10/2010 Anita Gavriljuk, Betaania kogudus
Tallinna Vene Baptistikogudus „Betaania" pühitses oma 100. aastapäeva. Ettevalmistusi pidulikuks päevaks tehti pikalt ja põhjalikult. Juba talvel moodustati toimkond, kelle ülesandeks oli koostada juubelile pühendatud ajakiri „Betaania", mis kajastaks koguduse teekonda algusest tänaseni. Jumala abiga valmis see tähtaegselt – 12. septembriks.
Tallinna Vene Evangeeliumi Kristlaste Koguduse rajamisaastaks loetakse 1910, kuigi venekeelse vaimuliku tööga tehti algust veelgi varem. Esimeseks pastoriks oli Nikita Mošorenok. Esialgu oli koguduses vaid 13 liiget ning kogunemised toimusid väikeses majas Sakala tänaval. Suveperioodil koguneti aga linnast väljas asuvas suvemajas ning jumalateenistusi peeti aias.
1913. aasta sügisel tuli Tallinna suur hulk vendi Venemaalt. Kuid veel enne nende tulekut andis kuberner käsu, et kogudus saab eksisteerida vaid 25 liikme olemasolul. See oli hetk, mil eestikeelne kogudus ühines vene kogudusega ja töö elavnes ning jumalateenistuste läbiviimiseks hakati otsima suuremat ruumi.
Siis algas I maailmasõda. 1915. aasta suvel ilmus kooriproovi miilitsaametnik, kuulutas koguduse suletuks ning pitseeris ukse ja nõnda ei toimunud selles kohas enam jumalateenistusi kuni 1917. aastal toimunud Veebruarirevolutsioonini. Sel süngel ajal kogunesid usklikud kodudesse, uskudes Jumala kaitsesse. Kui saksa väed maabusid Saaremaal ja Hiiumaal, algas mandril vene rahva evakueerimine, mistõttu kõik ennist saabunud vene kristlased pöördusid tagasi kodumaale. Aastaks 1918 jäid siia vaid need, kes olid siin elanud ka enne sõda.
Oma õitsenguperioodil oli koguduses üle 200 liikme, kuid jumalariigi töö ei vaibunud ka rasketel aegadel.
1935. aastal tuli Venemaalt kogenud vaimulik töötegija, pastor Aleksander Sarapik. Kogudus elavnes. Seda rõõmu ei olnud aga kauaks, kuna ta kutsuti tagasi Venemaale, selleks et võtta seal üle igavikku lahkunud Venemaa Evangeeliumi Kristlaste Liidu esimehe Ivan Prohanovi vaimulik töö. Aastal 1944 tuli Narvast vend Georg Simakov, kes omal ajal oli 10 aastat usu eest vangis istunud.
1950. aastal toimus liitumine Evangeelsete Kristlaste ja Baptistide Üleliidulise Nõukoguga. Vene koguduse jumalateenistused hakkasid toimuma Kalju palvemajas. Kalju koguduse pastoriks oli tollel ajal Robert Võsu. Sellest ajast peale astuvad eesti ja vene kogudus õlg õla kõrval, tehes vaimulikku tööd vennaliku armastuse ning teineteise mõistmisega. Koosolekuid viiakse läbi erinevatel kellaaegadel. Meil ei ole kunagi olnud oma palvemaja, kuid on soov seda omandada ja me toome selle soovi palves Jumala ette. Tema tahtmine sündigu!
Aastail 1952-1969 oli pastoriks Aleksei Rusmanov, 1968-1970 Nikolai Orehhov, praeguse pastori isa, 1970-1977 Leonid Konstantinov, kes oli pärit Uzbekistanist. Aastast 1978 tegi pastoritööd Arpad Arder, mees, kes oli alati rõõmsameelne ja heasüdamlik.
Alates 1978. aasta novembrist on meie pastoriks Nikolai Orehhov. 2003. aasta septembrist kannab kogudus nime „Betaania".
100 aasta vältel oli neid õdesid ja vendi, keda olid Jumala Sõna pärast süüdi mõistetud, kes on kannatanud vanglates ja sundasumistel, kuid Issand on pidanud oma sõna: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!" Kogudus elab ootuses Jeesuse Kristuse taastulekule ja vaimulikku tööd Jumala auks teevad kõik 220 koguduseliiget.
Juubelipäev oli koguduse jaoks suurepärane ja unustamatu! Kalju kirik oli inimesi pilgeni täis. Külalisi saabus Eestimaa teistest vene ja eesti kogudustest ning Valgevenest, Ukrainast, Saksamaalt ja USA-st.
Oh, kui palju rõõmu kinkis meile Issand tol kaunil sügispäeval! Koguduse ühiskoor ülistas Issandat ja rõõmustas kuulajaid oma lauludega, vennad õnnitlesid ja edastasid häid soove Jeesuse järgimiseks ka järgneval ajal. Esitati luulet, soololaule, kõlasid õnnitlus- ja tervitussõnad – kõikjal valitses rõõm! Kogu jumalateenistus kestis ligi kolm tundi, kuid see aeg lendas linnutiivul.
Iga külaline sai kingituseks „Betaania" juubeliajakirja ning jagati ka CD plaati, millele on salvestatud koguduse solistide esitused – kõik nad on väga erinevad, kuid igaüks neist ülistab Jumalat südamest ja just selle andega, mille tema on saanud.
Jumalateenistusele järgnes ühine lauaosadus ja suurepärane võimalus suhelda õdede-vendadega.
Mõtisklesin suurepärase eesõiguse üle, mille Jumal oli meile andnud. Mõelge vaid, olime 100. aastapäeva tunnistajateks ja osalisteks! See ei ole mitte 20 ja isegi mitte 95, kuigi iga „vanus" on omamoodi eriline, kuid nüüd on tervelt 100 aastat. Jumal kinkis meile võimaluse näha imet: kui palju oli tagakiusamisi, läbielamisi ja eluraskusi, kui mitmeid kordi üritas vaenlane saada võitu Jeesuse Kristuse koguduse üle, aga me oleme siin tänu Jumalale ja neile, kes 100 aastat tagasi panid aluse nendele teenistustele. Oleme tunnistajateks, et töö Issandas ei ole tühine, vaid kannab vilja ka aastate möödudes.
Nüüd on meile pandud suur vastutus. Oleme need, kes astusid üle lävepaku uude sajandisse ja nüüd on meie kord külvata nii, et „Betaania" kogudus kannaks vilja ka viimse päevani, oleks maailmale soolaks ja Kristuse kirjaks.
„Issand õnnistagu sind ja hoidku sind! Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu!" (4Ms 6:24-26).