September 2022 
Toivo Pilli, Tartu Salemi koguduse pastor
Olen olnud pastor üle 30 aasta. Alustasin siis, kui sain 26-aastaseks. Kogudus valis mind juba mõni kuu varem. Muidugi on vaimulikul konkreetsed tööülesanded: jutlustamine, hingehoidlikud vestlused, külastused, vaimulikud talitused, kogukonnaga suhtlemine, kirjutamine. Dokumendid tuleb samuti korras hoida. Kuid on veel midagi – koguduse õhkkond. Juhil on selle kujundamisel suur ülesanne. Millist koguduse kultuuri olen püüdnud luua; millist meeleolu, mis ilmneb tundetasandil, peegeldades jumalariigi tegelikkust? Sellest mõne sõnaga allpool räägingi.
Olen püüdnud luua sõbralikku ja kutsuvat õhkkonda. Pean seda väga oluliseks. Seda ei saa asendada õpetuslike seisukohtade või innukate usuväljendustega. Millise keskkonna me loome oma sõnade, tegude ja hoiakutega? Kas see võimaldab järeldada, et need inimesed „on olnud koos Jeesusega“? Et seda kogedes saaks öelda: ma olen mõistnud paremini, milline on jumalariik! Olen suunanud koguduse liikmeid töötama enda isiksuse arendamisega ja iseloomu kujundamisega, et võita tagarääkimist, minnalaskmist, halvasti ütlemise ja nurisemise harjumusi. Loobuma etteheitvast kõneviisist! Teiste ja iseenda suhtes. Jumala abiga.
Mul ei lähe kunagi meelest ühe inimese kommentaar aastaid tagasi. Ta ütles, et kui ta kirikusse tuli, siis ei saanud ta millestki aru, mida räägiti, aga ta sai aru, et selles koguduses on hea olla. Ma usun, et on ülimalt tähtis, kuidas me suhtleme, millise kogemuse loome teistele, ja kas meil kristlastena on Kristuse meel. Kui kristlastel on oma Õpetaja meelsus, siis on lihtne mõnda asja korrigeerida, seisukohti täpsustada, ja mõnel asjal lubada olla, nagu see on. John Wesley sõnadega: „Peamistes asjades üksmeel, teisejärgulistes asjades vabadus, ja kõiges armastus.“
Olen seadnud eesmärgiks öelda tõde armastusega.
Teiseks olen püüdnud õpetada ja luua arusaamist, et usk väljendub tegudes. Sõnades muidugi ka, ja seda ei maksa pidada vähetähtsaks, aga ilma tegudeta on usk surnud (Jk 2:26). Usk ei ole külmajudinad, mis jooksevad üle selja. Usk ei ole ülendatud emotsioonid. Usk on usaldus ja tegu. Usk on veendumus, et kui olen palvetanud, siis Jumal on mind kuulnud – ja võin elada rahuliku meelega. Usk on abivajaja toetamine, kui endalgi võimalusi napib. Usk on külalislahkus. Usk on Meie Isa palve, kui teised sõnad on otsa lõppenud. Usk on töö ja püsivus ja teadmine, et Jumala õnnistus on üle selle. Kristlik elu ei väljendu ainult selles, mida me ei tee, vaid selles, mida me teeme ja kuidas elame argipäevades ja pühapäevades. Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus (Gl 5:22).
Kolmandaks olen püüdnud jätta vabadust inimestele ja tegutsemisruumi Jumalale. Mulle on võõras inimeste survestamine usuga. Minu arvates ei teinud seda Jeesus, kuigi ta rääkis asjadest otse ja keerutamata. Sisulistest ja tegelikest asjadest. Ta kuulas, ta mõistis, ta hoolis. Ainsad, kellele ta ütles karme sõnu, olid need, kes arvasid, et nemad on õigemad kui teised. Jätta ligimesele vabadus ‒ tähendab lugupidamist tema vastu, isegi kui ma kõigega ei nõustu.
Olen seadnud eesmärgiks öelda tõde armastusega. Me ei tea kõiki vastuseid ega tunne lõpuni vestluskaaslase olukorda. Ma nimetan seda väärikaks alandlikkuseks inimestega suhtlemisel. Sellega käib alati kaasas Jumala tõsiselt võtmine. Mina oma sõnadega või tegudega ei pea ega tohi teha ära Jumala tööd. Minu asi on külvata häid seemneid, kobestada pinnast, võib-olla kasta või varjata külma tuule eest –, aga Jumal laseb kasvada heal inimestes ja tõmbab neid enda poole. Kui ma hakkan seda Jumala eest ära tegema, kedagi surve või sunniga muutma, siis teen kasu asemel rohkem kahju. Jumal muudab inimesi. Püha Vaim kutsub. Meie asi on luua lahkuse, usalduse, aususe keskkond – kinkida aega ja armastust. Tõde tuleb muidugi öelda. Aga enne peab ise tõe valgusesse astuma ja seejärel küsima, kas ma räägin tõde Kristuse meelsusega. See nõuab ausat vastust. Muidu pole mõtet.
Meie asi on luua lahkuse, usalduse, aususe keskkond – kinkida aega ja armastust. Tõde tuleb muidugi öelda.
Ma olen püüdnud aidata inimestel õppida tundma Jeesust Kristust. Tema on olulisem kui õpetuslik süsteem, kokkukõlksuvad kirjakohad, põhjalikud vastused. Piibli tundmine on ülimalt oluline, aga ei tohi unustada, et Piibel on ainult teejuht, mis viib meid Jeesuse juurde. Piibel ei ole eesmärk omaette, vaid ta tunnistab Jeesusest Kristusest! Pühadus on kasvamine Jeesuse sarnasemaks! Ma usun, et inimene võib aidata oma ligimesel kohtuda Issandaga – Päästja ja Vabastajaga. See on hea sõnum. Olgu meie hoolimine, meie palved, meie ausad vestlused, meie heasoovlikkus, meie isiksus Jeesusega kohtumise keskkonnaks meie ligimestele!
Ja viimaks – ma ei ole kõhelnud rõhutamast armastust kui suurimat väärtust. Nüüd jääb usk, lootus ja armastus, aga suurim neist on armastus (1Kr 13:13), kirjutab apostel Paulus. Jeesus ütles: Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate (Jh 13:35). Me elame ajal, mil sõna „armastus“ on pahatihti sisusügavuse kaotanud. Siiski on kristlikul kogudusel võimalik osutada, mida tähendab ehtne ja teeniv armastus. Suur misjonikäsk on vajalik. Aga sealjuures tuleb teostada ka armastusekäsku: Armasta Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast! Muuda armastus nähtavaks! Miks see on nii oluline? Sest see peegeldab Jumala enda tegevust: Jumal on meid enne armastanud (1Jh 4:10–11).