02/2014 
Ilmar Roosimaa, Tartu Annelinna kogudus
Üks vanem daam küsis minult hiljuti: „Kas piisab, et ma lihtsalt usun Jumalasse, või pean ka kirikus käima?" Sain varsti aru, et küsimusele polegi nii lihtne vastata.
Kunagi oli kirik ka kultuuri- ja vallamaja eest.
Aastaid tagasi hambaarstiks õppides võtsin loengutest alati osa. Konspekteerisin hoolega. Mõni aga ei käinud üldse kohal ja paljundas siis teiste materjale. Tundus ebaõiglane. Olin ilmselt kade. Aga usina koguduseskäijana ja vabatahtliku töötegijana ma lihtsalt kurvastun, kui teine koguduseliige ei viitsi kohalgi käia, veel vähem kaasa aidata.
Kas algkristlased olid usinad kooskäijad?
Vähemasti ühe teemakohase viite leiame Pühakirjast: „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat" (Hb10:25).
Algkristlased said osaduseks kokku põhiliselt pühapäeviti, Kristuse surnuist ülestõusmise päeval. Näib, et juba siis mõni ei tahtnud, viitsinud või ei pidanud vajalikuks koguduse osadust. Tänapäeval teeb aga muret selle trendi süvenemine.
Mida kirikuskäija ise saab? 
Jutlused annavad teavet, manitsevad, julgustavad, kujundavad arusaama Jumalast ja kristlikest väärtustest. Kooskäimine aitab usku säilitada ja pühitsuses edeneda, eriline tõotus on ühispalvetel. Saab muresid ja rõõme jagada, suhelda jne. Osadus on tõhus rohi argimurede ja üksilduse vastu. Kogudus on üldjuhul parim usulise kasvu keskkond – teoreetiline usk saab praktikas läbi proovitud.
Sageli kohtuvatest inimestest võivad kujuneda uued sõpruskonnad. Ja mitte ainult – mulle jäi kirikus silma kord kena tütarlaps, Marit Lohu. Temast sai minu abikaasa. Sama maailmavaade ja jumalikele seadustele allumine on abielule palju kaasa aidanud. Ka pereteemade käsitlemine on koguduses tähtis.
Paljud, kes tulevad vaid saama, võivad siiski pettuda. Humanitaarabi saab otsa, pakutavad „teenused" ja seltskond pole alati tasemel. Kõik justkui ammendub. Üks Rootsi jõudnud pagulane avastas, kui mõnus on kirikus kohalikku keelt õppida – pastor räägib aeglaselt ja selgelt. Mõni aasta hiljem sai pastor teada, miks see mees enam kirikus ei käi – keel oli selgeks õpitud.
Vähendagem formaalsust, lisagem lähedust!
Mida annab kirikuskäija teistele?
Kirikuskäija näitab oma suhtumist usuasjadesse ja on eeskujuks teistele. Ta annab oma panuse kogudusetöösse. Ta on kättesaadav usukaaslastele ja toetab neid. Ta jagab oma elu- ja jumalakogemust teistega. Ta õpib oma kogudust tundma ja oskab teha õigemaid otsuseid selle töös. Koguduses käies toimub tihe infovahetus, tekivad ideed, plaanid, meeskonnad, andidepõhine tööjaotus, mis edendab koguduse arengut, evangelismi ja misjonit. Traditsioone, usukogemusi ja teadmisi saab edastada põlvkonnalt põlvkonnale ikka suheldes. See on kollektiivi jõud.
Kirikus on käidud igasugustes oludes
Kirikus käidi ka ateistliku korra ajal. Usklike kokkusaamisi on salaja kodudes peetud. Nüüdki on riike, kus selle eest rängalt karistatakse.
On ka vastupidiseid näiteid. Lugesin ühest tekstist, et Rootsis oli 16. sajandil kirikuskäimine kohustuslik ja seda kontrolliti. Juhtus sedagi, et kättemaksuks kaevati naabri peale, kui too pühapäeval kirikust puudus.
Omaette nähtus on, kui liiga usina kirikutöös osalemine puhul muud kohustused unarusse jäävad.
Ajastu ja kultuuri mõju
Kirikud olid sajandeid sotsiaalse suhtlemise keskusteks – ja mitte ainult usulises mõttes. Kirik oli ka kultuuri- ja vallamaja eest. Hea vaheldus muudele tegemistele. Inimesed voorisid mitmest külast kokku, räägiti uudiseid, tehti kaupa. Kantslist edastati ka ilmalikke teateid, kuulutati välja seadusi, anti nõu igapäevaelu tarvis. Sealt hüüti maha sünnid, surmad, kihlused, laulatused. Tähtsamad teated löödi kirikuuksele. Nüüdseks on kirikud kaotanud suure hulga varasematest funktsioonidest, mis rahvast kokku tõid ja muutsid kiriku vajalikuks ka neile, kes Jumalast väga ei hoolinudki.
Mõned vabandused eemalejäämiseks
Mõni ütleb, et jutluste teemad pole aktuaalsed, nad on kehvalt ette valmistatud ja kirikuskäimine oleks ajaraiskamine. Seal on lihtsalt igav, formaalne. Ma võin soovi korral usu kohta iseseisvalt uurida. Mu hõivatus on niigi suur. Põhjuseks võivad olla ka tülid, kildkonnad, õpetuslikud segadused.
Muud põhjused, mis vähendavad kirikuskäimist
Kirik on kaugel, seal on külm, ilm on kehv, tervis ja vanadus takistavad. Segavad ka konkureerivad tegevused, nt huvitav film jumalateenistuse ajal, sporditrenn õhtuse piiblitunni asemel.
Sotsioloogid on tõdenud, et paljud ei pea kirikusse kuulumist või seal käimist oluliseks, kuna neil on Jumalaga pigem oma privaatne suhe, mida pole vaja teistele tõestada või näidata. Vahel on kirik kaotanud oma tõsiseltvõetavuse, kui juhtide sõnad ja teod ei lähe kokku. Nii on vähenenud inimeste seotus kiriku kui asutusega, mis ei tähenda, et inimesed vähem religioossed oleksid.
Kui enam ei käidaks kirikus
Paljud asjad toimivad vaid ühistegevuses. Organiseeritult tegutsedes on kodanikualgatusel suurem tulemus. Massiline eemalejäämine võtab koguduselt elu-, kasvu- ja maa soolaks olemise jõu. Vähemaks jääb jumalateenistusi, süstemaatilist kristlikku õpet, misjonit. Annetused vähenevad, kristlikke asutusi suletakse.
Kogudusest kõrvalejäämine ja selle õigustamine võib olla komistuseks usus nõrgale, kelle osaduses püsimisest sõltub ka tema usus püsimine.
Moodsad võimalused
Kui osadusvajadus kõrvale jätta, saab tänapäeval igasugust usulist infot ka internetist, iseasi, mis kujul. Meedia vahendusel saab jälgida jumalateenistusi ja neis mõnel määral isegi osaleda. See on kingitus eriti haigetele ja vanadele, samuti neile, kes alles Jumalat otsivad. Paraku esitatakse neid uusi võimalusi vahel ka argumentidena kogudusest kõrvalejäämiseks.
Kuidas saaks asja parandada?
Varakristlik kogudus sai palju mõjutusi juutlusest. Seal oli tähtsal kohal ühine söömaaeg, mis oli jumalateenistuse osa nagu jutluski. Formaalsust oli kokkusaamistel vähe, suhtlemist aga palju. Aastasadadega on rituaale ja tseremooniaid juurde tulnud ning pahatihti osadust samavõrra vähemaks jäänud. See soodustab võõrandumist ja kõrvalejäämist.
On leitud, et suurem osavõtt saavutatakse neis kogudustes, mis on võimelised korralduslikult muutuma ja kus liikmed kannavad üksteise eest hoolt.
Kas see, mida me koguduse kooskäimistel teeme, on alati põhjendatud ja kohaletulnuile vajalik? Kas näiteks kirikulaulu laulmine viisipidajate ja pillimängija puudumisel on ikka kohustuslik?Mõelgem, millised traditsioonid on põhjendatud, millised mitte. Vähendagem formaalsust, lisagem lähedust! Uurigem, mis on inimeste vajadused ja potentsiaal kaasa teenida.
Siiski tuleb olla realist. Palju abi on sellest, kui ollakse üksteise suhtes kannatlikud, sest kõigi maitsete jaoks ideaalset kogudust pole võimalik luua. Möönan, et tuleb ette ka olukordi, kus kristlasel on sobilikum leida endale uus vaimulik kodu, selle asemel et üritada oma senist kogudust muuta.
Jumal soovib osadust
„Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel!" (Hb 13:16). Osaduses teostub Jumala tahe paremini. Jumal soovib, et iga usklik inimene annaks oma panuse vastavalt oma oskustele koguduse ühiseks hüvanguks ja arenguks (1Kr 12. ptk).
Jeesus Kristus ütles: „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!", ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas" (Mt 7:21).
Ärgem siis otsigem ettekäändeid kõrvalejäämiseks. Ärgem käigem kirikus ka plusspunkte kogumas, sest Jumal vist seda arvestust ei pea. Temale on tähtis meie suhtumine. Koguduse osadusest eemalejäämine on küll vahel paratamatu, kuid ei või olla taotluslik. Kujundagem koguduse osadusest paik, mis on taevase Isa päralt (Lk 2:49), kus Jeesusel oleks ruumi ja kuhu paljud tahaks tulla.