9/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Piibli väljendid eesti keeles
Murra ta küljeluid, kui ta alles lapsuke on
Piibli apokrüüfilise Siiraki Tarkuseraamatu 30. peatükk sisaldab rea nõuandeid tulevasele isale, kuidas see peaks oma poega kasvatama (salmid1-13): "Kes oma poega armastab, see peksab teda alatasa roosaga, et tal elu otsas võiks hea meel olla. Kes oma pojale kari annab, saab tast kasu tunda ja tast kiidelda tuttavate seas. Kes oma poega õpetab, see ärritab oma vaenlast, ja ilutseb tema pärast sõprade ees. Kui ta isa on hinge heitnud, siis on see, otsegu ei oleks ta surnud, sest ta on enda sarnase enese järele jätnud; oma elus nägi ta seda ja oli rõõmus tema üle, ja tema otsal ei olnud ta kurb; vaenlaste jaoks jättis ta kättemaksja, ja oma sõpradele selle, kes tasub heategemise. Kes oma poega hellitab, peab siduma ta haavu, ja iga kisa puhul väriseb ta sisikond. Taltsutamata hobune saab virtsikaks, ja poeg, kes oma meelt mööda käib, läheb hooletuks. Hellita oma last, siis paneb ta sind ehmatama, mängi temaga, siis kurvastab ta sind. Ära naera temaga, et sul ei tuleks temaga valu kannatada ja viimaks oma hambaid kiristada. Ära anna meelevalda tema kätte nooruseas ja ära salli ta rumalusi. Kõverda tema selga nooruseas, ja murra ta küljeluid, kui ta alles lapsuke on, et ta ei läheks kangekaelseks, vaid kuulaks su sõna, muidu tuleb see sulle valuks su hinge sees. Karista oma poega ja võta tema kallal vaeva näha, et sa ei komistaks ta häbi tõttu."
Siin tuleb nüüd küll kohe märkida, et seda teksti oma täiskujul ei leia lugeja kaugeltki mitte igast eestikeelsest Piiblist. Eriti salm 12 fraas "murra ta küljeluid, kui ta alles lapsuke on" on tundunud enamikule tõlkijatest ilmselt liig kange olevat. Nii leiame 1739. aasta esimeses eestikeelses Piiblis selle nõnda: "Kõvverda temma selga nores pölves, ja anna temale naha peäle, et ta alles noor on..." See on tõlketraditsioon, mis ulatub kuni Suure Juubelipiiblini (SP), mille tõlge ülal toodud sai. Piibliseltsi apokriivadega Piibel 2000 tõlge on siin veelgi lakoonilisem ja kõlab lihtsalt: "Painuta tema kaela, kui ta alles noor on, et ta ei muutuks kangekaelseks." Vastav lõik on täiesti välja jäetud. Aga algtekst on siin ühemõtteline ja ainus võimalus on arutleda sõna thlaô tähenduse üle. Viimane võib olla ka "marrastama". Niisiis võib mõelda ka nõnda, et isa ei pea oma lapsukese ribisid mitte puruks lööma, vaid millegagi nõnda virutama, et külje peal nahk puru on ja veritseb. Ausalt öeldes – kui mõelda peksasaamise tehnilise külje peale, siis mina küll ei tea, kumb parem on.
Igal juhul on ilmne, et säärased nõuanded ajaksid tänapäeval pedagoogikateadlased hulluks
Igal juhul on ilmne, et säärased nõuanded ajaksid tänapäeval pedagoogikateadlased hulluks ja pole ime, et pietistlik tõlkija leidis, et see tekst küll piibliraamatu kaante vahele ei sobi. Aga milles siis asi?
Lapsi kasvatati nüpeldamise kaudu
Siirak väljendab väga selgesti oma rahva kultuurilisi tõekspidamisi, kinnitades veendunult, et "piitsutamine tuleb kõigil aegadel tarkuseks". Samalaadseid avaldusi võib leida Piiblist mujaltki, sealhulgas Õpetussõnade raamatust. Roosk on aktsepteeritav ja soovitatud kasvatamise instrument. Samal ajal hoiatatakse vanemat riski eest tappa oma poeg äärmusliku füüsilise karistuse läbi (Õp 19:18). Ja taas märkus piiblitõlgete kohta. SP annab selle edasi: „Karista oma poega, sest on veel lootust, aga tema surmamiseks ära tõsta oma hinge." Piibel 1968 pehmendab mõtet: „Karista oma poega, kuni veel on lootust, ja ära soovi tema surma!" Siin on nüüd nii, et heebrea tekstist võib mõlemat moodi aru saada ja see võib säärast tõlget õigustada. Kuid Septuaginta kreekakeelne tõlge, mis pärineb ikkagi antiigist, annab meile selgesti SP tähenduse.
See on omapärane segu armastusest koos füüsilise karistamisega ja sunniga valu taluda. "Kes talitseb oma vitsa, see vihkab oma poega, aga kes teda armastab, hageb talle karistamist." Niisiis antakse poistele rooska ka lihtsalt profülaktilistel eesmärkidel. Füüsiline karistamine oli poiste kasvatamise tavaline vahend Vahemeremaade kultuuris ja mõnikord oli see äärmuslikult karm. Paljude teadlaste järeldus on, et see usaldamatu ja direktiivne isade kasutatav kasvatusstiil on Vahemeremaade kultuuri oluline võtmeväärtus. Miks seda tehakse?
Arusaam inimloomusest: baasusaldamatus laste ja enda suhtes
Kõigil ühiskondadel on oma seisukohad inimloomuse üle otsustamisel: see võib olla põhiolemuselt hea või neutraalne, see võib olla põhiloomuselt kuri, või arvatakse ta olevat segu heast ja kurjast. Näiteks enamus tänapäeva inimesi usub, et inimloomus on neutraalne: kindlasti mitte kuri ja alati võimeline end täiustama ja parandama, kuid ka mitte perfektselt ja täielikult hea. Sellele kontrastiks väidab Vahemeremaade arusaam, et inimene on oma loomult hea ja kurja segu.
Kõigil ühiskondadel on oma seisukohad inimloomuse üle otsustamisel: see võib olla põhiolemuselt hea või neutraalne, see võib olla põhiloomuselt kuri, või arvatakse ta olevat segu heast ja kurjast.
Kultuurid, milles inimloomust peetakse kas pigem heaks või neutraalseks, eelistavad kasvatusstiili, mis usub, et noorukid võivad vastutustundeliselt käituda, kui neid on lihtsalt instrueeritud või hellalt suunatud. Vanemad osalevad oma laste õpetamises, arendamises ja distsiplineerimises ühiselt koos noorukite endiga. Last võetakse kui partnerit, kes ka ise osaleb vanemate vastutustundelises kasvatuses.
Kontrastiks sellele tähendas ja tähendab Vahemeremaade kultuuris kasvatus nooruki põhilist mitteusaldamist. Inimest nähakse hea ja kurja säärase seguna, kus kuri võib kergesti esile tõusta. Keegi ei või teada, millal kurjad jõud võivad vahele segada ja lapse käitumise halbadeks tegudeks pöörata. Sel põhjusel on vanemlik kasvatus rangelt käskiva iseloomuga ning kasutab füüsilist karistamist kui vahendit nii nooruki isa võimu all hoidmiseks kui talle enesekontrolli õpetamiseks. Seda nimetatakse vanemliku kasvatuse baasusaldamatuse mudeliks, ja seda sellepärast, et siin on usaldamatus nooruki ja tema bioloogiliste vajaduste suhtes kombineeritud hädavajalikkusega kasutada vanema direktiivset juhtimist.
See baasusaldamatus ei ole aga mitte ainult lastele suunatud asi, see puudutab ka vanemaid endid.
Kurja ja hea tungi pingeväljas
Piibli-aegses maailmas tajuti inimest elavat kahe tungi – hea ja kurja – pingeväljas. Kuri tung (jetzer ha-ra) oli seotud inimese esmaste bioloogiliste vajadustega, kõige enam seksuaalsusega. Seksuaalsuse näide selgitab hästi kurja tungi olemust. Iseenesest pole seksuaalsus ju paha, lapsi on ju vaja, kuid seksuaalsus on miski, mida on vaja rangelt kontrollida. Kontrollimatult on ta kindlasti kuri. Kes või mis kontrollib? Selleks on hea tung (jetzer ha-tov). Hea tung on seotud ratsionaalsuse ja mõistuspärase otsustusvõimega. Nii leidsidki juudi rabid, et kõige parem vahend kurja tungi ohjeldamiseks oli teadagi mis – Toora uurimine: "Ei ole maailmas tõbe, mille vastu poleks ravimit. Mis on ravim kurja tungi vastu vastu? Meeleparandus." Ehk teisisõnu – kui sul on kiusatus, siis loe Piiblit! Kuid piiblilugemine ei ole juutluses eksklusiivselt säärane usuline tegevus, mis oleks muust elust lahutatud. Toora annab praktilisi käitumisjuhiseid, see kodeerib kultuurinormid. Hea tung on niisiis soov järgida reegleid, nende nimel pingutamine. Kultuurinormid on aga kõik need asjad, mis on seotud inimeste rollikohase käitumisega. Need on asjad, mille nimel inimene peab pingutama, asjad, kus ta ennastki alati ei usalda ja leiab, et väline sund ja surve on enesega toimetulekuks vajalikud.
Ja nii jõuame hoopis ootamatu järelduseni. Meie võiksime oma teadmiste ja kogemuste põhjal oletada, et poeg, kes kasvab üles taolise füüsilise distsipliini najal, ei tunne end armastatuna, vaid allasurutu ja lämmatatuna. Vastupidiselt sellele aga võib Vahemeremaade kultuuris seesama kasvatusstiil poega veenda, et karistamine on vanemliku armastuse seaduslik ja põhjendatud väljendus ning kuulekas alistumine füüsilisele karistusele väljendab pojalikku armastust!
Uus Testament: ka Jeesust nüpeldati
Selline oli ilmselt ka Jeesuse kasvatus. „Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas. Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai tema igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad, kuna Jumal oli kuulutanud tema ülempreestriks Melkisedeki korra järgi" (Hb 5:8-10). Heebrea kirja autor vihjab siin otsesõnu Jeesuse kasvatuse olulisusele hilisemas päästetöös. Ta pidi õppima kuulekust samal viisil kui kõik teised mehed, alludes ja alistudes samuti kui kõik tema vennad ja eelkäijad.
Heebrea kiri tuletab meelde Õpetussõnu: "Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: „Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib! Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab." Siis aga jätkab ta ise: „Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata? Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad. Pealegi olid meie lihased isad meile kasvatajaiks ja me pelgasime neid; kas me siis palju enam ei peaks alistuma vaimude Isale, et elada?" (Hb 12:5-9)
Praktika: hellus ei olnud siiski unustatud
Vastusündinuea ja väikelapseea veetsid poisid naiste seltskonnas ja nende hoolitsuse all. Ema ja poegade suhted olid ainulaadsed ja monopoolsed. Kontrastiks tütarde kasvatamisele, keda peaaegu üldse ei hellitatud, pöörati poegadele väga palju tähelepanu. Poisse toideti rinnaga kaks korda kauem kui tüdrukuid, veel pikalt pärast seda, kui nad juba rääkida oskasid. Hanna võõrutas Saamueli alles siis, kui ta oli juba küllalt vana, et jääda üksinda Siilo pühapaika ja hakata teenima Issandat koos preester Eeli ja tema poegadega (1Sm). Väikesed poisid õppisid kiiresti ära, et kõik, mis neil tarvitseb öelda, on "piim" ja neid toidetakse viivitamatult. Peatselt tajub ta, et iga tema öeldud sõna on käsuks naistele, kes kohe teda teenima ruttavad. Ka pärast võõrutamist jätkus selline lähedus.
Kuid murdeea saabudes (kusagil pärast 7. või 8. eluaastat) peab poiss jätma sooja ja mugava elu naiste maailmas ja vahetama selle karmi, autoritaarse, hierarhiliselt rangelt paigas oleva meestemaailma vastu. Poiss jätab hüvasti oma lapsepõlvega ja hellitava naiselikkusega. Temast peab saama täiskasvanud mees. See on tohutu segadus, mis poissi üht maailma teise vastu vahetades tabab. Algab füsioloogilise hüpermaskuliinsuse demonstratsioon. Füüsiline karistus, mida isa nüüd nii sageli jagama hakkab, on vahendiks, mille läbi poisist mees peab saama.
Loomulikult, kui poiss on naiste hoolitsevast ja kussutavast maailmast meeste karmi ja hierarhilisse maailma paisatud, on sellisest distsipliinist tulenev šokk ränk. Poisid võivad joosta tagasi naistepoolele, kuid nüüd peavad naised nad tagasi meeste juurde saatma. Isa ja teiste meeste autoritaarne kasvatusstiil jätab tugeva ja tihti väga valusa jälje noorte poiste hinge. Võtab aastaid, enne kui poisi enda jaoks toimub lõplik ülekanne naiste maailmast meeste omasse. Tavaline Vahemeremaade mees kogeb ja õpib niisiis hella hoolitsust ja hellitusi enne teismeikka jõudmist ja täpselt vastandlikke kogemusi teismeeast alates kuni meheks saamiseni. Ta on tundma õppinud mõlemat poolt, nii hellust kui karmust. Täiskasvanueas tuli ilmselt sageli ette kõhklusi ja konfliktset käitumist.
Tavaline Vahemeremaade mees kogeb ja õpib niisiis hella hoolitsust ja hellitusi enne teismeikka jõudmist ja täpselt vastandlikke kogemusi teismeeast alates kuni meheks saamiseni.
Ka Jumalat tuleb karta ja armastada
„Kartke Jumalat" ja „kartke Issandat" on Piiblis korduvalt kasutatud fraasid. Nendega käivad aga käsikäes teised ütlused, sellised nagu: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!" Martin Luther võtab selle oma väikeses kateksismuses kenasti kokku, kui ta esimese käsu seletuseks lisab üheainsa lause: „Meie peame Jumalat üle kõigi asjade kartma, armastama ja tema peale lootma." Kirjeldatud kasvatusmallide taustal saame selgeks, et need asjad käivadki käsikäes, tegu on ühe ja sama hoolimise mündi erinevate külgedega. Mingit vastuolu siin ei ole.
Omaette probleemiks, millesse siinkohal süüvima ei hakka, on minu arust aga see, et kas ja kuidas nende fraaside sisu siis tänapäeval õieti mõistetav ja kirikus järgitav on.