Aprill 2022 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Foto: Viljar Roosimaa
Markuse evangeeliumi tekst (Mk 3:20–35) sisaldab kaht lugu, mis on esitatud sahteltehnikas. Neist esimene lugu on jagatud kaheks osaks. Kahe esimese salmi kohaselt tahavad omaksed Jeesust kinni võtta. Loo teises pooles (s 31–35) aga Jeesus justkui ignoreeriks oma ema ja vendi. Ta ütleks neist nagu lausa lahti. Esimese loo vahepeal on Jeruusalemmast tulnud kirjatundjate süüdistus, et Jeesuses on Peltsebul (s 22–30). See vahepealne lugu heidab valgust toimunule ja aitab mõista Jeesuse lähedaste käitumise motiive.
Jeesuse tegevus avardub
Rahvas jooksis hulgaliselt Jeesuse juurde kokku Kapernaumast, kogu Galileast ja Palestiinast, isegi Jeruusalemmast (Mk 3:7j,20). Jeesuse tegevus oli juutide vaimulikes juhtides äratanud vaenu, mis aina tugevnes. Variserid pidasid nõu teda lausa hukata. Kõik see puudutas ka Jeesuse perekonnaliikmeid. Õhus rippus küsimus, kas Kapernaum kuulutatakse eksitatud linnaks või mitte? Seda otsust võisid teha üksnes juutide religioosse ülemkohtu, Süneedriumi ametlikud saadikud.
Juba saabusidki Kapernauma Jeruusalemma toorajuristid, et kohapeal asja uurida (Mk 3:22jj). Nende otsus kõlas: Jeesuse eksortsismid on tõsiasi. Aga tema ärataganemisjutlus on ka tõsiasi. Järelikult on ta valeprohvet ja tema imeteod on deemonlikud imeteod. Jeruusalemma komisjoni selline otsus kätkes äraneedmise ja surmaotsuse võimalusi.
Jeesuses on saabunud Ristija Johannese poolt kuulutatud vägevam, kes on Vaimu kandja ja Püha Vaimuga ristija.
Jeesuse perekond laieneb
Nagu öeldud, oli olukord ohtlik mitte üksnes Jeesusele, vaid ka tema sugulastele ja jüngritele.
Esimene lugu algab sellega, et Jeesus tuleb koju. See ei tähendanud minekut Naatsaretti, vaid tema uude koju (võimalik, et Kapernauma), mille ta koos oma jüngritega oli leidnud. Jüngrite õpetamine pidi jätkuma koduses ringis. Kuid jüngrid leidsid vaevalt võimalust, et olla segamatult koos Jeesusega. Ja taas kogunes rahvahulk (s 20). Nüüd ei ole esile toodud mitte ruumipuudus, vaid ajapuudus: ...nii et nad ei saanud leibagi süüa. Inimesed soovisid, et Jeesus täielikult neile pühenduks, ning ta teenis neid ennast säästmata.
Ja seda kuuldes tulid ta omaksed (s 21). Otseses tõlkes: tema juures olijad. Selle ütluse tähendus ei ole päris ühemõtteline. Kuid lähtudes salmidest 31–32, kus on juttu Jeesuse emast, vendadest ja õdedest, on sobiv tõlkida omaksed. Jeesuse omaksed tulid teda kinni võtma, sest räägiti, et ta on arust ära. See tähendas, et kui kuulutada Jeesus vastutusvõimetuks, võimaldaks see päästa nii teda ennast kui ka tema sugulasi.
Sündmuste arenedes öeldi Jeesusele: Vaata, su ema ja su vennad ja su õed otsivad sind väljas! (s 32). Sellest ütlusest on arvatud, et Jeesuse ema ise võis tulla sellele mõttele ‒ kuulutada poeg vastutusvõimetuks. See aga oleks tähendanud ka Jeesuse missiooni lõppu. Hullumeelne messias, see oleks vast tragöödia! Õnneks kukkus see inimlik katse läbi.
Jeesus lahendas olukorra jumaliku tarkuse ja taktitundega. Oma kuulajate poole pöördudes küsis ta: „Kes on mu ema ja vennad?” Ja silmitsedes neid, kes istusid ringis ta ümber, ütles ta: „Ennäe, mu ema ja mu vennad!” (s 33–34). Paljude arvates ütles Jeesus sellega ennast lahti oma senisest perekonnast. Kuid tegelikult ülendas ta selliselt maised suhted Jumala riigi tasemele. Jeesus ütles: Sest kes iganes teeb Jumala tahtmist, see on mu vend ja õde ja ema (s 35). See lahendus ei jätnud tema lähedasi välja Jumala riigi eesõigusest. Kuigi Jeesuse sugulased ei teinud sel korral Jumala tahtmist, olid uued suhted hiljem avatud ka tema emale, vendadele, õdedele.
Jeesus vaenlaste arvustuse all 
Vaadeldava kirjakoha teine lugu (Mk 3:22–30) algab Jeesuse süüdistamisega. Ent kirjatundjad, kes olid tulnud Jeruusalemmast, ütlesid: „Temas on Peltsebul!” ja „Ta ajab kurje vaime välja kurjade vaimude ülema abil!”
Esmapilgul võib jääda mulje, et see sahtellugu nagu ei kuulukski ümbritseva jutustusega kokku. Kuid teatud sisuline side nende vahel on siiski olemas. Vaadeldav lugu võib olla järjeks Mk 2:1–3:6 Jeesuse vastu suunatud sündmustele.
Kui Jeesuse omaksed läksid kaasa väitega, et ta on arust ära, siis Jeruusalemmast tulnud vaimulikkonna esindajad pidasid teda Peltsebuli ehk saatana liitlaseks. Sõna Peltsebul tähendas majaisand (vrd s 27). Seega ei mõelnud nad tavalist deemonit, vaid kurjade vaimude ülemat (s 22).
Süüdistajad andsid vastu tahtmist Jeesuse töö kohta oma tunnustuse, kuid tõlgendasid tema meelevalda omavoliliselt. Nad arvestasid sellega, et Jeesus tõepoolest ajas välja kurje vaime ja tegi imesid. Jeesuse imeteod toimusid avalikult ja neid oli liiga palju, et neid oleks saanud eitada. Jeesuse vaenlased tunnustasid ka tema erilist meelevalda, tema üliinimlikku väge. Aga nad püüdsid oma seletusega Jeesuse tegude väärtust tühistada. Nende seletuse järgi tegi ta seda kõike kurjade vaimude ülema abil (s 22).
Jeesuse võrdumitest on näha, et tema esindab võimu, mis on suurem kogu pimeduse kuningriigist.
Evangeelium kutsub poolt valima
Ja Jeesus kutsus nad enese juurde ja rääkis neile mõistu (s 23).
Jääb mulje, et Jeruusalemma kirjatundjad hoidusid rahvahulga äärealadele, et sealt oma mürgiseid mõtteid avaldada ja rahvast mõjutada. Nüüd näitas Jeesus võrdumitega, kui ebaloogiline oli nende seisukoht.
Kuidas saab saatan ajada välja saatanat? Kirjatundjate selline argumentatsioon oleks väga nõrk, samuti poleks see puht loogiliselt kuigi veenev. Seda kinnitavad ka Jeesuse võrdumid riius olevast kuningriigist ja riius lõhenenud perekonnast: Ja kui kuningriik on omavahelises riius lõhenenud, siis ei saa see kuningriik püsida. Ja kui pere on omavahelises riius lõhenenud, siis ei saa see pere püsida. Ja kui saatan tõuseb iseenese vastu ja on lõhenenud, siis ei saa ta püsida, vaid tal on lõpp käes (s 24–26). Kui saatan selliselt toimiks, oleks tema riigis kodusõda, mis selle hävitab.
Kui aga saatana võim kuskil siiski kõigub, peab seda põhjustama keegi võõras ja eelkõige temast tugevam. Sest keegi ei saa minna vägimehe majja ta asju röövima, kui ta esmalt ei köida vägimeest kinni, ja alles siis saab ta tema maja röövida (s 27). Siin on meie ees Jeesuse varjatud eneseesitlus. Jeesuses on saabunud Ristija Johannese poolt kuulutatud vägevam, kes on Vaimu kandja ja Püha Vaimuga ristija (Mk1:7-8). Jeesuse ülesastumisega sõnas ja teos algab pimedusejõudude värisemine. Nüüd ei ole saatanal enam mingit rahu. Deemonite väljaajamine on eriliseks signaaliks tema võimetuks tegemisest.
Jeesuse võrdumitest on näha, et ta esindab võimu, mis on suurem kogu pimeduse kuningriigist. Kui kirjatundjad Moosese ja Prohvetite esindajatena asusid seisukohale, et Jeesus on liidus saatanaga, oli see äärmiselt ohtlik olukord. Kui inimene peab Jumala tegusid saatana omadeks ja saatana tegusid Jumala omadeks, kui ta peab Jumala teenimist saatana teenimiseks ja vastupidi, ei saa teda enam aidata.
Pärast eneseesitlust ütleb Jeesus erilise rõhutusega: Tõesti, ma ütlen teile, inimlastele antakse andeks kõik patud ja pühaduseteotused, kuidas nad iganes ka oleksid teotanud (s 28). Hoiatuse esimene sõna on Aamen, mis näitab ütluse äärmist olulisust. Mt 12:32 sisaldab täpsustust, et Jumala pilkamise ja Inimese Pojale vasturääkimine on andestatavad, aga Püha Vaimu pilkamist ei anta andeks.
Selles osas kirjutab O. Tärk selgesti: Jumal Isa on igavene ja püha. Teda tunneme ainult niivõrd, kui palju ta ennast on meile ilmutanud. Tema ülim endailmutus on Jeesuses Kristuses. Kui inimene räägib midagi selle vastu, mida ta ei tunne või tunneb puudulikult, siis võib ta oma patu andeks saada. Inimese Poja vastu rääkimine tähendas vastu rääkida temale ta lihapäevil. Arvestades tõsiasja, et Jeesus oli rahva ees kui inimene, võisid nad teda ekslikuks pidada. See oli patt, aga seda võis andeks saada. Aga Püha Vaimu tegevus toimub olevikus inimeste juures. Kirjatundjad olid ise näinud, kuidas Jeesus tegi terveks mehe, kes oli kurt ja keeletu (Mt 12:22). See oli Jumala Vaimu töö (Mt 12:28). Neile polnud selles midagi mõistetamatut. Kuid nad sulgesid oma südame Jumala Vaimu ees ja kuulutasid Jeesuse pühad teod saatana vaimu tööks. See oli meelega pühaduse teotamine. Inimene, kes seda teeb, saab süüdlaseks „igaveses patus“.