11/2017 
Aime Järv, Tartu Salemi kogudus
Äsja tähistasime isadepäeva. Minul on olnud mitu vaimulikku isa. Nad on teatud ajaperioodil mind suunanud, õpetanud ja minu eest palvetanud. Üks neist oli Alfred Liin, kelle 106. sünniaastapäev oli 4. novembril. Lisan temaga 85. sünnipäeval tehtud intervjuu lühendatud kujul.
„Kui see rõõmust on sõltuv, siis rohkem rõõmu ma vastu võtta ei suuda!”
Räägi oma lapsepõlvest ja usuletulekust!
Olin 12aastane, kui Piibli ostsin ja seda lugema hakkasin. Lapsepõlves loetust jäi mulle palju meelde ja see on kandnud mind kogu aeg edasi. Peamõte, mis mulle sellest jäi, on Kristuse tagasitulek. See on olnud mu alaline ootus. Juba siis, kui ma polnud veel usklik, avaldas see kuidagiviisi mu elule suurt mõju.
Mul oli kaks onu. Kord olime jõuluõhtul nende pool koos ja siis oli ka viinapudel laual. Kui mehed viina võtavad, muutuvad nad jutukaks. Seal räägiti väga üleolevalt, kuidas Päike hakkab jahtuma ja mis siis kõik sünnib ja tuleb. Ma olin seda kõike lugenud Piiblist ning astusin üles, kuigi olin veel poisikeseohtu, ja ütlesin: „Te räägite küll, et Päike jahtub ja kõik nii ja nii, aga mina ütlen teile, et see Päike hakkab veel inimesi kõrvetama.”
Mis ameteid oled sa pidanud?
15aastasena läksin Sangastesse. Töötasin mõisa-aias kaheksa aastat, neist kaks viimast olin krahvi aednikuks. Kasvatasin viinamarju ja mooniseemet ning müüsin seda Tartusse.
Seejärel võtsin rendile Elistvere mõisa aia. Seal läks elu väga hästi, kuni 1940. a talvel aiad ära külmasid.
Edasi rentisin ühe sealtkandi suure talu. Töödel vajasin ka teist hobust. Läksin noore ulja mehena üksinda Jõgeva laadale. Aga parisnikud vedasid minu nii sisse, et maksin tervelt kolmkümmend üheksa tuhat, aga vastu sain ühe vana setuka. Koju tulles, hobune vankri taga, tegin nuttes otsuse, et inimene peab ikka Jumalat paluma. Järjekindel palve, mille jaoks võtsin aega iga päev, kestis mitu aastat.
Kui venelane mobiliseeris mind sõjaväkke, sattusin Kloogale. Vana-aasta öösel 1945 nägin seal võimsa ilmutuse. Tulin nari teiselt korruselt alla ja kummardasin põranda peal ning tänasin Jumalat. See oli nii suur sündmus, et sellest peale olin ma usklik inimene. Uusaasta hommikul anti igale sõdurile sada grammi viina, kuid sestsaadik kuni siiani pole mina võtnud tilkagi.
Mida see nägemus sisaldas?
Nägemus oli niivõrd suur, et seda ei saagi rääkida, aga hommikul võisin öelda, et selles sõjas ma surma ei saa. Peagi viidi meid Leningradi, kus olime sadamatöölised ja laadisime kõike seda tohutut kraami, mis Saksamaalt toodi. Sealt tulime Kohtla-Järvele, kus mind vabastati sõjaväest. Siis tulin Tartusse, et kogudust otsida.
Tundsin hästi usklikku kaupmeest Parveotsa, kes minu üllatuseks müüs Emajõe ääres suitsu. Ma küsisin temalt, kas siin nelipühikogudust on? Ma olin nimelt sõjaväes olnud koos tublide nelipühivendadega. Tema ütles: „On küll ja sealne kogudusevanem paneb kõik tukid põlema!” Läksingi õhtul, sinel seljas, Filosoofi tänavale Paul Himma juurde ja ütlesin, et tahan kogudusse astuda. Esialgu nad kahtlesid, aga peagi saime temaga sõbraks ja astusime abikaasaga mõlemad kogudusse. 1946. a liideti nad priikogudusega ja edasi töötati Salemi koguduse nime all EKB Liidus.
Koguduses öeldi mulle, et pean saama ka Vaimuga ristitud. Võtsin palve- ja paastupäeva. Ma ei teadnud, mis see vaimuristimine on või kuhu astmesse teda tuleb panna, aga kui see peab olema, siis tahtsin endale ka. Seal küsis üks hääl väga selgesti: „Kas sulle sellest rõõmust veel ei aita?” No rõõmu oli mu usuelus väga palju, nii et ei saanud öösiti sageli rõõmu pärast magadagi, ja ma ütlesin: „Kui see rõõmust on sõltuv, siis rohkem rõõmu ma vastu võtta ei suuda!” Sellega oli mul vastus käes.
Mida mõtlesid vaimuristimise all need, kes sulle sellest rääkisid? 
Nad õpetasid, et peavad tulema võõrad keeled ja kõik saab olema hoopis palju kõrgemal tasemel. Uussünnil saadud Vaimu nad nagu ei arvestanudki. Aga mina lugesin Piiblit ja sain sealt alati vastuse. Piibli lahti võtsin, jälle vastus! Sain niisuguse kindluse, et olen Vaimuga ristitud, nagu Paulus ütleb: „... meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks” (1Kr 12:13). Lõpuks sulasime siiski üsna hästi kokku ja teisedki tunnustasid, et ka mina olen Vaimuga ristitud.
Inimesed polegi nii kurjad, nagu me neid näeme, vaid me elame kurjade vaimude mõju piirkonnas.
Millistest katsumustest oled pidanud läbi minema?
Tulin kord maalt linna Pauli poole, kes ütles, et homme peab minema valima, aga samal ajal see võim teotab katuste pealt (läbi häälekõvendajate) Jumalat. Selle sõna võtsin ma südamesse. Hääletamiskabiinis tõmbasin ma (samuti abikaasa) nimed maha ega andnud kunagi oma häält. Kuna valitsus oli jumalavastane, otsustasin, et mina kommunismiga sammugi kaasa ei lähe.
Kristuse koguduse liikmeks astudes tunnetasin, et see on väga püha seisund. Siit enam kusagile teise organisatsiooni ma vabatahtlikult ei astu. Paludes sain selguse: kas Siberisse või surma, aga kolhoosi ma ei lähe. Esimene kord aitas vastusest: „Kui te mulle täna käsu annate, olen homme hommikul tööl, aga vabatahtlikult mina liikmeks ei astu.” Varsti kutsuti jälle ja ma ütlesin, et olen Kristuse koguduse liige ega lähe liikmeks sinna, kus pole Kristuse õpetust. Seepeale tehti mind kulakuks ja minu küsimus poliitiliseks: esitati süüdistus põrandaalusest tööst (ma pidasin vaimulikke koosolekuid küll, aga mitte põranda all).
Kuidas sa vangi sattusid ja sealt pääsesid?
Kogu vara kirjutati üles. Lihanormi täiteks viisin äsjasündinud vasika Tartusse. Koju jõudes istus köögis püssimees. Tuli minna vallamajja ja mind pandi ööseks pimedasse urkasse. Hommikul viidi veoautoga linna miilitsasse, edasi ülekuulamisele ja siis keskvanglasse. Meie kambris oli 15 meest, osa said magada naride peal, teised põrandal. Üheksa nädalat laskusin igal õhtul põrandal põlvili ja palusin Jumalat. Algul mehed pilkasid ja naersid, pärast muutusid mõistlikumaks.
Ühel õhtul istusin lahtise trellitatud akna all ja mõtlesin, et kõik peab tulema heaks neile, kes Jumalat armastavad. Aga mis heaks see olukord tuleb? Seal rääkis Jumal minu vastu: „Mina näen kõigi nende inimeste, kes siin praegu on, südamete kurje mõtteid ja kuulen nende kõnesid. Ja kui sina peaksid nurisema, siis kannatan ka selle ära, kuid jään ikka sinu juurde.” Seal ma sain end kätte – kes olen mina, et ma koos Jumalaga ei taha olla selles olukorras? Siis algasid mulle väga suured õnnistusajad.
Mitmel korral kutsuti mind ülekuulamisele. Hoidsin ikka palvetades käed risti. Prokurör ähvardades: „Saadan su Siberisse, siis näed, kas sõrmed sirgeks lähevad!” Viimaks kutsus mind välja julgeolek. Need mehed kuulasid mind viisakalt üle, panid kõik kirja ja lugesid ka pärast ette.
Ma olin otsustanud mitte võtta pakutud advokaati, sest inimest kaitsjaks võttes ma ju taandan Kristuse ja siis nad mu sisse veavad. Noormees väitis küll, et ilma kaitseta viiakse mu naine ära ja tehakse emale kurja. Ma vastasin, et mina neid kaitsta ei saa, aga inimest kaitsjaks ka ei võta.
Vangikambris näitas Jumal mulle, et olen suurel lahinguväljal, mille lõppu ei näe, aga mulle pole praegu ühtegi vaenlast. Ja milline rahu tuli siis! Mõistsin, et inimesed polegi nii kurjad, nagu me neid näeme, vaid me elame kurjade vaimude mõju piirkonnas.
Sellega olid võitlused läbi. Ühel hommikul viidi mind Kiiratsi nimelise kohtuniku ette. Ta küsis ainult, mis oli mu vanemate sotsiaalne päritolu. Ma ütlesin, et töölised. Siis luges ta ette kohtuotsuse: „Liin Alfred viivitamatult vahi alt vabastada.” Seal juures olid ka see prokurör ja kaitsja-noormees, mõlemal oli kitsas käes. Miilitsad lasksid mind aupaklikult lahti. See oli Jumala tee.
Siis tulid sa Tartusse?
Mulle pakuti tööd kolhoosis. Esimees ütles, et võiksin saada aednikuks ka ilma liikmeks tulemata. Siiski võtsin sealt lahkumisloa ja tulin linna tööle.
Iga pühapäev maalt Salemisse ei saanud käia, aga vahel käisime isegi neljapäeval, bussid ju sõitsid. Pühapäeval sõitsime hobusega, võtsime ka teisi kaasa. Meos Hilda ja Jõgar Salme said siis usklikuks. Nii oli meil koorem peal. Umbes kolm-pool tundi sõita.
Salemis on olnud palju õnnistusrikkaid aegu, aga ka raskemaid perioode; palju palvet ja paastumist. Kuid Jumal on siiamaani aidanud ja hoidnud. Kui me Filosoofi tänavalt Võru tänavale tulime, siis hakkas palju rahvast käima koosolekutel ja inimesi tuli usule. Nagu mina mäletan, on koguduse liikmete kõige suurem arv olnud 227. Mina olen siin täitnud juhatuse esimehe ja kogudusevanema asetäitja ülesandeid.
Mis on sinu soov oma kogudusele?
Minu palve ja soov usklikele on, et igaüks valmiks ja küpseks Au-Issanda päevaks!