Aprill 2021 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees
Elame Jeesuse Kristuse ülestõusmise järgses ajas. Kirik meenutab kuni taevaminemispühani ülestõusnud Issanda kohtumisi oma jüngritega. Mõtisklegem nende sündmuste tähenduse üle.
Ülestõusmispühade liturgias loetakse esimesena maailma loomise lugu. „Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!“ ja valgus sai“ (1Ms 1:3). Kristlaskond võrdleb Jeesuse ülestõusmist siin uue maailma loomisega. Kaose väed ja surmavald on võidetud. „Mis te otsite elavat surnute juurest?“ (Lk 24:5). Valgus paistab üle vaeva- ja surmavete.
Meie lootus on tänu Jeesuse ülestõusmisele suurem kui maise elu pikkus ja rikkused.
Kuid see valgus näitab ka kahte vapustavat tõsiasja: haud on tühi ja Issand ilmub 40 päeva jooksul omadele (1Kr 15:5jj). Vahel arutleme: kuidas oli see võimalik?
Pakutud on mitmesuguseid vandenõuteooriaid, näiteks Jeesuse ihu varastamisest või varjusurmast.
Tegemist ei ole siiski kellegi inimliku kavaluse ega meditsiinilise hälbega. Jeesus ei pöördu ju vanasse maailma tagasi nagu Laatsarus või Naini linna noormees. Nemad elasid pisut kauem ja surid hiljem nagu kõik teisedki inimesed. Jeesus ei vihjanud ka oma lahkumiskõnedes kunagi sellisele võimalusele.
Uskmatu ütleks surnute ülestõusmisele mõeldes: ülestõusmine ei ole lihtsalt võimalik. Kujutlege ette, et seisate ülestõusmispäeval 300-aastase maja ees. Kõik inimesed, kes seal on elanud, tahaksid sinna uuesti sisse kolida. Mõeldamatu! Milline segadus.
Usklik vastaks: ülestõusmine pole maise elu jätk, see ei ole tagasipöördumine vanasse majja. See on uus olemisviis.
Ülestõusmine ei ole tõesti inimlik võimalus – see on Jumala tegu! Nagu apostel Paulus ütleb: „Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus“ (Rm 8:24).
Sõbrad, valguseks tunneli lõpus ei ole alati vastutuleva rongi tuled. Selleks võib olla ka tunneli lõpp. Ja see on vägagi realistlik väljavaade. Just sellise realismiga käsitleme Jeesuse ülestõusmist ja meie endi ülestõusmise lootust.
Kohtumised ülestõusnuga toimuvad „ilmumistes ja nägemustes“
Kuid need nägemused ei ole subjektiivsed, sest nad on alati seotud Jeesuse „kirgastunud ihuga“. Ta sööb ja joob ühes oma jüngritega (Lk 24:30j). Ta on nende keskel, kuid mitte tavalisel viisil. Nad näevad ja puudutavad teda, kuid samas võib ta äkitselt haihtuda. Inimlik uudishimu küsiks kohe: mida see kirgastunud ihu endast kujutab? Kas see on midagi, millele on avatud rohkem kui meie neli dimensiooni – pikkus, laius, kõrgus ja aeg?
Ülestõusnud ihu füüsilisest olemusest tähtsam on Jeesuse sõnum järgnevatele põlvkondadele: seni kuulutatu täitumine jätkub, kuid uues ulatuses ja kvaliteedis. Selleks läkitatakse õpilased kõigi rahvaste juurde (Lk 24:47). Sõnum, mida nad levitavad, on: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!“ Oli ju Õpetaja öelnud: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!“ (Mt 28:19j). Niisiis meeleparanduse, pattude andestuse ja tervenemise kuulutamine jätkub. Ülestõusnu tegutseb edasi.
Arvestades seda, et elame võltsuudiste ja usaldamatuse ajastul, ütleme meiegi vahel nagu Toomas: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!“ (Jh 20:25). Jeesus annabki talle selle võimaluse. Meile ei öelda, kas Toomas seda kasutas või mitte, küll aga tunnistas ta lõpuks: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Jeesus vastab seepeale: „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“
Sõbrad, Ülestõusnu puudutamine usus on õndsam kui mistahes nähtav õnnistus. See annab meie usuelule kogemusliku mõõtme, sest „Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim“ (Jh 3:6).
Küsimusi tasub alati küsida. Seda isegi siis, kui oleme erinevatel arvamustel. Apostel Paulus annab meile nõu, mis võiks olla kahtluste aegadel juhtnööriks: „…katsuge läbi kõik, pidage kinni heast (1Ts 5:21).
Meie lootus on tänu Jeesuse ülestõusmisele suurem kui maise elu pikkus ja rikkused. Me kanname kord koos Jeesusega mitte „muldset kuju“, vaid „taevast kuju“ (1Kr 15:49). Või nagu apostel Peetrus ütleb: Jumal, isa, on meid „uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist“ (1Pt 1:3).
Sõbrad, usus ja lootuses oleme meiegi koos Kristusega surma võitnud!