardusin, sest „miski“ oli mu üleni vallutanud. Tajusin, nagu haaraks mingisugune paks udupilv mu üleni endasse, justkui süleleks mind kõikjalt – ja äkitselt tulvas mu sisse rahu, mida ma polnud oma elus ealeski kogenud. Olin oma elus palju kordi mediteerinud, et üritada endas tekitada rahuseisundit, ent see rahu kirikus oli täiesti teistmoodi. Rahu, mis tulvas minusse kirikus, tuli nagu lihtsalt ise, st ma ei pidanud selle jaoks tunde mediteerima ega n-ö kuidagimoodi end arendama. See rahu lihtsalt oli kohal! Lisaks veel valdas mind üleni armastus, nii seest kui väljast, see oli igal pool mu ümber! Üle pika aja, lõpuks ometi, tundsin ma jälle armastust. See armastus ei olnud kaugeltki mitte selline nagu see säravvalgena näiv new age'i armastus, mis hetkega kadus. See armastus, mida ma tol hetkel kirikus leidsin, ei ole mu seest siiani kadunud. Ja sellest on möödas praeguseks peaaegu kaks aastat.
Jumal taastab
Mu elu muutus täielikult. Hakkasin lugema Piiblit ja leidsin kirjakoha: „Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama” (Jh 10:10). Hakkasin uurima, mis vargast seal räägitakse, ja esitasin ka kristlastele sellekohaseid küsimusi. Minu nälg Jumala riigi vastu muudkui kasvas – otsisin igapäevaselt Jumala kohta kõikvõimalikku infot – päevad jäid lühikeseks.
Minus oli tekkinud suur nälg selle Jumala vastu, kes oli minusse pannud seesuguse armastuse! Uurides selgus, et varas on kurat-kurjus, kes tuleb varastama inimeste rõõmu, tervist, raha, lõhkuma perekondi, ühesõnaga hävitama meie elusid. Mulle hakkas üha enam selgeks saama, et new age'i särava valgusenergia taga on kurjusejõud, kes esialgu näitavad endid imeilusate armastavate olenditena. Tasapisi aga ilmutab kurjus oma tõelist palet ja seda eriti siis, kui tervendaja tahab oma ametist loobuda. Kurjus võib hakata tervendajat ründama ja hirmutama, saatma õnnetusi, laastama tervist jne. Kurjus ründab, kuna ei taha kaotada n-ö oma käsilast, sest tervendaja on end ju vabatahtlikult andnud tema meelevalda. Seega on tervendaja kurjusele kaasaaitaja ise seda teadmata. Ta on ohver!
Ent mis siis on selle kurja eesmärk? Miks kurjus alguses peibutab särava valgusearmastusega? No aga – millega siis veel peibutada? Kui kurjus kohe alguses end näitaks kurjusena, siis ma ei usu, et ükski arukas inimene üldse hakkaks new age'iga tegelema. Seepärast ongi vaja peibutada headuse ja armastusega, et siis inimene sügavuti sisse mässida.
Mis sai minu senisest tervendajatööst? Ma ütlesin sellest täielikult lahti – kuna minus oli tekkinud sisemine vastikus new age õpetuse vastu. Probleemsed olukorrad ei lakanud mu elus kohe, kuna mu vana mina oli veel elus ja ka minu mõtted olid endised, s.t Kristuses veel uuendamata. Ent mida rohkem aega ma koos Jeesusega veetsin, seda vähemaks neid jäi ja ma õppisin koos temaga kurjusele vastu seisma.