6/2011

Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Lk 14:26-27 sõnab Jeesus teda ümbritsevale rahvahulgale: „Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger. Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger." See ütlus on karm.

.

Et juba Jeesuse kaasaegseil sellega raskusi oli, on hästi illustreeritud asjaoluga, et evangelist Matteus esitab meile selle palju pehmemal kujul (Mt 10:37-38): „Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt. Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt." Ent apokrüüfne Tooma evangeelium säilitab Jeesuse poolt öeldu selle rangemas vormis, sisaldades ühtlasi ka jüngri väärilisuse teema: „Ütles Jeesus: Kes ei võta vihata oma isa ja ema, ei või saada õpilaseks mulle, ning kui ei ta vihkaks oma vendi ja oma õdesid ja kannaks risti nii nagu mina, ei saa ta iial teha end minu vääriliseks." (Tm 55) Antud juhul, nagu näeme, ei ole siin probleemiks mitte niivõrd risti kandmine ja valmisolek kannatusteks Jeesuse eeskujul, vaid pigem just Jeesuse jüngri suhtumine oma perekonda. „Piibellike pereväärtuste" hulka kuulub ka lähisugulaste vihkamine. Kuidas seda mõista? Kohe sissejuhatavalt võib öelda, et Piibli-aegsete inimeste elukäsitluse lähem vaatlus võrdluses meie tänapäevaste sotsiaalsete arusaamadega mõjub kahel viisil: ühelt poolt võimaldab see meil tajuda Jeesuse ütlust veelgi radikaalsemana kui seni, teisalt aga vähemalt mõned selles sõnumis sisalduvad ideed siiski mõneti ka pehmenevad. Alustan esimesest poolest.

Perekond kui kontseptuaalne võtmeväärtus

Meie maailmas, kus ka üksikud inimesed tulevad oma eluga hästi toime ning perekonnadki on enamasti küllalt väikesed, on enesekäsitlus individualistlik – ühiskonna nurgakiviks on üksikisik, tema vabadused, õigused ja kohustused. Kindlasti on siinkohal paslik rõhutada ka seda, et see nimetatud individualism on paljuski seotud läänemaise reformatoorse kristliku elukäsitlusega, mille kohaselt Jeesus suri peamiselt minu ja sinu (st iga konkreetse üksiku inimese) pattude pärast, tema toodud lunastus on (üksikuna eraldiseisvate) „hingede päästmine" jne. Sellise üksikindiviidi väärtustamise üheks tagajärjeks on ka meie peresuhete minakesksus. Siinkohal ei mõtle ma sellest minakesksusest ilmtingimata kui egoismist (mis on kahjuks küllalt levinud) – et perekonnal on minu jaoks väärtus vaid niikaua, kui see rahuldab mingeid minu vajadusi, ja kui see kaob, siis võib ka pere hüljata ja uut otsida. Minakesksus seisneb ka selles, et me suhestume oma pereliikmetega positiivselt kui erinevad isiksused – hindame nii oma partnerite kui laste juures nende isikupära ja väärtustame seda igati. Me tahame oma abikaasade üle uhked olla ja ootame, et meie lapsed tõuseksid meist kõrgemale ja saavutaksid rohkem kui meie.

Piibli-aegsete inimeste elukäsitlus oli seevastu kollektivistlik – „mina" asemel oli inimeste enesemääratluse olulisimaks fookuseks „meie", st perekond. Peresuhted määratlesid mitte ainult inimeste argise elu, vaid ka sõna otseses mõttes nende identiteedi. Üksikisikul ei olnud lahus veresugulastest (ja eriti vanematest) mingit reaalset iseseisvat eksistentsi. Isegi säärase tuntud üksiklase nagu Ristija Johannese lugu algab Luuka evangeeliumis jutustusega tema vanematest. Kui keegi ei kuulunud perekonda, ei olnud tal ka mingit hoomatavat sotsiaalset identiteeti. Perekond oli kontseptuaalne kategooria, mille alusel inimesed elu mõtestasid. Selle heaks näiteks on mitmesugused Piiblis leiduvad genealoogiad ehk „sünniraamatud", nagu näiteks 1Ms 5 (Aadama sünniraamat) ja Mt 1:1-17 ning Lk 3:23-38 (Jeesuse sünniraamatud). Genealoogiad toimisid seejuures mitmel tasandil: ühelt poolt moodustasid nad n-ö „mentaalse kaardi", milles kõik teadaolev oma paiga leiab. Näiteks 1Ms 5 peatüki sünniraamat algab inimkonna esiisa Aadamaga ja päädib Seemi, Haami ja Jaafetiga, kellest said kõigi Piibli ajal teadaolevate inimrasside esivanemad. Teisalt oli neil aga praktiline väärtus: oma sugupuud teadev inimene võis ennast lugeda teatud inimrühma osaks. Jeesuse sugupuud evangeeliumides põlistavad Jeesuse kui iisraellase iisraellaste seast.

Perekond kui sotsiaalne võtmeväärtus

Analoogsed protsessid on tänini jälgitavad mitmetes Aafrika ja Aasia hõimukultuurides. Nii meenutab Somaalia päritolu kirjanik Ayaan Hirsi Ali oma mälestustes (Infidel, 2007), kuidas tema karjakasvatajate seast pärit vanaema sundis teda ja teisi lapsi peres juba viieaastaselt pähe õppima kõigi oma esivanemate nimesid vähemalt kuni 300 aastani tagasi. Sel infol oli väga eluline praktiline väärtus: kui kaks nomaadi said kokku, siis hakkasid nad üles lugema oma esivanemaid ega jätnud enne, kuni olid leidnud ühise esivanema. Nõnda tagati vastastikune veendumus, et „me oleme sugulased ja kuulume samasse perekonda". Samasse perekonda kuulumine tähendas aga seda, et võõrast võis usaldada ja teda ei pidanud kartma.

Meie tänapäevases keelepruugis oli niisiis kuuluvus see, mille alusel mõtestati nii inimsuhteid kui ühiskonda laiemalt. Inimene, kes ei kuulunud kuhugi ega kellegi sekka, oli sotsiaalne heidik. Enamgi veel: ka tema väljatõugatu-staatust mõtestati kuuluvuse kategooriates. Ilmekas näide on Mk 5:1-20 esitatud lugu gerasalaste maal elanud seestunust. See ühiskonnast väljatõugatud mees elas surnuhaudade keskel, sest just sinna kuulus inimene, kelle sees oli ebapuhas vaim. Pärast mehe tervendamist saatis Jeesus ta tagasi koju omaste juurde (s. 19). Ka orjad, kes olid oma kunagisest perekonnast lahutatud (mõnikord juba põlvkondi tagasi), said oma sotsiaalse staatuse kuuluvuse kaudu – seekord siis pereisanda (oikodespotēs) omandina. Kui apostel Paulus oma kirjas Fileemonile kirjutab põgenenud orjast Oneesimosest, kelle ta nüüd tema isandale tagasi saadab ja palub teda leebelt kohelda, siis näitab ta, et mõtleb inimestest samasugustes kuuluvuse kategooriates. Materiaalne kuuluvus omandina ning sotsiaalne ja kontseptuaalne kuuluvus kellegi perekonna juurde on orja puhul üks ja seesama asi.

Vihkamise-nõude radikaalsus

Ülaltoodud seoseid arvesse võttes kõlas Jeesuse sõnum sellest, et tema juurde tulijad peaksid vihkama oma isa ja ema ning naist ja lapsi ja vendi ja õdesid, veelgi radikaalsemalt kui see meie kultuuriruumis kõlab. Sest siin ei ole tegu lihtsalt emotsiooniga, vaid nõudega hüljata kõik – kogu oma senine identiteet, oma kuuluvus mitte ainult perekonda ja lähedaste sekka, vaid ka inimühiskonda laiemalt. Et tuua mingisugunegi meile tänapäeval eksistentsiaalselt hoomatav võrdlus selle nõude karmusega, võiksime mõelda nõnda: mis oleks, kui Jeesus ütleks meile, et ainsad, kes on teda väärt, on inimesed, kes on valmis tegema soovahetusoperatsiooni! Analoogne mõte sisaldubki muide Tooma evangeeliumi logionis 114, kus Jeesus ütleb: „Sest kestahes naine end võtab teha meheks, läheb sisse taevaste kuningriiki". Nii nagu meie sugu on meie eneseteadvusele fundamentaalse tähtsusega kategooria, oli seda üsna samal määral ka perekondlik kuuluvus Piibli-aegsetele inimestele. Artikli alguses tsiteeritud Jeesuse ütluse teine pool, milles ta kõneleb sellest, et jünger peab teda järgides oma risti kandma, mõjub nüüd veelgi loomulikumalt ja sügavamalt.

Tänapäevaseid probleeme: Piiblit ei saa järgida sõna-sõnalt ilma konteksti arvesse võtmata

Mõningad asjad ka siiski pehmenduvad seoses Jeesuse sõnakasutuse ja selle mõistmisega. Kui meie kasutame tänapäeval sõna „vihkama", siis mõtleme vihkamisest tavaliselt kui eriti intensiivsest ja destruktiivsest negatiivsest emotsioonist. Pereliikmete vihkamine Jeesuse pärast tähendab neis seostes sõnasõnaliselt mõistetuna mitte ainult suurt tüli ja selles ajutiselt lahvatavaid kirgi, vaid pikaajalist vimma ja viha, oma lähedastele halva soovimist ja võib-olla ehk ka tegutsemist selle nimel. Need kõik on nii tugevajõulised tunded, et pole siis ime, et kristlaskond on enamasti tavatsenud seda teksti mõista pehmendatult – lihtsalt kujundliku kõne liialdusena, mitte aga sõna-sõnalise käitumisjuhisena.

Küllap on selline hoiak olnud suuresti vaistlik, ent see on tõesti olnud õigustatud. Meile peaks olema ilmne, et ka Piiblit tõsiselt uskuv inimene ei saa sellest lihtsalt kõike kontekstist välja rebitult sõnasõnalise rakendamist väärt eeskirjana võtta. Ja antud juhul on kontekst see, et pere tähtsusest kõneleb Piibel lihtsalt nii palju, et oma lähedaste otsese vihkamise nõue mõjub neis suhetes anomaaliana ka ilma Piibli kultuuri ja ajaloo alast taustainfot lähemalt tundmata. Ja erandist ei saa teha elureeglit. Midagi sarnast koges Ameerika kirjanik A.J. Jacobs (The Year of living Biblically: One Man's Humble Quest to Follow the Bible as Literally as Possible, 2007), kui ta viis läbi osaluseksperimendi, mille käigus üritas elada täpselt aasta aega nõnda, et järgib sõnasõnaliselt kõiki Piibli ettekirjutusi ja nõudeid. 3Ms 15:26 leidis ta ettekirjutuse, mille kohaselt kõik esemed, millel naine menstruatsiooniperioodil istub, saavad roojaseks. Kui siis tema abikaasal see aeg kätte saabus, üritas ta ühel õhtul oma naist veenda, et see istuks nende päevade ajal ainult kindlatel toolidel. Lugu päädis sellega, et kui ta järgmisel päeval koju jõudis, teatas ta armas abikaasa talle, et on istunud nende korteris kõigil pindadel, kus üldse istuda saab, ja et kui ta tahab, siis võib ta oma kodus neil päevadel lihtsalt seista. Jacobs muretses seepeale endale privaatse klapptooli, millel ta siis kogu ülejäänud aasta vältel kõik vastavad päevad veetis.

Vihkamine kui lahutus

See absurdimaiguline olukord tuletab meile kujukalt meelde tõdemust, et Piibli puhul on selles kirjutatu tausta ja konteksti tundmine väga tähtis. „Vihkamist" käsitleti Piibli aegadel meist erinevalt. Nii nagu „armastus" ei olnud toona esmajoones mitte emotsiooni tähistav sõna, vaid mõiste, millega markeeriti peamiselt kuuluvust (oma vanemate armastamine tähendas nende juurde kuulumise ja neile lojaalne olemise kinnitust), tähendas ka mõiste „vihkamine" lahutust. Perekonnaliikmete „vihkamine" viitas lihtsalt sellele, et inimene on ennast oma perest lahutanud. Ilma selle teksti juurde toodud tänapäevase emotsioonidepagasitagi oli see piisavalt karm nõue. Sellest, mida Jeesus oma perekonnast ja identiteedist loobunud inimestele asemele pakkus, aga juba järgmisel korral.