10/2018 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Algus septembrikuu Teekäijas
Püha Vaimu saatmine
Kuidas toimub Püha Vaimu saatmine? Jh 14:16, 26 kohaselt on teise Lohutaja saatjaks Isa, Jh 16:7 kohaselt aga Poeg. Et tegemist on Isa ja Poja poolt saadetud Lohutajaga, tuleb esile Jh 15:26: „Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab minust.“ Selline rõhuasetus vastab täiesti Isa ja Poja olemuse, ilmutus- ja teotsemisühtsusele. Ühtlasi väljendab see, et Püha Vaim vahendab nii Isa kui ka Poega kogudusele ja üksikkristlasele. See on tähelepanuväärne, et evangeelium Püha Vaimu olemust lähemalt ei selgita, küll aga räägitakse tema toimest meie seas.
Jüngrite ühe erilise kogemuse kohta pärast Jeesuse surnuist ülestõusmist on öeldud: „Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!“ Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“ Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud““ (Jh 20:19–22).
Tegemist oli uue ajastu siirdesündmusega. Alanud on Püha Vaimu ajastu!
Püha Vaimu tegevuse põhisuundumus tuleb esile inimese uuestisünnil. Siin saavad uskujad Vaimu läbi juurdepääsu taevasesse maailma. Jeesus ütles: „kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki“ (Jh 3:5; vrd ka Jh 3:3). Ristija Johannes ütleb prohvetlikult Jeesuse kohta, et tema on Püha Vaimuga ristija (Jh 1:33).
Püha Vaim vahendab nii Isa kui ka Poega kogudusele ja üksikkristlasele.
Jeesus ristib Püha Vaimuga
Aga mida tähendab Püha Vaimuga ristimine? See väljend seondub ristimisega üldse ja lähtub Ristija Johannese tegevusest. Ristimine tähendab õigussündmust, mis dokumenteerib inimese meeleparanduse, kus inimese elule antakse õiguslik hinnang: sa oled Jumala ees süüdi. Seda ilmestab ristimine kui matus. Ühtlasi tähendab ristimine enda andmist kõrgema kohtuniku Kristuse meelevalda. Temal on õigus anda meeleparandajale armu, taastada vahekord Jumalaga. Kristus ristib Püha Vaimuga, kes uuendab kogu inimese, liidab ta Jumala perekonda. See tähendab Elu, uut elu Jumala Vaimu väes. See tähendab elu Jumala igaveses kuningriigis. Nii on ka Püha Vaimuga ristimine õigussündmus. Üksnes matmise asemel antakse inimesele uus elu.
Rääkides Püha Vaimuga ristimisest, sai Ristija Johannes toetuda üksnes juutide Pühakirjale ja Jumala juhtimisele. Üheks keskseks toetuspunktiks oli talle ilmselt prohvet Joeli raamat. Lisaks hirmsale Issanda päevale (vt Jl 1:15; 2:1jj) on seal juttu ka Püha Vaimu väljavalamisest (Jl 3:1j). Siin ei ole mõte selles, nagu oleks Püha Vaim mingi vedelik, mida saab valada, vaid tegemist on piltliku väljendiga, mis iseloomustab toimuva ulatust. Taoline piltlik ütlus on ka Aamosel: „Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!“ (Am 5:24). Joeli raamatu mõte on, et Jumal paneb maal kehtima oma õiguse. Ja selles on koht nii karmil karistusel kui ka Püha Vaimu elustaval jõul.
Siin sobib meenutada ka prohvet Malaki kaudu antud Jumala sõnumit. Pärast karmi kohtukuulutust (Ml 3:19) pöördub Jumal nende poole, kes tema nime kardavad, ja lubab neile paranemist ning õiguse päikese tõusu (Ml 3:20j). Oma kuulutuses võis Ristija pidada silmas ka prohvet Jesaja raamatu laule Jumala sulasest. Esimeses laulus Jumala sulasest on öeldud: „Vaata, see on mu sulane,
kellesse ma olen kiindunud,
mu valitu,
kellest mu hingel on hea meel.
Ma olen pannud oma Vaimu tema peale,
tema toob rahvaile õiguse …“ (Js 42:1j).
Selles laulus on koos nii Püha Vaimu teema kui ka kohtumotiiv. Eriti kõnekad on siin kaks kohtupilti. Sama motiivi kahekordne esitus rõhutab selle prohveteeringu erilist tähtsust. „Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust“ (Js 42:3).
Need kaks pilti ei tähenda uut kohtumenetlust ega süüaluse tegude ümberkvalifitseerimist. See kõik jääb oma kohale. Kõrgema kohtuniku õiguseks on anda armu, anda andeks. Seda õigust põhjendab neljas laul Jumala sulasest. Selle kohaselt kannab Jumala sulane ise teiste süüd ja teeb nad õigeks: „Temale anti haud õelate juurde, kurjategijate juurde, kui ta suri, kuigi ta ei olnud ülekohut teinud ega olnud pettust ta suus. [...] oma tarkusega teeb mu õiglane sulane paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd. [...] ta arvati üleastujate hulka; tema aga kandis paljude pattu ja seisis üleastujate eest“ (Js 53:9jj). 
Tegemist oli uue ajastu siirdesündmusega. Alanud on Püha Vaimu ajastu.
Võib aimata, kuidas Püha Vaimu muidu meile haaramatu tegevuse juures kangastusid prohveti silme ees pildid elustavatest vetevoogudest, mis suvekuumuses kõrbevad väljad uuele elule äratavad. Sellist tuleviku väljavaadet jutustab nägemus: „...Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal. Kuumavirvendusest saab järv ja põuasest pinnast keevad veeallikad üles…“ (Js 35:6 jj). See on uus elu! Kristus ristib Püha Vaimuga!
Usaldades Jumalalt saadud ülesannet, kuulutas Johannes Jeesuse kohta, et tema on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu (Jh 1:29) ja tema on Püha Vaimuga ristija (Jh 1:33). Alles pärast Jeesuse ristisurma ja surnuist ülestõusmist hakkas selle prohveteeringu tähendus tõeliselt avanema. See tähendab, et süüdlasele antakse armu ja talle kingitakse elu. Kuid see elu ei ole enam endine elu, vaid elu, kus toimib Püha Vaim.
Johannese evangeeliumi tunnistuse eripära
Kui mõelda Püha Vaimu tegevuse kirjeldustele Uue Testamendi tekstides, siis tuleb neis esile Johannese evangeeliumi sõnumi eripära. Ap 1:8 kohaselt ütles Jeesus: „...te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad...“ Hiljem kirjeldatakse Püha Vaimu erilisi ilminguid, väeavaldusi, Püha Vaimu andeid ja imesid, mis kinnitasid Kristuse tunnistajaks olemist. Ka Johannese evangeeliumis on tähtsal kohal Jeesusest tunnistamine (vt Jh 15:27), seejuures on Kristusest kaastunnistajaks Püha Vaim (vt Jh 15:26). Aga see toimub teises vormis. Jüngrite tunnistus, mille Püha Vaim neile annab, toimub tunnistuse sõna läbi (Jh 15:26j). Püha Vaim hoolitseb Jeesuse õpetuse ja kuulutuse elavana püsimise eest. Püha Vaim annab kogudusele õiget arusaamist ja aktualiseerib Jeesuse kuulutust (vrd Jh 2:17,22; 12:16). Nii võiks Püha Vaimu vaadelda ka kui Jeesus-kuulutuse interpreeti.
Veel on küsimuseks, miks parakleet-tiitel esineb üksnes Jeesuse lahkumiskõnedes? Väljapool lahkumiskõnesid ei ole Püha Vaimu mitte kunagi nimetatud parakleediks (vt Jh 1:32j; 3:5j,8; 3:34; 4:23j; 6:63; 7:39; 20:22). Sellega tõstetakse esile johanneslike koguduste vaimukogemuse keskset tähendust. Püha Vaim kindlustab Kristuse ilmutuse järjepidevust. Ja see on Jeesuse lahkumiskõnede üks keskne teema. Parakleet-tiitlil on seal oma kindel koht. Mõistetavalt ei ole õige Püha Vaimu teemat Johannese evangeeliumis näha ainult Parakleedi seisukohalt. Kuid Püha Vaimu tegevuse teisi külgi seal ei avata. Eks tegi Jeesus ka ise imesid ja tunnustähti, kuid Püha Vaimu tegevusena neid esile ei tooda. Need olid Poja poolt tehtud tunnustähed.
Kui me nüüd mõtleme Püha Vaimu kui Parakleedi iseloomustamisele Johannese evangeeliumis ja võrdleme seda sellega, mida nimetatakse Püha Vaimu väeks, siis tajume nende ilmingute suurt erinevust. Erinevalt muudest ootustest, mis algkristluses Pühale Vaimule omistati, ei räägita Parakleedi võimest teha imesid. Eksortsismist pole Johannese evangeeliumis juttu. Seal ei jutustata ka Jeesuse poolsest eksortsismist. Midagi ei ole kuulda koguduse sellistest teenistustest, mida võiks mõista ja praktiseerida kui vaimuannid. Kahtlemata ei olnud johanneslikes kogudustes ka need asjad võõrad, ka mitte ekstaatilised nähtused, imetervenemised jne, aga neist ei räägita. Selle asemel tuuakse esile üks ja ainus ning seda muljetavaldavas suuruses: kuulutatav kõne. Parakleet, kes elab koguduses (Jh 14:16j) ja õpetab Jeesust mõistma (Jh 14:25j), teeb seda sõna kaudu. Olulise tõe avamine, võitlus Kristuse kohase arusaama eest tänapäeval – kõik see toimub kuulutuse sõna kaudu. Ka annab Parakleet maailmale selgust patu, õiguse ja kohtu kohta Kristus-kuulutuse sõna läbi (Jh 16:8–11). Kõik see tähendab, et johanneslikes kogudustes on Püha Vaimu kogemused koondunud sõnaanni alla. Kõige selle kaudu kogeb kogudus Jeesuse kohalolu, nagu ta ise ütles: „...ta võtab minu omast ja kuulutab teile“ (Jh 16:14j).
Nagu näha, koonduvad kõik vaimuannid siin kokku kuulutatavaks kõneks. Ükski teine ei tundu enam sellist kaalukust ja kehtivust omavat kui see üks: Püha Vaim kohtab meid sõnas, juhatab meid läbi sõna, ja selles sõnas astub Jeesus välja minevikust, kasvavast kaugusest ja võõrandumisest, et selliselt saada arusaadavaks, kuidas neid asju tuleks mõista nüüd. 
Püha Vaim kohtab meid sõnas ja juhatab meid läbi sõna.
Selline Püha Vaimu tegevuse esitusviis on hästi mõistetav just juutluse ja juudakristluse seisukohalt. Juutidele oli omane Pühakirja rõhutamine. Põhijoontes kujunes juutlus välja Paabeli vangipõlve ajal ja selle järel. Üha enam ärkas juutides teadmine, et nad on Jumala rahvas, Issanda kogudus. Paganate seas elades omandasid uue tähenduse ka ümberlõikamine, hingamispäev ning Seaduse nõuete järgi elamine. Üha tähtsamaks kujunesid sõnale orienteeritud jumalateenistused. Iisraeli ajaloos oli toimunud palju imesid, kuid Paabeli vangipõlves ja pärast seda tõusis esile just sõna tähtsus. Püha Vaimu sellise tegevuse kaudu kogeb kogudus Jeesuse jätkuvat kohalolu, nagu ka Jeesus ise Püha Vaimu kohta ütles: „...ta võtab minu omast ja kuulutab teile“ (Jh 16:14j).
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Püha Vaim loob uut tegelikkust ja annab inimesele elu (vrd Jh 6:63). Jh 14:16j kohaselt jääb Püha Vaim kogudusega igavesti. Teise Lohutaja saatmise kaudu kogeb kogudus kaasahaaratust Isa ja Poja vaimutegevuse järjepidevusse. Selliselt on tagatud jumaliku suhte kestvus.