7-8/2011
Toivo Pilli, Tartu Salemi koguduse pastor
Igal asjal on oma aeg, ütleb tark Koguja. Nii ka hoonetel, mis teenivad igavest jumalariiki. Tänuliku meelega peeti 1. juulil Palupera palvemajas viimane jumalateenistus. Kohal oli umbes veerandsada inimest, kellest mitmete usuteel oli Palupera palvemaja kodune paik. „Ma andsin oma elu siin Jumalale," tunnistas üks osavõtjatest. Palupera palvemaja lugu ei lõpe siiski sellega. Kristlik ühing „Valgus Metsas" soovib kasutada hoone puitmaterjali laagrikeskuse ehitamiseks. See on nagu evangeeliumi levimisega läbi aegade: vahendid ja meetodid muutuvad, aga jumalariigi töö läheb edasi.
.Palupera palvemajas ei ole juba pikka aega toimunud jumalateenistusi, koguduse liikmed on liitunud teiste kogudustega. Hoone ise on ligi 90 aastat vana, ehitatud 1923. Palupera, tollal Rõngu, kogudus sai alguse 1911. või 1912. aastal, kui Rõngu piirkonna taludes alustati vabakoguduslike jumalateenistustega ja äratust saanud usklikud tegutsesid Tallinna Viladelvia koguduse osakonnana. Kogudus iseseisvus 1921 ja astus Eesti Baptisti Koguduste Ühendusse. Peagi tekkis vajadus oma hoone järele, et „suuremaid kutsumise koosolekuid pidada", sest „kahju oli nõnda praegust vabaduse aega mööda lasta minna".
Palvelahoone Palupera alevis suure tee ääres valmis 1923. aastal ja avateenistus peeti 13. mail. Asukoht „pritsu jaama juures" arvati koguduse poolt „kõige sündsama koha olevat". „Teekäija" number (nr 11, 1923) ütleb, et kuigi avajumalateenistus algas kell 11, hakkas juba hommikul kuue paiku inimesi kohale tulema, et istekohta saada. „Aga see oli asjata vaev, sest vend Lipstok tegi korralduse, et kõik peavad enne õue minema, kus palvemaja trepi peal vendade Lipstoki ja Korjuse poolt enne lühike Jumala teenistus peeti."
Robert Võsu isa Peeter Võsu poolt kirjutatud ülevaade kõlab üsna tänapäevaselt kõigile kogudustele, kes ehitustöö ette võtnud. Võsu kurdab, et ehitustöö ainult väikese arvu liikmete jaoks „südame asjaks olnud" ja „mõned on sellest kaunis loiult osa võtnud: on ainult oma esialgse lubamise täitnud, mõned ei ole sedagi veel teinud". Kuid jutlustaja annab lootust: „Oleme veel kõik võidujooksu teel, kus varsti viimsed esimesteks ja esimesed viimseteks võivad saada, sest palvemaja ei ole kaugeltki veel valmis." Vahest julgustab see ajalooline seik meid tänapäeva Eestimaalgi toetama palvelate ehitusprojekte, nagu Otepääl ja Viljandis, sest viimsed võivad praegugi veel esimesteks saada.
Kuid tagasi tänuteenistuse juurde. Kokkutulnud, öeldes hüvasti ligi sajandi vältel vaimulikus töös kaasa aidanud palvemajaga, lugesid sedasama piibliteksti, mida omal ajal luges Johannes Lipstok 1. Korintose kirja 3. peatüki salmidest 11-13. Juba rajatud alusele – Jeesusele Kristusele – rajab iga kristlane oma eluhoone, kes teeb seda püsivast, kes kaduvast materjalist, sest „kord saab igaühe töö avalikuks". Teenistusel osalejad tõdesid, et tõeline Jumala hoone on kogudus, inimesed. Ja töö inimestega ja inimeste kaudu ei lõpe kunagi.
Eriliseks hetkeks oli see, kui Linden Viinalass võttis palvemaja tuulekojalt alla päevinäinud puuristi, lubades selle viia kristlikku laagrikeskusesse „Valgus Metsas". Vana hea tava kohaselt söödi veel koos võileibu ja maitsvat kooki. Huvilistel oli võimalik külastada laagrikeskust ja seal ühist koosviibimist jätkata.