02/2019 
Adolf Pohl, Uue Testamendi õpetaja
Algus jaanuari Teekäijas
Milline vahemaa aga lahutab aastaid 1967 ja 30! Meie seisame oma aja kaldal ja heidame läbi pikksilma pilgu üle laia vee. Kui me niimoodi vaatame, s.t Piiblisse vaatame, võib tekkida tunne: kui kohutavalt vähe tegemist on sealsel meie siinse elu, meie töö-, kultuuri- ja vaimumaailmaga, meie esmaspäeva, teisipäeva ja kolmapäevaga. Arvatavasti üritame krampliku pingutusega endast mõni aeg vajalikku usku välja pigistada – kuni me selle püüdluse viimaks jõuetult lõpetame. Laiast hämarast jõesängist ei saa üle hüpata. Me seisame seal kui orvud, kelle jaoks kõik on surnud, külmetades ja üksi maailmas.
Püha Vaimu teenäitamine on niisiis pidev osutamine Jeesusele, suunamine tõesse Jeesusest.
Täpselt sellise olukorra kohta ütleb Issand oma lahkumiskõnes: „Teie süda ärgu ehmugu! Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde.“ Seda öeldes räägib Jeesus Pühast Vaimust, kelle läbi tuleb ta ka täna, igal päeval. Ta tuleb nagu üle uttu mähkunud jõesängi meie juurde kui Kristus Vaimus. See Kristus Vaimus ei ole nüüd uus Kristus, keegi tagavaralahendus mineviku kadunud Kristuse asemel. Ei, Püha Vaim tegutseb tagasivaatega Jeesusele Kristusele eile ja hoolitseb, et ta kunagi ei kaoks. Püha Vaim teeb kõik, et kord valatud Kristuse veri ei kuivaks, et Jeesuse hääl koguduse keskel ei lakkaks, et Jeesuse mineviku au ei kattuks tolmuga.
Kuulame veel kinnitavaid sõnu: „...tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb“ (Jh 16:13b) ja „ta võtab minu omast ja kuulutab teile“ (s 14b). Ta paneb oma kõrva Jeesuse suu juurde ja jääb kindlasti sealt kuuldu juurde. Ta ei too esile midagi kõrvalist, mitte midagi üle selle, mida Issand tooks. Kui meie esitame mõnes punktis üle Jeesuse piiride, ei ole meie enam Pühast Vaimust, vaid mõnest ebapühast vaimust aetud. Kui keegi lahutab Kristusest Piibli, siis ta väljub Püha Vaimu tegevuspiirkonnast. Püha Vaim jääb Piibli Kristuse juurde. Ta ammutab ja ammutab sellest ammendamatust minevikust ja täidab sellega meie oleviku.
„Tema austab mind“ (Jh 16:14a). Seda ütleb Issand – pane tähele – veidi aega enne oma ristisurma. „Austab mind“ tähendab „mind”, nimelt ristilöödut. Ta valgustab seda ristilöödu tookordset tõde, mõtet ja au ka tänase jaoks. Vaadake, ikka jälle see tagasipöördumine tollesse aega! Aga nüüd kui mõjuvõimsasse tegelikkusesse.
Lõpuks veel: „...ta juhatab teid kõigesse tõesse“ (Jh 16:13). Laskem end alatiseks „kogu Uue Testamendi“ „kõigesse tõesse“ juhatada! Selline „tõde“ võib üllatada. Sageli mõtleme selle kirjakoha juures, et Püha Vaim ilmutab meile teed järelkäimise sõlmpunktides, nagu elukutse, elukaaslase jne valikul. Nii et meie kui tema jüngrid ei lähe valesti ega takerdu pooliku tõe tõttu. Kindlasti tohime siit salmist ka sellise lubaduse välja lugeda. Aga see on juba tuletatud tähendus.
Esmane ei ole siin tõde olukordadest, vaid isikust. „Mina olen tõde,“ ütleb Jeesus. Püha Vaim tegeleb Jeesuse minaga kõigis tema sügavustes ja dimensioonides. Tema juhatab meid nendesse, tuletades meile meelde Jeesuse kõiki sõnu ja tegusid, nii nagu Piibel neid edasi annab, tehes need meile arusaadavaks. Selline on Püha Vaimu juhtimine. Teel läbi aastasadade hoolitseb ta selle eest, et uuetestamentlik sõnum Jeesusest saaks ikka jälle mõistetud nii täisväärtuslikult kui esimesel nelipühal.
Püha Vaimu teenäitamine on niisiis pidev osutamine Jeesusele, suunamine tõesse Jeesusest. Aga sellest lähtudes avanevad meile üksteise järel ka olukordade tõsiasjad. Kes nüüd Jeesust järgib, ei pea mingis suhtes pimedusse jääma.
III. Me oleme Piiblisse tagasipöördumist pelgava ettepoole hüppamise vastu 
Mõtleme veel kord sellisele vagadusele, mis tahab „Täna-Kristust” ilma „Piibli-Kristuseta”. Üks põhjus on ilmne: inimesele ei meeldi sama teed mööda tagasi minna. Ta tahab ettepoole, ilma tagasi- või ringiminekuta. Tormiliselt üritab ta hüpet ettepoole. Seda meelsasti ka usu- ja koguduseelus. Ilma Püha Vaimu juhtimiseta tagasi Kirja juurde tahetakse kõigest hoolimata energilist vaimulikku elu. See on aga lihalik püüdlemine vaimuliku elu järele.
Ka siin seisab vana Iisrael meie ees kui näidispilt. Juba pikka aega sammus rahvas vaevaliselt läbi kõrbeliiva. Millal ometi jõutakse uuele maale, mille Jumal oli ju neile tõotanud? Seal kõlas Kaadese lähistel väljarändajaile hüüe: tagasi! Kõik veel kord tagasi! Jumal käskis minna pikale ringteele ümber kogu edomlaste maa-ala. Põhja suuna asemel läks tee veel kord lõunasse. Selle minevikus toimunud pildi valgel näeme tõsiasja: rahva meeleolu langes ja ta alustas kibestunult istumisstreiki Jumala vastu. Tagajärgedest loe: 4Ms 21.
Elav lugemine ei jää tingimata ühe kindla meetodi juurde, aga kindlasti kõigis meetodites Piibli juurde.
Nii soovib Jumala rahvas küllalt sageli kohest edasiminekut. Igatsetakse Vaimu ilma ustava süvenemiseta Pühakirja. Aga selles „ei tee“ Vaim kaasa. Sellest pole mingit kasu, kui Piiblit mittelugejad on põlvedel ja anuvad ärkamist. Siis on ilmnenud tagasilöögi nähtused, aga mitte ärkamised. Nad võivad paluda ja liha suretada nagu Baali preestrid. Meenutame. Tolle päeva õhtul, mis nii palavalt oli alanud, oli altar elutu ja külm. Siis astus päikeseloojaku eel Eelija ligi ja palvetas. Tema selgesõnaliselt edasi antud palvest tuleb esile, kui kohusetruult ta klammerdub Jumala eelnevate tõotuste külge, kuidas meenub talle sellel silmapilgul püha minevik ja kuidas ta tõstab oma hääle Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumala poole. Siis langes tuli taevast. Ümbritsev rahvahulk langes põlvedele ja ütles: „Issand on Jumal! Issand on Jumal!“ (1Kn 18:39). Ärkamine oli tulnud.
Kuid veel üks näide Uuest Testamendist. Ülestõusmise jutustuses on öeldud: „Aga kui nad seda kõike rääkisid,“ – nimelt eelnevaid kohtumisi Kristusega – „seisis Jeesus ise nende keskel“ (Lk 24:36). Nad olid niisiis tegelenud just tunnistamisega Kristuse eelnevatest ilmutustest, siis, sellega ühenduses tuli Jeesus ise nende keskele. Selline kokkusattumine ei olnud mingi juhus. Siin on paralleeljoon, kuidas meie Kristust täna endi juures olevana kogeme: läbi Piibli ja piiblitunnis.
Piibli lugemine ja keskustelu Piibli üle – see on uks, mille ees me tahame koputades seisma jääda ja koputada seni, kuni meile avatakse. Mitte alati ei avata otsekohe. Mõnest piiblitunnist läheme koju rahuldamatult, mõne piiblilugemise järel suleme Piibli ja mõtleme: „Oli vähe!“ See on juba kord nii, et Piibli juures tajume oma kogenematust ja viletsust, oma hajevil olekut ja inertsust. Jah, Jumala sõna elulisus tõestab end ka selle läbi, et ta äratab inimloomuses küsimusi, kahtlusi, mittemõistmist, vastuseisu ja mässu. Jumala sõna ei ole midagi sellist, mis läheks üksikinimesele ja hulkadele iseenesest sisse.
Jumala sõna paljastab selle, mis inimeses on, ja see ei ole hea ega hingeülendav. Just nende juures, kes end sõnale avavad, pääseb see võime mõjule. Nimelt siis, kui me Piiblit tunnustame, satume kõikvõimalikesse raskustesse. Seevastu on kõigi selliste küsimuste vaikijäämine üks oluline tunnus uskmatusest. Uskmatutele ei valmista ta pisematki vaeva. Kuidas peakski ta valmistama muret sellisele inimesele, kes loeb teda loiult või loeb koguni nii, et Piibel ei saakski teda puudutada? Paneme tähele: nii kaua, kui me Piiblit ka raskuste ja üleskerkivate küsimuste all loeme ning tõsiselt edasi loeme, kuulume ikka enam usu kui uskmatuse poolele. Pidagem silmas: niikaua, kui me tegelikult loeme.
Kõik siia- ja sinnapoole kiskuv lugemise juures on niisiis proovilepanek. Seepärast me jääme kindlaks. Me muudame meetodeid ja vahetame abinõusid, aga me ei lahku enam sellest uksest. Me seisame seal läve juures ja koputame seni, kuni ta end avab – ja tema ise, isandate Issand ja kogu õnnistuse andja, ennast avab ja leida laseb.
Lõpuks üks praktiline nõuanne. Just praegu nimetasime üksteise järel: „Me jääme kindlaks! Me vahetame meetodeid!“ Kas pole selles vastuolu? Kas ei välista kindlaks jäämine igasugust vahetamist? Kindlasti on olemas ka surnud kindlaks jäämine. See väljendab end muretus meetodite ühekülgsuses. See läheb kuni perekonnapalvuse ja Piibli isikliku lugemiseni välja. Kõik muutub rituaalseks, vormiliseks, igavaks väärikuseks. Aga elav kindlaks jäämine Piibli suhtes väljendab end elavas metoodikas. Selles õnnestub Piiblil meist kogu meie leiutamisvõime, avastajarõõm ja julgus välja tuua. Siis ei jääda tingimata ühe kindla meetodi juurde, aga kindlasti kõigis meetodites Piibli juurde.