September 2021 
Aime Järv (83 a), Tartu Salemi kogudus
Lõpetasin 1957. aasta kevadel Tartu I Keskkooli. Mulle meeldis matemaatika. Otsustasin sügisel minna TRÜ-sse astronoomiat õppima. Kuigi olin klassis reaalainetes üks tugevamaid, kukkusin ma matemaatika eksamil läbi. See oli hea, sest tol ajal ei saanud paljud kristlased usu pärast ülikooli lõpetada.
„Usk Jumalasse on mind õpetanud inimesi armastama.“ Terve kursus ütles koos selle peale: „Õige!“
Olin vaba. Mõtlesin ja palvetasin, mida edasi teha. Oli soe augustikuu. Läksin teisipäeva õhtul Riia mäest üles palvetundi. Südamesse tulid sellised mõtted: „Ma olen väga noor inimene. Lähen Tartu Pedagoogilisse Kooli. Kaks aastat, mis see minu pika elu juures on!“ Ma teadsin, et usklik ei saa töötada nõukogude koolis õpetajana. Ma lihtsalt ohverdan oma elust kaks aastat, et seal koolis tulevastele õpetajatele evangeeliumi kuulutada. Kes neile muidu Kristusest räägib? Olen ise pärit usklikust kodust. Mõnigi kord tuli kuulda tögamist ja torkeid usu pärast. See oli lapsele väga valus.
Mõtlesin, et lähen lahtiste kaartidega ja püüan neid väga armastada. Las nad näevad, et usklikud on normaalsed inimesed. Võib-olla tuleb nende kooli mõni laps usklikust kodust. Siis on nad armulisemad.
Märgiks panin, et ma ei valmista sisseastumiseksamiks. Kui saan sisse, siis on see Jumala tee. Läksin ja saingi kooli sisse.
Sügisel saadeti kohe kursusega kolhoosi põllutöödele. Võtsin kaasa vaimulikku kirjandust ja rääkisin kaaslastele usust. Kirjanduse jagasin lugemiseks. Mäletan, et üks kursusekaaslane luges Osvald Tärgi raamatut „Jumal“. Ta luges ja ütles: „Hakka või uskuma!“
Nii ma õppisin seal kaks aastat. Kutsusin neid evangeeliuminädalatel Salemi koosolekutele, andsin raamatuid lugeda. Kõige rohkem püüdsin neid armastada, vajadusel abistada ja nende eest palvetada. Keegi minu kursuselt ei kaevanud minu peale.
Kooliõpetaja töö hakkas mulle meeldima. Olin praktikal maakoolis. Iseloomustuseks kirjutati: „Väga sobib õpetajaks.“ Mul olid lõpuarvestused kõik tehtud. Jäid ainult lõpueksamid. Töökoht oli määratud Keilasse.
Kaks nädalat enne lõpueksameid tõstis paralleelkursuselt üks tüdruk muusikatunnis üles küsimuse: „Kas usklik võib nõukogude koolis olla õpetaja? Meil on paralleelkursusel selline õpilane.“ Õpetaja viis probleemi juhtkonda. Ehmatus oli suur. Ülepäeviti kahe nädala jooksul kutsuti mind vestlusele. Paljud tahtsid seda imelooma näha.
Mul oli psühholoogiaõpetajaks noor mees. Mulle see aine väga meeldis. Kirjalikes töödes ei kasutanud ma õpiku näiteid, vaid tõin neid elust. Peaaegu alati oli õpetaja poolt tööde alla kirjutatud: „Väga tubli 5+“. Kui see õpetaja kuulis, et ma olen usklik, hüüdis ta teistele: „Järv usklik! Andke mulle tooli! Ma minestan!“ Tundus, et kui ta oleks kuulnud, et Järv tappis inimese, oleks ta reaktsioon olnud sama. Nii põlatud oli usk tol ajal. Hiljem kutsus ta mind vestlusele. Olime kaks kanget kumbki omal poolel.
Haridusosakonnast saadeti töötajad kohale. Vestlesime direktori kabinetis. Oli ka väga heatahtlikke õpetajaid. Kursuse juhataja kallistas ja pisarsilmis soovitas ainult südames uskuda, sõnadega öelda usust lahti. Ta ütles, et aususega jääd selles ühiskonnas nälga.
Sama muusikaõpetaja, kes minu usuküsimuse pidi üles tõstma, kutsus mind kursuse ette ja küsis mitmeid küsimusi usu kohta. Üks küsimus oli: „Mida on usk Jumalasse sulle andnud?“ Ma vastasin: „Usk Jumalasse on mind õpetanud inimesi armastama.“ Terve kursus ütles koos selle peale: „Õige!“
Need vestlused polnud kerged. Kui ma pedagoogilisse kooli läksin, olin vaevalt aasta usklik olnud. Koguduse palvete läbi aitas Jumal mind väga. See aeg oli kasulik ja ilus aeg mu elus. Mulle öeldi koolist, et kui ma kunagi oma tõekspidamisi muudan, olen oodatud lõpueksamitele. Siiani pole muutnud.
EKB Liidu häälekandja Teekäija kogub meenutusi
Ajakirja toimetus pöördub oma lugejate poole: jaga oma usuelu kogemusi koolist, töökohalt... Kõik vast ei ilmu täismahus Teekäijas, kuid au Jumalale tooksid küll.
Võib-olla läksid sinu isa-ema sellest kadalipust läbi?
Kuna uskmatu maailm ei mõista usklikku ka täna, siis need kogemused võiksid olla virgutuseks ka tänases liberaaldemokraatlikus vabas ühiskonnas.
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.