Juuni 2023 
Maia Bubnov, Pärnu Immaanueli kogudus
Viimasel ajal heliseb mu mõtetes ja südames Pauluse innustus: Palvetage püsivalt, valvake tänupalves! (Kl 4:2). Ehkki võin end sageli leida palvetamas, on mulle veelgi olulisemaks saanud tänuütlemine ning seda ka kõige igapäevasemate ja enesestmõistetavamate asjade eest. Hiljuti raputas mind naabermaja põleng. Harilikult loen ajalehest säärastest õnnetustest, mis kuskil kaugemas kandis aset on leidnud, ent seekord tunnistasin oma silmadega, kuidas üle tee asuv puumaja lahtise leegiga praksudes põles. Pererahvas ja külaelanikud jälgisid ärevalt päästjate tööd – õnneks pääsesid kõik elu ja tervisega, ent maja sai kustutustöödega nii palju kahju, et muutus elamiskõlbmatuks. Kõigest mõne tunniga võib üks perekond jääda kodu ja peavarjuta. Nähtu raputas mind sedavõrd, et tundsin mitu päeva südames ühel ajal nii raskust kui ka tänu. Ühest küljest võib nii äkki juhtuda midagi, mis kogu elu pea peale pöörab, teisest küljest on mul Jumala lapsena lootus, et mu elu on Kõigevägevama kätes, ja tänan teda iga päev hoidmise ja kaitse eest. On palju olukordi, mida me ette ei näe. Seda olulisem on alustada igat päeva palvega, et kõik meie ettevõtmised, aga ka lähedased ja me ise oleksime hoitud ja kaitstud. Seejuures rõhutab Paulus, et oleksime palves püsivad ega kaotaks valvsust.
Taevaisa märkab ja hoolib rohkem, kui arvatagi oskame.
Mõnikord näeb aga Jumal meie palveid juba siis, kui me neid veel sõnadessegi pole jõudnud panna. Läbisin hiljuti täiskasvanute A-taseme eesti keele õppemetoodika kursuse ja selle raames pidin ühendust võtma välismaalasest keelesõbraga, kellele pakkuda eesti keeles kõnelemise kogemust. Võhivõõrastega suhtlemine on minu jaoks alati olnud proovikivi. Seega tundsin pisut muret, missuguse inimesega ma kokku sattuda võin ja kuidas suhtlus küll sujub. Täitsin enda hobide ja huvide kohta ankeedi ning jäin ootama edasisi juhtnööre. Mõne päeva pärast saabus e-kiri vestluskaaslase kontaktandmetega ja asusin kohe sotsiaalmeedia platvorme läbi kammima, et välja selgitada, kellega tegu. Guugeldamise tulemusena sain aru, et mu keelesõber on Indoneesiast pärit meesterahvas, kes töötab Eestis. Pinge kasvas, sest endamisi mõtlesin, et lihtsam oleks suhelda mõne pereemaga, kellega leiaks kergemini ühiseid jututeemasid. Pärast esimest vestlust Skype’is tõdesin aga tänumeeles, et Jumalale lähevad korda ka meie elu pisemad katsumused – nimelt oli tegu kristlasest eakaaslasega, kel on olnud mõneti sarnane lapsepõlv, ja seetõttu on meil mitu ühist huvi. Kogu suhtlemine sujus muretult ja meeldivalt. See ei ole juhus, et kümnete välismaalaste hulgast sattusin kokku just usukaaslasega. Antud kogemus oli minu jaoks taas kord märkimisväärne kinnitus sellest, kuidas Jumal näeb olukordi ette ja kannab hoolt ka nende asjade eest, mis võivad tunduda palves väljaütlemiseks tühised. Taevaisa märkab ja hoolib rohkem, kui arvatagi oskame.
Liigun oma igapäevaste tegemistega suvepuhkuse suunas. Sel aastal olen seadnud eesmärgi suhelda võimalikult palju sõprade ja tuttavatega, kellega tööaasta jooksul nii sageli kohtuda ei jõua, kui sooviks. Viimasel ajal on mu sõpruskonda sattunud inimesed, kes noorest east hoolimata on pidanud paljudest katsumustest läbi minema. Nende kogemusi kuulates tunnen, et olen justkui vati sees kasvanud, ent teisalt olen tänulik, sest mõistan, millest olen hoitud olnud. Küll aga tajun, kui tähtis on just nende jaoks aega võtta ja n-ö olemas olla, neid kuulata ja palves kanda. Sageli polegi nende ümber kedagi, kes käekäigu kohta siirast huvi tunneb ja kaasa elab. Ajaveetmine, kuulamine ja palvetamine võib tunduda vähim, kuid teinekord on see parim, mida pakkuda saame.
Oluline on palvetada nende eest, kes on meile lähedal, aga ka nende eest, kelle juhtida on meie riigis toimuv. Soovin, et tänavune suvi võiks olla kosutuseks nii meile endale kui ka neile, kellega kokku puutume, ning ärgem unustagem püsivat ja valvsat palvemeelsust.
Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele (1Tm 2:1–4).