Vaimsetest praktikatest Jeesuse juurde

09/2017 23 aimur saar
Aimur Saar, Tartu Kolgata kogudus

Olen väiksest peale olnud uudishimulik avastaja ja katsetaja. Teismelisena jõudsin kirjanduse juurde, kus räägiti UFOdest, teispoolsusest, vaimudest, meditatsioonist, astroloogiast, astronoomiast ja kõigest muust, mida ei saanud käega katsuda ega mõõta. Kuna olin tundlik ja empaatiline poiss, lootsin leida nende teemade kaudu seletusi oma tajudele ja küsimustele. Jätkasin raamatute neelamist, hakkasin tasapisi praktiseerima eri õpetusi. See tundus oma põnevuses ahvatlev.

Kord olin vaimsetest tehnikatest ja meetodidest ekstaasis, kord täielikus augus.

Korduvalt jooksis mu ette ka Jeesusega seotud teemasid, mis olid paraku põimitud kokku mitmesuguste teooriatega, ja selles jäi ta kuidagi tahaplaanile ning segaseks. Tegelesin meditatiivsete tehnikate ja bioenergeetikaga, mis pidavat „puhastama energiavälja” ning looma parema ühenduse Loojaga, Kõiksusega, Kaitseinglitega jne – kuidas iganes neid eri õpetustes nimetati.
Peale keskkooli tekkis aja jooksul masendus. Viimases meeleheites leidsin leevendust alkoholist. Vahel juhtus, et olin mitu kuud täiesti karske, kuni lõpuks murdusin ja olin sõprade juures või peomeeleolus mitu päeva järjest. Ma ei pidanud seda õigeks. Olin selle tagajärjel süümepiinades ja tundsin, et olen nagu kinni kiilunud: nokk kinni, saba lahti. Vahel nägin öösiti õudukaid: olin nagu millegi või kellegi kontrollida. Võitlesin kogu aeg millegi nähtamatuga. Teadsin, et ma ei soovi nii edasi elada.

Vaimsusest sai harrastus ja sissetulek

Kui olin sellist elu mitmeid aastaid elanud, keerasin 28aastasena elus teise lehekülje, asusin täielikult karskete eluviiside juurde. Püsiv masendus küll kadus, kuid edasi jätkus elu nagu ameerika mägedel. Kord olin vaimsetest tehnikatest ja meetodidest ekstaasis, kord täielikus augus.

Eriti paelus mind „teetatervendamine”, kus ajulainete võnkesagedus tuli viia teadlikust beeta tasandist alfasse ja sealt edasi teetasse ning selles seisundis muuta tunnetuse, sisenduste, palvete ja visualiseerimisega alateadlikke mustreid ning energia liikumist. Kuid rahu ja tasakaal puudus. Sees haigutas tühjus. Tulid ebaõnnestumised inimsuhetes, majanduslikud krahhid, tervis halvenes, kõhnusin, olin depressioonis, unehäiretes, ärevuses ja vahel liigsetes hirmudes. Seesmine tühjus aina süvenes. Kogu aeg nagu ootasin midagi või kedagi. Eemaldusin aina rohkem inimestest, kes tundusid varem mulle justkui sarnased või samal teel (esoteerikud, nõiad, bioenergeetikud jt).
Kui olin viis aastat vahelduva eduga heidelnud, otsustasin lõpuks lisaks oma põhitööle õppida erakoolis ravimassaaži ja kiropraktilisi võtteid ning hakkasin teenust pakkuma. Lisasin oma teenusesse ka vaimsete praktikate ja tehnikate õpetamise. Olin selleks ajaks kujundanud endale vastuvõetava nägemuse ja metoodika, kombineerinud eri kogemusi ja teadmisi, mida olin saanud nii raamatutest kui ka õpetajatelt. Püüdsin olla võimalikult mõjutamata mitmesugustest uutest õpetustest.

Kristlastest tuttavad saatsid mulle Facebookis viiteid ja palveid.

Suutsingi justkui aidata paljusid inimesi, nägin hästi kliente läbi ja tajusin nende olukordi, palvetasin nende eest, andsin neile nõu ja lootust, samuti üritasin eri tehnikatega nende vaimset tervist parandada ja n-ö energiaid juhtida. Kuid… armastus oma tegemiste vastu ja jõud mu sees ajapikku vaid rauges. Ometi oli mu siiras eesmärk teisi aidata ja tervendada, elada armastuses ja andestuses, soovida teistele head, olles isetu ja pigem andja… sest „küll mina ikka kuidagi hakkama saan”. Hakkasin aina rohkem paluma mõttes vastuseid oma küsimustele, et miks olen tühi ja õnnetu ja katki. Milles on põhjus? Midagi on nagu valesti või puudu. Tasapisi hakkas jälle tekkima vahepeal seesama vana masendus. Minu usk ja kasvatus oli alati olnud see, et kõigega peab ise hakkama saama. Et ise olen oma õnne sepp ja kõik mis teen, teen iseendale. Olen kasvõi õnnetu, aga tööd tuleb teha, tugev olla ja uksi maha kangutada edasiliikumiseks.

Võitlus ja ainuke lootus
24 aimuri ristimine
2016. aasta detsembri algus – olin siis 39aastane. Selleks ajaks sai minu mõõt täis, sest olin tundnud end juba pool aastat päris sandisti. Enesetunde pingutasin üsna heaks vaid selleks ajaks, kui klientidega tegelesin. Muul ajal olin päris mõtlik ja endassetõmbunud. Mitte miski ei aidanud. Ühel päeval otsustasin võtta korralikuma koguse alkoholi, mis võtaks mind pikali. Olin olnud üheksa aastat karske.
Kui olin tarvitanud alkoholi, muutusin uimaseks ja otsustasin minna magama. Heitsin pikali. Miski minus hakkas ärkama. Arvasin, et ju minu taluvuspiir oli käes ja tajud elavnesid. Hakkasin aru saama, mis mu sees tegelikult toimub ja kelle võimuses ma olen. Kõik tuli justkui pinnale. Tundsin õudu, hirmu, lausa surmahirmu. Süda puperdas nii, nagu hüppaks rinnust välja. Tajusin, et keegi nagu jälgib mind ja ta on täis kurja jõudu. Soovisin end kaitsta ja võidelda selle vastu, kuid ei saanud, ei suutnud ega osanud selle nähtamatu jõuga midagi peale hakata. Polnud selle eest kuhugi põgeneda.
Ühel hetkel lasin lihtsalt lahti, andsin alla ja alistusin. Sain aru, et see vana uskumus, et „peab pingutama ja raiuma mehiselt edasi kuni eesmärk saavutatud” enam ei aita mind. Hakkasin paluma. Lugesin Meie Isa palvet, siis kutsusin Jumalat, kutsusin Jeesust ... Tundsin, et kui ei ole neid, siis pole enam kedagi ega midagi. See oli veel mu ainuke lootus või võimalus pimedusest pääseda. Palumise ajal veidi rahunesin ja üritasin magama jääda.
Öösel ajas mind miski üles. Olin ärkvel suletud silmadega. Tundsin helget ja head tunnet, polnud ärevust ega hirmu, naeratus tekkis näole. Silme eest läks heledaks ja avaraks, sellega kaasnes armas hääl, mis ütles mulle midagi ja mainis mingit kuupäeva (ei jäänud meelde, millist). Häälega kaasnes nii hea turvatunne ja armastus, mida on raske kirjeldada. Järsku tundsin tugevat lööki, mis paiskas mu (vaimu?) maha voodi kõrvale (just nii ma seda tajusin ja paremini kirjeldada ei oska), kust kerkisin justkui oma kehasse voodisse tagasi. Sain aru, et see oli seesama jõud, mis mind enne uinumisel hirmutas ja kontrollis. Kuid see absoluutselt ei mõjutanud mind enam. Mul oli naerunägu ees ning olin lummatud armastustundest ja häälest. Tajusin silme ees justkui pulseerivat hägust valgust. Mõtlesin ja sosistasin omaette: „Jeesus? Inglid? Jumal?” Tajusin nagu kellegi elava kohalolekut. Jäin rahulikult magama.
Hommikul ärgates tundsin, kuidas minus on armastustunne ja soojus, nägu kiskus naerule. Tundsin tungivat soovi ja õhinat otsida üles Jeesuse pildid, kristliku sümboolika ja kirjanduse, samuti vanad tuttavad, keda teadsin Jeesusega kursis olevat. Otsisin internetist palju materjali Jeesuse kohta, filme, raamatuid, jutlusi. Kristlastest tuttavad saatsid mulle Facebookis viiteid ja palveid. Olin õhinas ja õnnelik, samas üllatunud ja kummalises meeleolus. Kõik mind ümbritsev tundus teistmoodi, valgus ja värvid, helid ja lõhnad.

Pääsemine

Lugesin järgmisel hommikul keskendunult sõprade saadetud päästepalveid ja mind haaras selline armastus, tänu, helgus, soojus ning hoitus, mis lihtsalt pani mu pisarad voolama. See oli veel palju võimsam kui sel ööl, kui mind äratati. Mõistsin, et olen kohtunud võimsa ja üleloomuliku väega, kelle arm ja halastus ning toetus ja mõistmine on mõõtmatu ja hindamatu.

Sealt edasi on mind saatnud iga päev suuremal või väiksemal määral selles väes viibimine või selle tajumine minu sees, minu ümber. Minust kadus päris ruttu igasugune eneseõigustamine oma tegudele. Olen teadvustanud ja tunnistanud mõtteid, sõnu ja tegusid, eksimusi, mis on mind Jumalast kaugemale viinud.

Mind saadavad nüüd päevast päeva kristlik kirjandus, jutluste kuulamine, vaimulikud otsingud ja mõtisklused. On tänutunne ja ülistus Jumalale ning vastastikune tingimusteta armastus Jeesusega. Tühjuse asemel on nüüd kõik see hea. Elu on muutunud palju rahulikumaks ning rõõmsamaks ja suudan võtta elu tänutundega, mitte vastumeelsusega. Usaldan oma elu Jumala juhtimisse, olen alistunud... Ma ei kanguta enam oma tahtega lahti uksi, mis on mulle suletud. Kuidas saakski olla teisiti, peale seda, mida olin siiani oma elus kogenud ja milleni jõudnud nüüd. Minu sees on kindel kurss ja teadmine, et Jumal on hea, ta armastab meid; et Jeesus on lunastaja ning õpetaja, kellele järgneda. Jumal annab meile kõik, mida me tema plaanis ja ligiolus vajame. Kui ta läkitab, siis ta ka varustab! Aamen!

Issand Jeesus, ma vajan Sind! Tänan, et Sa surid minu pattude eest! Ma avan oma südame ukse ja võtan Sind vastu kui oma päästja ja Issanda. Võta minu elu ning tee mind endale meelepäraseks inimeseks! Aamen.