04/2012
Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Jumalariik ja konfliktid
Nagu me Uuest Testamendist näeme, haarati Jeesuse jumalariigi kuulutus üsna algusest peale mitmesugustesse konfliktidesse. Küsimused Jeesuse suhtumisest hingamispäeva (Mk 2:23-28 jt), toitumisreeglitesse (Mk 7:1-23) ja templisse (Mk 14:58 jt) äratasid tõsist vastasseisu. Kõigi nende teemade ühisnimetajaks on suhtumine Toorasse ehk Seadusesse (Mt 5:17jj).
Tavapärane vaade: Jeesus õpetas uut religiooni
Tavapärane suhtumine sellesse temaatikasse on eriti protestantismis kokkuvõetav järgmiselt. Jeesus õpetas uut religiooni. Ta kuulutas armastust ja armu, südameusku, mis vastandub seadusereeglite välisele järgimisele. Jeesuse peamised oponendid, variserid, leidsid, et Jeesus vastandub nende käsuvagadusele ja otsisid võimalust tema hukkamiseks, kuni nad said kokkuleppele templiülematega, kes korraldasid Jeesuse tapmise roomlaste käe läbi. Selles võtmes loetuna on kogu kõnealune temaatika puhtalt usulis-moraalne ja lahutatud nii poliitikast kui eshatoloogilisist lõpuootusist. Tuleb aga rõhutada, et ehkki need arusaamad on kirikuis küllalt levinud, on siinpuhul paljuski tegu meie tänapäevaste arusaamade ja mõttemallide anakronistliku sisselugemisega Piiblisse. „Seaduse tegude" vastandamine südameusule, judaismi vastandamine Jeesusele, usu apoliitilisus ning arusaam, et Piibli-aegsed inimesed mõtlesid religioonist igaüks oma isikliku jumalasuhte plaanis – kõik need on läbinisti tänapäevased mõttestruktuurid.
Piibliajalooline vaade judaismile: usk, poliitika ja identiteet kuulusid kokk
Ehkki piibliteadustes on Jeesuse jumalariigi-kuulutuse tagamaade selgitamiseks käidud välja rida erinevaid teooriaid, on enamus uurijaid ühel nõul selles, et Jeesuse tegevust ja sõnumit ei saa lahutada selle vahetust kontekstist. Jeesus oli juut juutide maailmas, kus usk Jumalasse ja poliitika olid teineteisest lahutamatud ning kus inimeste isiklik südameusk oli valdavalt määratletud kollektiivi kaudu, kuhu inimene kuulus. Ja see maailm ei olnud rahulik paik, vaid laetud mitmesugusist pingeist ja tõsiseist eksistentsiaalseist küsimusist, nagu: „On olemas ainult üks Jumal, kes on kõik loonud. Meie oleme tema väljavalitud rahvas tõotatud maal. Miks lubab Jumal meid valitseda uskmatuil?" Need on peamiselt kollektiivse identiteedi küsimused. Seda olukorda illustreerib ilmekalt James Dunni analüüs sõna „judaism" tähendusest Uues Testamendis (The Theology of Paul the Apostle, 1998). Gl 1:13-14 kirjutab apostel Paulus: „Te olete ju kuulnud minu endisest käitumisest juudi usus (en tō joudaismō), et ma üliväga jälitasin Jumala kogudust ja püüdsin teda hävitada ning ma jõudsin juudi usus (en tō joudaismō) ette paljudest eakaaslastest oma rahvas, olles palju innukam (tsēlōtēs) oma vanemate pärimuste suhtes." Paulus pöördus oma endisest käitumisest juudi usus. Mida see tähendab? Dunn rõhutab, et väljend joudaismos on Uues Testamendis siinkohal ainuesinev ja ka muust kirjandusest leiab seda väga harva. Esmakordselt kasutatakse seda 2Mak, kus see iga kord markeerib Judea rahvuslikku usku, mille põhjal vastandutakse süürlastele ja mille abil hoitakse püsivana rahvusidentiteeti Issanda lepingurahvana (2Mak 2:21; 8:1; 14:38). „Judaism" on seega mõiste, mis loodi Makkabite ajajärgul selleks, et täpsemalt väljendada soovi kaitsta juudi eripärast, esiisadelt päritud rahvusidentiteeti. See mõiste ei viidanud lihtsalt neutraalselt „juutide usule" nagu tänapäeval. Oma varajasimast kasutusest peale oli selle konnotatsiooniks tagakiusamistes kujundatud ja teravdatud rahvusidentiteet religioonina, mis määratles ennast oma eripalgelisuse kaudu ja soovis jääda teiste religioonide ja rahvaste rikutusest puutumata. Judaism defineeris end võitlustes hellenismiga, sh ka helleniseerunud juutidega, eristades ennast laiemast maailmast ja tõlgendades Toorat nõnda, et see kinnitas ja julgustas säärast eristumist.
1. sajandi judaismi kultuuridünaamikast
Gerd Theissen (Legitimation und Lebensunterhalt: Ein Beitrag zur Soziologie urchristlicher Missionare, 1975) kasutab seejuures "nativistliku liikumise" mõistet. See on termin, mille ta võtab otse üle kultuuriantropoloogiast ja seega on siinkohal tarvis pisut avada selle terminiga seonduvaid mudelarusaamu. Antropoloogias on osutunud üheks üldhuvitavaks teemaks sotsiokultuuriliste muutuste mehhanismide kirjeldamine. Sageli toimuvad säärased muutused olukorras, milles teatud traditsionaalne kultuur satub domineeriva võõrkultuuri mõju alla. Sellisel puhul käituvad traditsionaalkultuuride esindajad tüüpiliselt järgnevatel viisidel.
Osa inimesi võtab uued mõjud omaks, hüljates vana. Sel puhul kõneleme 'akulturatsioonist', mis tähendabki vana kultuuri sulandumist uude ja uue täielikku omaksvõttu. Niivõrd kui siin on tegu religioossete elementidega, võime seda nimetada ka "pöördumiseks". 1Mak 1 kirjeldatakse Antiohhos Epifanese aegseid olusid. „Neil päevil tõusis Iisraelis jumalavallatuid mehi, kes hukutasid paljusid, üteldes: 'Mingem ja ühinegem ümberkaudsete paganatega, sest sellest ajast peale, kui endid neist eraldasime, on meid tabanud palju õnnetusi!' See kõne oli nende meelest hea. [---] Siis nad ehitasid Jeruusalemma maadluskooli paganate eeskujul. Ja nad taastasid oma eesnahad ning taganesid pühast lepingust, ühinesid paganatega ja müüsid endid kurja tegema." (1Mak 1:11-12, 14-15)
Üsna sageli on lood aga nõnda, et kui inimesed tajuvad dominantse võõrkultuuri sissetungi tagajärjel oma senise elukäsitluse lagunemist, siis algatatakse üht või teist tüüpi 'revitalisatsiooniliikumine'. Nagu sellest mõistestki nähtub, tähendab 'revitalisatsioon' taaselustamist – tegu on teadliku ning organiseeritud katsega luua uutes oludes rahuldavamat kultuuri. Revitaliseerimise käigus pöördutakse mineviku poole, see tähendab alati mingite senituntud traditsionaalsete tõekspidamiste ja hoiakute väärtustamist, uue palge ees võetakse teatud elemendid vanast ja tõstetakse need esiplaanile. Toimub mineviku taasloomine. Kuna aga uute mõjude sissetung ei ole kunagi ühetähenduslik, siis on tavaliseks tagajärjeks see, et revitalisatsiooniliikumisi tekib mitu ja nad võivad üksteisest üsnagi teravalt eristuda. Erinevad grupid valivad minevikust erinevaid asju – sõltuvalt sellest, mida nad näevad nii vana kui uue puhul kõige tähtsamana. Revitalisatsiooniliikumisi võib laias laastus siiski jagada kaheks suuremaks suundumuseks.
Importatsiooniliikumised üritavad leida kompromissi uue ja vana vahel. Püütakse hoiduda kahest äärmusest: ühelt poolt oma senise identiteedi täielikust kaotamisest akulturatsiooni käigus ja teiselt poolt uue totaalsest tagasilükkamisest. Taotluseks on uus identiteet, mida püütakse luua uute rikkuste ja vanade väärtuste teatud elementide kombineerimise teel. Religioosses plaanis kõneleme siin sünkretismist. Uus ja vana kombineeruvad. Esimese sajandi importatsiooniliikumiste parim näide on Jeesus-liikumisest välja kasvanud kristluse teke: juudikristlased kuulutavad juutide Jumalat paganatele, misjonäride poolt kuulutatud Jeesus-sõnum avardab traditsioonilise juutluse piire, ent varsti saabki juutide Jumala Pojast peamiselt paganate päästja. Juudi pärimusest jääb alles Vana Testament, seda peetakse tähtsaks, ent paljud teised juudi identiteedimarkerid – nagu ümberlõikamine, koššer-toidu söömine jms – kaovad.
Nativistlikud liikumised ootavad uue maailma ilmumise puhul seda, et teatud aspektid nende vanast kultuurist saavad jõuliselt taaselustatud. Praeguse aja kuri hävitatakse ja kuldne ajastu saabub. Minevikuteemade idealiseerimine ja uue ootus käivad käsikäes. Meie teema seisukohalt on siin oluline just asjaolu, et see minevikuelu aspekte idealiseeriv millenaarse ootuse idee kerkib esile kultuuridevahelise konfrontatsiooni poolt põhjustatud kriisist. Jeesus-liikumine koos selle peamiste alternatiividega (variserid, seloodid, esseenid ja Ristija Johannese liikumine) kuuluvad neis seoseis just nativistlike liikumiste hulka. Neis oludes tekkinud Palestiina liikumiste latentne eesmärk oli pakkuda sobivat identiteeti Judeale, mis kannatas poliitiliste piirangute all ja võitles tugevate välismaiste mõjude vastu. Selle ühise jõupingutuse keskmes oli "Seadus" – tsentraalne motiiv, mida jagasid kõik grupid, erinedes küll üksteisest selle ulatuvuse ja tõlgendamise küsimustes. Säärane Seaduse rõhutamine tähendas aga ka seda, et erinevate gruppide omavahelised piirid joonistusid välja ning nad, ehkki nii paljus sarnased, eristusid üksteisest – tagajärjeks oli sotsio-religioosse näitelava sügavam fragmenteeritus.
Toora intensiivistamine
Tom Wright kirjutab oma arvukates uurimustes neis seostes „Toora intensiivistamise" fenomenist: iga usugrupp jõudis veendumusele, et hädade põhjuseks on Jumalale seljapööramine ja Piibli nõuete ebapiisav järgimine. Niisiis, kui igaüks hakkab Toorat tõsiselt võtma ja meelt parandab, siis tuleb Jumal appi. Ent mis see siis on, mida tõsiselt võtta? Seloodid rõhutasid tõotatud maa pühadust ning siit tulenevat vajadust maa „puhastada" roojasest – teisisõnu Rooma okupantidest. Esseenid rõhutasid rituaalse pühaduse olulisust koos sõnumiga, et Jeruusalemma templis toimetavad saduserid ei ole seal legitiimselt. Niisiis eraldati ennast ühiskonnast rituaalseks askeesiks ja palveiks. Variserid kinnitasid, et lisaks kirjutatud Toorale on Jumal Moosesele andnud ka suulise, mis selgitab kirjutatu tähendust. Muidugi olid just nemad selle suulise pärimuse kandjad ning variseride sõnum oli seega ühemõtteline: just meie teame, kuidas peab Toorat õigesti täitma!
Võrdluseks võiksime proovida kujutleda Eesti Vabariigi parlamenti, kus kõik parteid erineksid üksteisest lisaks praktilistele elukorralduslikele arusaamadele ka kõige peamises – „Tõeliseks Eestlaseks" oleku tähenduses. Ja igaüks kuulutaks: ainult meie partei poolt hääletades oled sa Tõeline Eestlane.
Jeesus-liikumise alternatiiv
Gerd Theissen kinnitab: erinevalt teistest gruppidest teravdas Jeesus-liikumine Seaduse-ideed sellega, et see rõhutas kõigi nende inimeste omavahelist solidaarsust, kes olid teiste gruppide Seadus-ideoloogiast välja lülitatud ja eri põhjusil patuseiks kuulutatud. Seda tehes oponeeris see neile kõigile ja oli nende kõigi poolt oponeeritud. Jeesus-liikumine seadis esiplaanile radikaalse Jumala usaldamise mõiste, mis eitab igasugust inimlikku kaitset ja kindlusetunnet. Seda näitab usaldus, mida ilmutasid misjonärid, kes elasid ainult oma toetajate vabatahtlikest annetustest. Sõnumikandja on kirjeldatav niisiis kui karismaatiline kerjus, kes apelleerib rahvavagaduslikule arusaamale "vaesest" kui religioosselt eelistatud isikust. Ringiuitajate, majanduslikult "mittemõistlike" perspektiivist nähtuna on nende sõnum kokkuvõtlikult summeeritav kuulutusena kodutuse eetosest, võõrandumisest perekonnast ja sotsiaalsidemeist, rikkuse ja varanduse kriitikast. Selle liikumise kristoloogia ei seadnud esiplaanile ei Messiat ega Jumala Poega, vaid Inimese Poja – kannatava, kodutu, kuid viimaks ülendatu. Inimese Poja ja tema misjonäride vahel on sõltuvuse-sõltumatuse kaksiksuhe, mille teostab Püha Vaim. Vaim annab prohveteile karismaatilisi nägemusi, võimaldab neil eristada iseenda rolli Inimese Poja omast ja vahel isegi tõsta enda rolli Inimese Poja omast kõrgemale (vt Mt 12:23 ja Didahē 11:7).
Illustratsioon 
Marc Chagall „Kollane ristilöömine" (1943). Sellel Pariisi Pompidou keskuses asuval kuulsal maalil on Jeesus kujutatud juudi vagamehena, kes kannatab koos holokausti ohvritega. Poliitika ja usk kombineerusid nii Jeesuse ajal kui tänapäevalgi.
.