12/2011 Egertiga vestles Veljo Kaptein
Egert Kuznets (31) kaotas elu allakäiguspiraalis mõlemad jalad. Kopli supiköögis kõhutäidet otsides sai ta kokku inimestega, kes juhtisid ta Jumala juurde. Täna kõnnib Egert taas. Proteeside abil. Kuid ta on leidnud ka jõu sirutada parema tuleviku suunas. 
Oma kodust rääkides ütleb ta, et sündis nõukogudeaegses töölisklassi peres Tallinnas. Siin on ta elanud peaaegu kogu oma elu. Lapsepõlvekodus neil jõule ei peetud. Ainult näärid olid.
.Vanaema helde-lahke
Vanaema oli usklik. Jõulude ajal joonistas Egert talle pilte Jeesusest. Ta teadis, et saab siis temalt rohkem mandariine kui õde. Väike ärivaimualge oli tema sees peidus. Vanaema rääkis talle ka Jumalast. Egert mäletab Lastepiiblit, mis oli värviline ja huvitav. Sellele, kas Jumal on olemas või mitte, ta ei mõelnud.
Allakäiguspiraal
Poisina ajas ta palli taga, aga tegi ka lollusi, näiteks lõhkus aknaid ja käis õunaraksus. Koolis läks kuni 8. klassini kõik hästi. Isegi kiituskirju sai. Puberteedieas tulid probleemid – diskod, alkohol, suits. Nii tundis ta ennast tüdrukute hulgas tähtsamana. Õppimine hakkas alla käima. Tekkisid halvad sõbrad. Tulid rock´n´roll ja naised. Õpinguid jätkas ta Tallinna „kellukoolis". Kõrgharidus ei huvitanud. Mitmest kutsekoolist heideti ta välja.
Kodutute supiköök
Masu alguses elas Egert Kalamajas 3-toalises üürikorteris. Pärast naisega kooselu lõppemist kolis ta Kopli odavasse korterisse. Koos sõpradega avastati supiköök. Seal sai tasuta süüa. Peagi koliti supiköök Egerti maja vastu, Sepa tänavale. Mõni aeg hiljem avastas ta, et neljapäeviti peeti seal palvetunde. Sai sooja teed juua ja normaalset juttu rääkida. Kopli elutingimused olid õudsed, sest vett polnud. Varastamine oli elu osa. Palvetunnis kohtus Egert Oleviste inimeste Reeda ja Alariga. Ta mõtles endamisi, et miks peaks minema psühholoogi juurde raha maksma, kui saab seal tasuta heade inimestega kohtuda. Kuid vahepeal kadus Egert ära.
Jalutuna Jumala juurde
„Olin koos ühe sõbraga asunud elama Koplisse, mahajäetud autofurgooni," meenutab Egert järgnevat. Talvel külmaga, kui väljas oli 23 kraadi, oli furgoonis ehk 20. Kütta polnud millegagi. Joodi, mis kätte juhtus. Käidi konteineritest pudeleid korjamas. Sõber tõi vahel Egertile, kes lamas vaid oma naril, saia ja suitsu. Nii 10 päeva järjest. Kui ühel hetkel tekkis tahtmine välja uitama minna, ei mahtunud kingad enam jalga. Jalalabad olid üles paistetanud. Külmakahjustused olid nii suured, et jalad tuli maha võtta peaaegu põlvedeni. Pärast operatsiooni liikus ta ratastoolis. Hiljem, kui proteesid sai, liikus juba karkudega. Oli inimesi, kes tulid lohutama. Egert aga tundis, et see võis olla Jumala käsi, et teda põrgust päästa. „Ma ei oleks kunagi Jumala asju tõsiselt võtma hakanud," tunnistab ta. Haiglas oli aega lugeda ja oma elu üle järele mõelda.
Muutused
Jumal on juhtinud nii, et Egert töötab täna tänavakivide paigaldajana. „Sõbrad töö juures arvavad, et olen hulluks läinud," ütleb ta. „Teevad nalja selle üle, et ma enam ei joo nendega, nagu vanasti." Pärast Oleviste Noortealfat, kui Egerti eest palvetati, sai ta uut jõudu. Alguses loobus ta ühest kargust, hiljem teisest. „Unustasin teise kargu poodi ja alles mitukümmend meetrit eemal avastasin, et käin ilma karkudeta," viskab ta nalja.
Unistused
„Jeesus on mu Päästja – minu tänane uus elu on suur võit," on Egert kindel. Kunagi nooremana huvitas teda satanism. Ta on kindel, et Jumal sai ta nüüd tagasi. Egert leiab, et rahas ei ole õnn. Kuid ta unistab oma kodust ja abikaasast ning tahaks kunsti õppida.