2/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Piibli väljendid eesti keeles
Silmahimu
Sõna „silmahimu" tuleb Piiblist. „Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu, silmahimu ja elukõrkus –, ei ole Isast, vaid maailmast" (1Jh 2:16). Tavapäraselt mõistame me seda nõnda, et meie ümber on igasuguseid ilusaid asju, mis meile meeldivad ja mida meil on kiusatus osta. Või mõni inimene on nii veetlev, et me „lausa õgime teda silmadega". Aga need käsitluse rakendused on Piibli seisukohalt pisut problemaatilised. See justkui eeldaks, et kõik ilus ja siin elus vastandub Jumalale. Ehk nagu tuntud kõnekäänd ütleb: „Kõik head asjad on kas keelatud või teevad paksuks."
Kuidas seda siis Piibli plaanis mõista?
Me peame alustama sellest, et küsime endalt: mida silm teeb? Meie koolis õpitud arusaam on, et silm on lihtsalt kanal, mis võtab välismaailmast infot ja vahendab seda siis meie ajusse. Ta pole otseselt seotud ei välismaailmaga ega me mõtlemisega. Piibli aegadel valitses aga nägemise ja mõtlemise vahel tihe seos. Silm ei olnud mitte lihtsalt meeleorgan, silm oli ka suhestumise vahend. Ma näen midagi ja ma otsustan, et nähtu meeldib mulle. Mina ja minu meeldimised on üks ja seesma asi. Asjad, mis mulle meeldivad, teevad minust selle, kes ma sisimas olen, nad määratlevad minu individuaalsuse. Meie tänapäevases maailmas on säärasele mõtteviisile kõige lähedasem analoog ehk noorte enesemääratlemine muusikamaitse kaudu: mina olen hevimees, sina oled punkar, tema on räppar. Need määratlused väljendavad rohkemat kui vaid maitse-eelistusi, nad seovad inimese teatud sotsiaalse grupiga ja väljendavad tema maailmavaadet. Analoogselt seostati ka antiigis vaatamise-eelistused tema personaalsusega. See, kellele meeldivad jumalate kujud, ei saa olla tõelise elava Jumala teenija. See, kes ihaledes vaatab kullasära, ei saa pühenduda vaimulikele asjadele. Ja siin ei sõltu asjad mitte välisilma ilust, vaid inimesest endast. Inimese silm võib koguni olla kuri ja säärasena teisigi aktiivselt mõjustada.
Kuidas võib silm olla kuri?
Jeesus ütleb mäejutluses: silm on ihu lamp. "Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm aga on kuri, siis on kogu su ihu pimeduses. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?" (Mt 6:22-23) Meie tänapäevastes tõlgetes on siin silm ka „rikkis" (Piibel 1968) või „vigane" (Piibel 1997). Vanas piiblitõlkes on siin adekvaatsem „paha silm". Veel tänini usutakse näiteks araabiamaades, et kadeda inimese silm võib ohvri ära kaetada, tuua talle halba õnne. Kuri silm kaetab, inimese seesmine kurjus mõjub silmavaate kaudu ohvrilegi. Just siit ka amuletid kaetamise vastu. Silm vahendab välismaailmale vaataja isiksust, see on aktiivne mitte ainult sissepoole, vaid ka väljapoole. Niisiis kokkuvõtteks: kui Johannes ütleb, et silmahimu ei ole Jumalast, siis peab ta siin silmas ahnust, kadedust, egoismi ja muud säärast, mitte aga seda, et näiteks vitriinišoppamine või kunstinautimine oleksid taunimisväärsed asjad.
Epistlit lugema
Mis on epistel? Epistel on otsesõnu kiri, see tuletub kreeka sõnast epistolê, mis tähendabki kirja. Uues Testamendis on 21 kirja. Siin teevad teoloogid veel vahet nn „päriskirjade" ja „epistlite" vahel. Nn „päriskirjad" on siis ehtsad kirjad, kirjutatud ühe isiku või isikute grupi poolt adressaadile nii, nagu meiegi kirju saadame. „Epistel" on aga pigem ringkiri, mis on mõeldud paljudele lugejatele. Aga see vahe pole antud juhul siiski suunaandev, nii või teisiti on kõik kirjad kreeka keeles epistlid.
Mida tähendab väljend „epistlit lugema"?
Meie keelepruugis tähendab see manitsemist, isegi noomimist. Algselt on selle väljendi tähendus aga avaram. Nimelt loetakse jumalateenistuse käigus kogudusele alati ette Piiblit. Piiblilugemine jaguneb kahte ossa: lugemine kas Vanast Testamendist või Uue Testamendi kirjadest ja lugemine evangeeliumitest. Uue Testamendi kirjade lektsioonid on aga vanades piiblitrükkides (kõige esimesest Wastse Testamendi 1686. aasta trükist peale) piibliraamatusse sisse märgitud.
Kust siis see manitsemise noot?
See tuleb nüüd neist kirjadest enestest. Kirjad kirjutati koguduse praktilistest vajadustest lähtuvalt ja nende juhendamiseks. Kuna Uue Testamendi kirjad on kirjutatud ajal, kui kristlus oli alles verinoor ja seejuures rebis ta end kohati lahti ka tavapärastest juudi ning kreeka käitumisnormidest, siis oli kogudusliku elu reeglite temaatika neis üsna oluliselt esiplaanil. Traditsiooni ju veel ei olnud, seda alles loodi. Ja nii on need kirjad täis mitmesuguseid juhendeid, nõuandeid, üleskutseid ning manitsusi. Ja et just neid tekste meie maal pühapäevast pühapäeva kirikus ette loeti ja need epistlite nime all ka Piiblis kirjas olid, siis siit see maitsemise teema. Huvitav on siiski märkida, et piiblitekstides enestes ei ole mitte kõik epistlina märgitud tekstid manitseva iseloomuga – näiteks ka Pauluse imekaunis armastuse kiituse tekst 1. Korintose 13. peatükis on „epistel".