Veebruar 2023 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
See on midagi imelist, mida Jeesus ütles Ristija Johannese kohta: Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest (Mt 11:11).
Johannes oli mees, kes kutsus inimesi oma patte tunnistama ja laskma end Jumala poole pöördumise märgiks ristida. Juutluses oli mitmeid veega seotud rituaale, kuid Johannese poolt läbiviidud riituses oli midagi nii erakordset, et üksnes teda hakati kutsuma ho baptistēs = Ristija, mis tähendas sama hästi kui Johannes Matja.
Inimesed tunnistasid üles oma teod, Johannes hindas neid Moosese Seaduse alusel ja nad said siis ristitud.
Kes oli Ristija Johannes?
Väga eakas vanapaar, preester Sakarias ja tema naine Eliisabet, olid õiged Jumala silmis, kuid neil ei olnud last. Kord läks Sakarias oma teenistuskorra kohaselt Issanda templisse suitsutama. Seal ilmus talle ingel Gabriel, kes ütles: Ära karda, Sakarias, sest su anumist on kuuldud ja su naine Eliisabet toob sulle ilmale poja, ja sa paned talle nimeks Johannes. Ingel ütles veel: ...sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal... (Lk 1:13,20).
Pärast poja sündi soovisid naabrid ja sugulased anda talle tema isa nime Sakarias, mis tähendab: „Jahve on meeles pidanud, mõelnud (kellegi peale)“. Ent tema ema kostis: „Ei sugugi, vaid tema nimi peab olema Johannes!“ Nimi Johannes tähendab: „Jahve on armuline“. Lahkarvamus lahenes, kui Sakarias ise Johannese nime kirjalikult esitas ja seejärel rääkida sai.
Aga lapsuke kasvas ja sai tugevaks vaimus. Ja ta oli kõrbes selle päevani, mil ta astus Iisraeli ette (Lk 1:80). Kus kõrbes Johannes viibis? Üheks võimaluseks peetakse, et ta oli Kumranis esseenide juures. See juutide askeetlik rühmitus tegeles pühade kirjade uurimise, ümberkirjutamise ja oma rituaalidega, kus eriline koht oli mitmesugustel pesemistel. Nad ei tunnustanud Jeruusalemma preesterkonna ohverdamist ega templiteenistust. Nagu vana Iisrael lahkus Egiptusest kõrbe, nii läksid ka esseenid teisel, eelkristlikul sajandil kõrbe, et oodata seal Iisraeli pöördumist: Hüüdja hääl: „Valmistage kõrbes Issanda teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale!“ (Js 40:3).
Kumrani kloostris võis Johannes süveneda nii Moosese Seadusesse kui ka Prohvetitesse, seal võis ta õppida nii Jumala karistuse kui ka armuandmissõnumit. Johannes mõistis Jumala kutse alusel end kui hüüdjat häält kõrbes. Ta kutsus kogu rahvast, ka esseene, pöördumisele/meeleparandusele.
Silma paistab Ristija ainulaadne suhe Jeesusega, kellele osutades ta ütleb: Ja ma olen näinud ja tunnistanud, et seesama on Jumala Poeg (Jh 1:34). Johannes muutis oma liikumise Jeesuse liikumiseks, öeldes: Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema! (Jh 3:30).
Johannese tegevus
Johannes kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks (Mk 1:4); Parandage meelt, sest taevariik on lähedal! (Mt 3:2). Taevariik pidi olema seotud ühe erilise isikuga. Johannes ütles: Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega (Lk 3:16). Seejuures paistis Johannese põhimure olevat ees ähvardav tulekohus. Taevariigi tulek ja kohtumine taevase saadikuga võib osutuda hukkumisvaluks.
Millele toetus Johannese meeleparanduse üleskutse? Ühelt poolt võis selleks olla prohvet Joeli kuulutus Issanda päevast kui kohtupäevast, mis tipneb sündmusega, mida võiks pidada tulega ristimiseks (Jl 1:13–15; 2:1–3).
Johannes võis loota sellele, kuidas usuisa Aabraham Jumalalt Soodoma linnale armu palus. Tema silme ees võis olla ka prohvet Joona lugu, kui Niinive meelt parandas ja Jumal armu andis.
Prohvet Jesaja kuulutas: Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks (Js 1:18). Ka Joeli kuulutuses on koht meeleparandusele: ...igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb (Jl 3:5). Veelgi enam, kohtu kuulutuse järel on tõotus Püha Vaimu saatmise kohta (Jl 3:1).
Ristija Johannes ootas Messiat kui taevast suurt kohtunikku, kes seab jalule õigluse, kes ristib nii tulega kui ka Püha Vaimuga. Tema ise oli aga Messiale teed valmistav heerold.
Johannese ristitud inimesed jäid ootama Messia saabumist, kellel on meelevald anda patud andeks ja ristida Püha Vaimuga.
Evangeeliumide pärimused 
Evangeeliumid kinnitavad, et Johannes ristis meeleparandusristimisega seoses pattude andestusega. Siin äratab tähelepanu sõna eksomologeō (Mt 3:6; Mk 1:5), mida kasutati kohtus ütluste või tunnistuste andmise kohta. Johannese juurde tulnud inimesed tunnistasid üles oma teod, Johannes hindas neid Moosese Seaduse alusel (Mk 1:5; Mt 3:6) ja nad said siis ristitud.
Ristimise kui kohturiituse mõttega seostub selles olev andestuse motiiv. Selleks kasutatud sõna afesis tähendab vabastamist, ärasaatmist; süü või võla kustutamist. Pattude andestus afesis hamartiōn on seadusekohane süüst vabanemine. Pühakirja järgi toimub pattude kõrvaldamise aktiga Jumala ja inimese osaduse taastamine. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Johannese ristimine oli seotud pattude andestusega, kuid pattude andestus see iseenesest siiski veel ei olnud. Pattude andestamine on vaid Jumala käes.
Võrreldes tavalise kohtupidamisega, oli Johannese tegevuse üheks eripäraks, et ta ei mõistnud õigust inimeste vahel – neis asjus andis ta üksnes nõu (vt Lk 3:10jj) –, vaid tema kohtus seisid pooltena vastamisi inimene ja Jumal. (Vaata Jesaja 43:10–12,26.) Johannese juures said inimesed õigusliku hinnangu oma senisele elule. Selle kohaselt olid Seadusest üleastujad ja lepingurikkujad nemad, mitte Jumal. Nii kehtis neile Seaduse hukkamõistev otsus. Ristimine kui rituaalne matus väljendas seda mõtet väga selgesti.
Aga mis saab edasi? Mis on sellise hukkamõistva hinnangu saamise eesmärk? Johannese ristitud inimesed jäid ootama ühe isiku, Messia saabumist, kellel on meelevald anda armu, anda patud andeks ja ristida Püha Vaimuga. Üksnes sellel taustal oli Johannese ristimisel mõte.
Millele võis toetuda selline armusaamise ootus? Miks üldse oodata, et Seaduse poolt hukka mõistetud inimestele peaks Jumal veel armu andma, andestama? Pühakirja kohaselt on siin initsiatiiv Jumala enda käes. Tema ise pakub inimestele uut võimalust.
Jumala armuandmine toetub Pühakirjale. Üheks oluliseks salmiks on Js 43:25: Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega pea meeles su patte. See kirjakoht on tähelepanuväärne, sest selles lubatud pattude andestus ei toetu Seaduses ettenähtud ohvritele. Kui Jumal kellelegi andestab, on see üksnes tema arm. Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse. Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu! (Js 44:22).
Prohvet Jeremija teatab: Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks (Jr 31:31–33).
Eelnevat kokku võttes võib öelda: Ristija Johannes oli teevalmistaja taevasele saadikule, kes pidi otsustama inimsaatuste üle. Johannes kutsus inimesi üles meelt parandama ja laskma end ristida. See ristimine oli religiooniõiguslik sündmus, kus ristitav tunnistas, et Jumalaga sõlmitud lepingu rikkuja on tema, Jumal on õige; ristitav tunnistas, et vastavalt Seadusele on ta teeninud ära karistuse. Seda dokumenteeris ristimine kui rituaalne matus. Ristimise järel muutus inimese õiguslik staatus, ta astus Messia ootajate ridadesse. See tähendas enda andmist kõrgema kohtuniku meelevalda, kellel on õigus meeleparandajaile armu anda. Nii said ristitutest Püha Vaimuga ristimise kandidaadid. Johannese ristimine pidas seega eelkõige silmas pattudest vabaks saamist, et rikutud vahekord Jumalaga taastuks.
Kuid Johannest tabas ka nõrkusehetk. Heroodes Antipas laskis ta vangi panna. Ilmselt lootis Johannes, et Messias tuleb teda sealt vabastama, kuid seda ei juhtunud. Nii saatis ta oma jüngreid küsima: Kas oled sina see, kes pidi tulema? Jeesus vastas neile: Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast! (Mt 11:3–6). Nii kinnitas Jeesus Johannest tema märtriteel.