12/2012 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Maailmalõpp: populaarne ja mitmetahuline teema
Maiade kalendri kohasest maailmalõpust põhjusel, et nende kalendris said lihtsalt numbrid otsa, on paljud juba tüdimuseni kuulnud ja kergeusklikel on tõenäoliselt ka sool ja tikud juba ammu varutud. Kogu seda temaatikat võimendavast meediakärast on seekord kas õnneks või õnnetuseks tagaplaanile jäänud tõdemus, et ka kristluses on teema ikka ja jälle üleval olnud. Siin on usklike kujutlusvõimet kõige enam ergutanud Piibli Ilmutuse raamatus esitatud idee tuhandeaastasest rahuriigist ehk millenniumist. Mõistega haakub terve rida erinevate nimedega tulevikustsenaariume, nagu postmillenarianism, kiliasm, dispensatsionalism, tribulatsionism jne. Kuna Teekäija toimetus palus mul seekord maailmalõpust kirjutada, siis kasutangi võimalust eesti lugeja jaoks sellesse temaatikasse pisut selgust tuua.
Millennium
„Nad tõusid ellu ning valitsesid kuningatena koos Kristusega tuhat aastat." (Ilm 20:4) See sõna pärineb ladina keelest: mille – „tuhat", annus – „aasta", niisiis „aastatuhat". Võõrsõnana on see kasutusel ka eesti keeles. Sõna tavakasutuse poole pealt võib meenutada hiljutisi vaidlusi selle üle, kunas siis uus aastatuhat/millennium õieti algas (kas aastal 2000 või 2001). Kristlikus teoloogias tähistatakse selle mõistega aga ülaltsiteeritud Ilmutuse raamatust pärinevat 1000-aastase rahuriigi ideed. Tähendusrikkaid ajaperioode, mis Piibli kaudu on meie keelde jõudnud, on teisigi, nt juubel, mida tihti iga viienda sünnipäevaga seostatakse (nii ka Võõrsõnade leksikon 2006), ent mis siiski algselt Vana Testamendi põhjal pidulikku viiekümnendat aastat tähendab. Tavakasutuses sõnad ikka muudavad oma tähendust. Nii ka millennium: tuhandeaastane rahuriik ei ole lihtsalt mingi nimetatud pikkusega ajaperiood, vaid see on Rahu riik. Kuidas on võimalik, et maailmas valitseb üldine rahu ja heaolu, on nüüd erinevate interpretatsioonide küsimus.
Amillenarianism
Prefiks a sõna millennium ees tuleb taas ladina keelest ja tähistab eitust. See ei tähenda rahuriigi eitust, vaid siin eitatakse sõnasõnalist tõlgendamist, nagu tuleks sellega mõelda mingit konkreetset selge alguse ja lõpukuupäevadega tuhandeaastast ajaperioodi. Amillenarianistid rõhutavad, et Ilmutuse raamatu autori nägemused on esitatud sümbolite keeles ja nii tuleb neid ka tõlgendada. Kõige mõjukam amillenarianist on kahtlemata olnud kirikuisa Augustinus, kelle vaade sai keskajal üldvalitsevaks. Rahuriik on reaalsus, aga see on kiriku kaudu siin maailmas tegutseva Jumala rahu. Rahuriik tähendab niisiis Kristuse valitsemist kirikus alates Kristuse ülestõusmisest kuni tema taastulekuni. Ilmutuse raamatu võitlust Kristuse ja tema pühade ning kuradi ja nurjatu maailma vahel tuleb mõista allegooriliselt: seda peetakse meie praeguses maailmas. Esimene ülestõusmine viitab ristimises toimuvale vaimulikule uussünnile, tuhandeaastase rahuriigi mõiste viitab täiuslikkusele, rahuriigi lõppemine viitab maailma ajastu lõppemisele viimse kohtupäevaga. Niisiis kombineerib see vaade kaks peamist ideed: Kristus valitseb maailmas praegu ja kunagi tuleb ta tagasi. Katoliku Katekismuse artikkel 133 kõlab: „Kuidas valitseb Kristus praegu? Kõiksuse ja ajaloo Isandana jääb Kiriku Pea, kirgastunud Kristus, saladuslikul viisil maa peale, kus tema riik on külvatud ja juba võrsumas Kirikus. Kunagi tuleb ta tagasi kirkuses, aga meie ei tea, millal. Seepärast elame valvsas ootuses ja palvetame: 'Tule, Issand Jeesus!' (Ilm 22:20)."
Amillenarianistlikud vaated võivad seejuures sisaldada ideed headuse ja kurjuse jõudude vahelise konflikti intensiivistumisest: kui elavneb evangeeliumi kuulutamine, organiseeruvad ka Kristuse-vastased jõud ja kasvab tagakiusamine, kuni see kulmineerub Antikristuse tulekuga (st Antikristus võib nende jaoks olla nii sümbol kui sõnasõnaliselt mõistetud ettekuulutuse objekt). Kõige viimases konfliktis ilmub Kristus oma auhiilguses ja toimub viimne kohtupäev ning maailma uueks loomine. Amillenarianistide sõnum rahuriigist on maailmalõppu ootavatele inimestele lihtne: „Otsid rahuriiki? Tule kirikusse!"
Postmillenarianism
Sõna millenarianism viitab uskumusele, et Ilmutuse raamatu tuhandeaastane rahuriik saab olema mingil moel kogetav selle mõiste sõnasõnalises tähenduses. Millenarianismil on mitmeid erinevaid vorme, siinkohal alustame postmillenarianismist. Nagu eesliide post (pärast) rõhutab, ootavad nemad Kristuse taastulekut pärast maist kuldset ajastut. Kõigist lõpustsenaariumitest on see kõige optimistlikum. Meie praegune ajastu ja tuleviku kuldaeg on vahetus ajalises järjepidevuses. Saabuv kuldaeg on väga sarnane meie ajastuga, ainult et seal on järjest suurenev headusekogemus ja seda tänu kristluse printsiipide võidukäigule kogu maailmas.
Üks tuntumaid postmillenarianiste oli Joachim Fiorest (u 1135-1202) kelle trinitaarse ajalooteoloogia kohaselt oli Isa ajastu (Vana Testament) järel saabunud Poja ajastu (Uus Testament) just lõppemas ja kohe-kohe pidi kätte jõudma Püha Vaimu ajastu (tema arvutuste kohaselt aastal 1260), mille ta samastas tuhandeaastase rahuriigiga. Augustiinlikust amillenarianismist erines see vaade just oma optimismi poolest. Püha Vaimu ajastul saab üha selgeks mõlema Testamendi vaimulik tähendus, seda ajastut iseloomustab Kristuse evangeeliumist lähtuv, kuid selle kirjatähelist tähendust ületav universaalne armastus. Siis kaob maailmast vajadus jõuga korda hoidvate institutsioonide järele.
Postmillenarianistid rõhutavad reeglina inimese tegevuse tähtsust. Kuigi kuldse ajastu algpõhjuseks on Püha Vaimu töö, kasutab Jumal inimesi oma rahuriigi maa peale toomisel. Sel ajastul elavad inimesed rahus ja saatan on „seotud" ning kurjuse mõju piiratud. Eriti optimistlikult suhtuti nõnda tulevikku 18. saj protestantluses ja postmillenarianistlikud ideed mängisid väga suurt rolli misjonimõtte kujunemises: kui me kuulutame evangeeliumi kogu maailmale, siis kiirendame sellega Kristuse taastulekut! Nii palju kui mina tean, innustab seesama mõte tänini nt Ühinenud Piibliseltside poolt tehtavaid arvukaid misjonitõlkeid.
19. saj segunes postmillenarianistlik optimism protestantlikus liberaalses teoloogias progressiideega, mis põhines tehnoloogilise maailma arengul ja sellega seonduval inimeste elatustaseme tõusul. Siinkohal tuleb rõhutada, et sellega kaasnes kristluse sotsiaalse tundlikkuse suurenemine: kristlased hakkasid üha tõsisemalt rõhutama, et evangeelium ei ole mitte ainult üksikinimeste hingede päästmiseks, vaid väga oluliselt ka ühiskonna moraalse elukorralduse parendamiseks. Üheks tuntumaks näiteks võib siin pidada baptisti teoloog Walter Rauschenbuschi, kes sai nn „sotsiaalevangeeliumi" liikumise üheks juhtkujuks. Ta väitis, et individualistlik evangeelium on selgesti näidanud üksikinimese patusust, kuid see ei ole osutanud ühiskonna institutsionaliseeritud pattudele. Hiljem on tema ideed mõjutanud nii Ladina-Ameerika vabastusteolooge kui nt ka mustnahaliste inimõiguste eest võidelnud Martin Luther King juuniori. Sotsiaalevangeeliumi liikumine kasvas otseselt välja postmillenarianistlikest ideedest ja see on ka loomulik, sest igasugune aktiivne ühiskonna parandamise soov eeldab paratamatult teatud annust optimismi. Kristlikus kontekstis pakkus seda just postmillenarianism.
Kristlusele alternatiivsetes maailmavaadetes (nagu marksismis) võeti progressiusk üle omal moel. Eriti nõukogude ideoloogias funktsioneeris kommunismiunistus tuhandeaastase rahuriigi unistuse võistleja ja aseainena. Ainult et Püha Vaimu asemel oli nüüd ühiskonda helgesse tulevikku suunavaks jõuks klassivõitlus ja häda sellele, kes selle võitluse hammasrataste vahele jäi. Usklikud olid kindlasti viimaste seas. Seepärast ei maksa vist imestada, et meie Eesti kristlaskonnas postmillenarianistlikud ideed tänapäeval eriti populaarsed ei ole.
Kui eeltoodud mõtteskeemid olid oma üldjoontes siiski üsna lihtsasti visandatavad, siis premillenarianismga on lood palju keerukamad. Nii et sellest siis juba uuel aastal – kui maailm selleks ajaks veel alles on.