1/2009 Annely Veevo, Palade priikoguduse diakoniss

Ma olen üsna tavaline kristlane – loen Piiblit, palvetan ka võõrastes keeltes, saan palvevastuseid ja näen Jumalat oma elus tegutsemas. Olen selle tee valinud juba palju aastaid tagasi. Ometigi, ühel päeval palvetades tajusin, et midagi oli minu ja Jumala vahel. Algul ma ei mõistnud, mis see võiks olla. Katsusin oma südame läbi, kas seal on äkki midagi sellist, mis vajaks selgitust või meeleparandust – ei leidnud. Küsisin: „Jumal, mis see on? Ma ei saa aru." Siis nägin palvetades pilti, et Jeesus seisab mu vastas. Tahtsin temaga rääkida ja me justkui vestlesimegi, aga ma ei saanud temast hästi aru. Isegi mitte seda, kas ta kuuleb, kui ma räägin või mitte. Hakkasin uurima, milles on asi. Märkasin äkki, et minu ja Jeesuse vahel on õhuke läbipaistev kile. Ei midagi erilist – kõigest õhuke läbipaistev kile. Aga selle toime oli suur – see takistas kommunikatsiooni minu ja Jeesuse vahel. Mina ei kuulnud teda ja tema ei kuulnud mind. Küsisin Jeesuselt, mis ma pean siis tegema. Kuidas kaotada ära see „sein" meie vahel? Vastust ma sel päeval ei saanud.

.

Mõned päevad hiljem, kui olin jälle palves Jumala ees, hakkas Jumal rääkima kümnisest.

Jumal ütles: „Kui minu rahvas annaks mulle tagasi minu osa, poleks kogudus vaene. Siis leviks evangeelium inimeste seas ja rahapuudus ei oleks takistuseks."

Olin temaga nõus. Kui me ei maksa oma finantsidest tema poolt küsitud osa, oleme vargad. Siis me varastame Jumala käest. Kasutame jultunult raha, mis tegelikult tuleb eraldada Jumalale. Küsimus on pühas Jumalas ja tema rahas. Me peame meelt parandama. Siis rääkis Jumal edasi: „Aga kuidas on ajaga?"

„Mis mõttes ajaga?" küsisin.

„Ma tahan, et Kristuse ihu annaks ka vajaliku osa oma ajast minu teenistusse."

„Kümnist ajast?" mõtlesin mina.

Issand rääkis edasi: „Kui Kristuse ihu liikmed veedaks igal päeval väärtuslikud tunnid koos minuga – palvetaks ja loeks Piiblit – ei oleks kogudus täna nõrk ja jõuetu. Siis toimiksid Püha Vaimu annid. Maailm näeks seda ja tahaks sellest osa saada."

Pidin jälle temaga nõustuma. Tõepoolest, kui me eraldaksime oma päevast vajaliku aja Sõna lugemisele ja palvetamisele, oleks Kristuse ihu võimeline tegema neid tegusid, mida Jeesus tahtis, et me teeme. Hakkasin arvutama, kui palju see minu päevast siis ära võtaks – umbes kaks ja pool tundi. Kaks ja pool tundi! Nii palju? Ja ometigi – see aeg kuulub temale. Mõistsin, et seesama kaks ja pool tundi võtaks minu vahelt ära õhukese kile, mis kommunikatsiooni oli takistanud. Aga ikkagi, nii palju aega? Kogu aeg on niigi jube kiire.

Järgmisel pühapäeval rääkisin kogudusele, mis ma olin näinud ja kuulnud. Ütlesin, et sarnaselt oma rahaga peame ka oma ajast 10% Jumalale andma, kui tahame olla temale sõnakuulelikud. Kui me kuulekad olla ei taha, pole kristlaseks olemisel üldse mingit mõtet. Siis ei saa ka Jumal meie elus tegutseda.

Kutsusin kogudust üles Jumalat „proovima". Ütleb ju Piibelgi: „Maitske ja vaadake, et Issand on hea!" (Ps 34:9) Ütlesin: „Vaatame, kas koguduses ja meie elus muutub midagi selle läbi, kui loeme iga päev kaks ja pool tundi Piiblit ning palvetame." Kogudus oli nõus kaasa tulema.

Hakkasime proovima. Mulle kui tööinimesele tundus see alguses võimatu. Saabudes väsinuna koju ei suutnud mõeldagi sellise aja eraldamisele. Pärast koduste asjade toimetamist oli edasi kaks võimalust – kas jalad seinale ja teleka ette või siis... hoopis Jumala ette. Hakkasin järjepidevalt Jumalale just niipalju aega eraldama. Jälgisin kella. Teadlikult. Muidu oli nii, et kui palvetasin ja talle oma jutud ära rääkisin, tundus, nagu oleks kulunud palju aega. Kell oli aga halastamatu ja ütles: ainult 15 minutit! Sõna lugemisega oli samamoodi: enda meelest lugesin palju, samas kui mõtted olid vahepeal juba kuskile rändama läinud ning tekstist polnud palju meelde jäänud. Just sellepärast otsustasin kella jälgida ja ennast distsiplineerida. Tulemus oli hämmastav. Esiteks jäi ära telekas. Ei mingit saasta enam! Teiseks muutus vaim nii erksaks, et hakkasin igal ööl nägema tähenduslikke unenägusid. Mul oli selline tunne, nagu oleks mu vaim olnud dieedil – vaba kõigest üleliigsest.

Järgmisel pühapäeval küsisin koguduse käest, kuidas neil nädal on möödunud. Meil on tore väike kogudus, kus „alati kui me kokku tuleme, on igaühel midagi" (1Kr 14:26). Igal koguduseliikmel on võimalus jagada oma kogemusi teistega. Seekord tuli ette naine, kes oli iga päev kaks ja pool tundi palvetanud ja Sõna lugenud – tal oli, mida rääkida! Tõepoolest muutub kristlase elukvaliteet selle läbi, millisel määral ta ennast Jumalale pühendab. Anda igal päeval talle kaks ja pool tundi – seda pole palju nõutud. Küsimus on selles, mida me oma elust tahame. Mida me oma suhtest Jumalaga ootame? Kui oleme nendele küsimustele vastanud, oskame ette võtta järgmisi samme. Meie elu sõltub meie valikutest.