02/2017 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Aeg-ajalt kuulen väidet, et kõik uuestisündinud kristlased on preestrid ja võivad kohe täita ka preestri ülesandeid. See mõte on ilus, aga kas ka selliselt teostatav?
Preestriteenistuse eeskujuks on vanatestamentlik preesterkond, kelle teenistus oli väga tähendusrikas. See oli suur eesõigus – kuuluda preestrite hulka. Preestrite keskne tegevus oli Jumalale ohvrite toomine. Uues Testamendis kirjeldatakse nüüd selliselt koguduse ülesannet. 1Pt 2:9 on öeldud: „Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust”, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse”. Ilm 1:6 on juttu Kristus Jeesusest, „kes meid on teinud kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale”.
Leonhard Goppelti arvates ei taha see sõna siiski väita, et igale ristitule on antud preestri õigused ja funktsioonid. Pigem rõhutab see, et Jumala hoonesse kuulumine (vt 1Pt 2:5) ei tähenda vaikset osalemist, vaid ikka aktiivset tegutsemist. Nad kõik on varustatud ja kohustatud tegema seda, mis muidu oli ette nähtud preestritele, nimelt Jumalat teenima.
Kuid nagu vanatestamentlik preestriseadus rõhutab, on see teenistus võimalik üksnes „pühale”, puhtale ja Jumalale üle antud inimesele. Usule kutsutud ja ristitud inimesed aga ongi Jumala teenimiseks „pühitsetud” (1Pt 1:2,15j). Koguduse teenistus on tuua vaimulikke ohvreid. Need on ohvrid ülekantud tähenduses. See tähendab kogu inimese üleandmist Jumalale, tema Vaimu toimesse. Või nagu Paulus ütleb: „Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus” (Rm 12:1).
Jumala hoonesse kuulumine (püha preesterkond) ei tähenda vaikset osalemist, vaid ikka aktiivset tegutsemist.
Elmar Salumaa arvates kuuluvad põhimõtteliselt kõik kristlased, kes selleks ristimises on saanud, vaimulikku seisusesse, kuid kõigil pole vaimulikku ametit ega ole tarviski, et see tingimata kõigil oleks. Martin Luther on seda vägagi radikaalselt väljendanud, öeldes: „Kes ristimisest on tulnud, see võib kiidelda, et ta on pühitsetud preestriks, piiskopiks ja paavstiks, kuigi igaühele ei sobi säärast ametit pidada”. Ristimises saadakse seega üldise preestriameti osaliseks, kuid see pühitsemine ja ameti ülekandmine ei ole samastatavad.
1Pt 2:9 puhul on tegu küllalt vaba 2Ms 19:6 tsitaadiga. See suunab mõtted vanatestamentliku preestrikorralduse juurde. 2Ms 19:6 ütleb Jumal: „Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks.” Piibli 2014 tõlke kohaselt: „Teist saab mulle preestrite kuningriik ja püha rahvas.” Vanas Iisraelis said preestriteks Leevi suguharust Aaroni järglased. Jumal ütles: „Sina aga lase enese ette astuda Iisraeli laste seast oma vend Aaron ja tema pojad, et nad oleksid mulle preestriteks” (2Ms 28:1). Kuid üksnes Aaroni järglaseks olemisest ei piisanud. Vaja oli ka vastavat pühitsust. „Ja preestridki, kes liginevad Issandale, peavad endid pühitsema, et Issand neid ei kohtleks karmilt!” (2Ms 19:22). Ühe tähtsa osana kuulus preestriks pühitsuse hulka ka vastavate seaduste, korralduste ja toimingute selgeks õppimine, et kogu preestriteenistus toimuks vastava korra kohaselt.
Lisaks 1Pt 2:5,9 on kristlaste preestreiks olemisest juttu vaid Ilm 1:6; 5:10 ja 20:6. Kui 1Pt 2:9 on öeldud, et te olete „kuninglik preesterkond”, Ilm 1:6 ütleb, et meid on tehtud „preestreiks Jumalale”, siis Ilm 20:6 öeldakse nende kohta, kes saavad osa esimesest ülestõusmisest, et nad saavad olema „Jumala ja Kristuse preestrid ning hakkavad valitsema koos temaga kuningatena tuhat aastat” (siin on kasutatud tulevikuaega). Sellega sobivad kokku ka nägemused Ilm 5. peatükis. Ilm 5:10 ülistatakse Talle, et ta on teinud tema poolt lunastatud inimesed „kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale”. Ilm 5:11jj kirjeldatud Talle austamine näitab selgesti olukorda, kus ta on juba täielikult võimul. Ilmselt võib sellisena mõista Talle austamist ka salmides 8–10. Selle nägemuse kohaselt on Kristuse taastulek ja ülestõusmine juba toimunud. Nii näitavad nimetatud kirjakohad ühelt poolt, et kristlased on juba Jumalale preestrid, kuid samas saavad nad seda alles olema. Neis ütlustes on näha pinget „juba – veel mitte” olukorra suhtes. Või teisiti öeldes, neil kõigil võib küll olla preestri staatus, kuid selle tõeline rakendumine on veel ees.
Ilmselt pidas seda kõike silmas ka Peetrus, kui ta kirjutas: „...laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu” (1Pt 2:5). 
Eesmärk on saada Jumala teenimiseks vajalikul tasemel olevaks preesterkonnaks. See kõik ei toimu ühe hetkega, vaid on terve protsess.
Kuid selle salmi tõlkimisega on ka probleeme. Näiteks, kas lauses olevat tegusõna tuleks tõlkida kindlas või käskivas kõneviisis, kas selle tegumood on meedium või passiiv? Grammatiliselt on need samaväärselt võimalikud. Üldine kontekst soosib ilmselt käskivat kõneviisi. Nii on Piiblis 1968 tõlgitud: „...ja teiegi ehituge üles kui elavad kivid vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks ohverdama vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.” Kui äsjases näites peetakse silmas meediumi: ehituge ise, siis Piiblis 1997 arvestatakse passiiviga: „...laske endid ehitada”. Kuid ka see on võimalik, et mõeldud ongi korraga mõlemat võimalust: ehituge ja andke siin ka oma panus – ning laske end üles ehitada.
Veel põhjustab sellest salmist arusaamisel raskusi kreeka keele ja eesti keele erinev lauseehitus. Selle lause võimalikult täpne, aga eesti keele jaoks kohmakas tõlge oleks: Ja te ise nagu elavad kivid, vaimulik koda, ehituge/ laske end ehitada pühaks preesterkonnaks tooma Jumalale Kristus Jeesuse läbi meelepäraseid vaimulikke ohvreid. St ehituge üles preesterkonnaks. Sellel lasub lause rõhk. Loogiline oleks mõelda hoone ehitamisele, selliselt on ka meie Piiblis tõlgitud, kuid siin on juttu just preesterkonnaks ülesehitamisest. Eesmärk on saada Jumala teenimiseks vajalikul tasemel olevaks preesterkonnaks. See kõik ei toimu ühe hetkega, vaid see on terve protsess.
Siin on oluline pidada meeles, et preestritel on vaja täita erinevaid ülesandeid ja ameteid. Selle kohta kirjutab apostel Paulus: „Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks” (Ef 4:11j). See on Jumala otsustada, millist konkreetset ametit keegi tema teenistuses täidab. Kindlasti on aga nende ülesannete täitmiseks vajalik vastav kvalifikatsioon, kasvamine Kristuse tundmises ja pühitsuses.
Mõeldes kristlaste üldisele preesterlusele, võib öelda, et iga kristlane kannab endas potentsiaali tegutseda Jumala preestrina, kuid sellesse teenistusse astumine vajab veel Jumala poolt andidega varustamist, samuti inimesepoolset igakülgset ettevalmistust, tööd ja aega.
Siin võib nõustuda Elmar Salumaaga, et mitte igaüks pole võimeline kuulutama ja sakramente jagama, vaid ikkagi vastava ja vajaliku ettevalmistuse omandanud isikud, kes on koguduse poolt selleks valitud. Mandaat ise aga pole koguduse oma, vaid selle on Jumal kogudusele seadnud. Andku Jumal armu, et kõik Jumala lapsed võiksid kasvada ja areneda Jumalast õnnistatud pühaks preesterkonnaks, kes on täiesti varustatud ja valmistunud iga hea töö tarvis (vt 2Tm 3:17).