06/2012 Toivo Pilli, Salemi koguduse pastor
Salemi koguduse „vanade noorte" kokkutulek.
Elus on asju, mille tähendus selgub hiljem. Seda tõdes vist igaüks, kes osales Tartu Salemi koguduse „vanade noorte" kokkutulekul 19. mail. Idee korraldada kokkutulek kõigile, kes läbi aastate on osalenud koguduse noortetöös, küpses pikemat aega. Vanad noored ei tähendanud muidugi ealist viidet, ehkki mõnel osalejal oli pisut aastaidki kogunenud... Mõned olid Salemi noorte elus tegijad 50ndatel. Aga see sõnamäng „vanad noored" kõneleb aja ja selle tajumise suhtelisusest. Kes osales 90ndatel noortetöös võib küll olla täna alles 30 ringis, aga praeguste 15-aastaste noortega võrreldes... hm, vabandust... päris vana...
Siinkirjutaja, kes 80ndatel oli Salemi päevinäinud palvemajas sage külaline, võib kinnitada, et noore inimesena ei mõtle me tähendusele, mida toetav kogukond meie ellu kaasa annab. Alles hiljem märkame, et kokkuhoidev, perekondliku soojusega ja hooliv kogudus oli õpinguaastatel nii tähtis. Midagi on sellest jäänud püsima, midagi on saanud osaks minu eluloost ja väärtustest. Võib-olla, et nii peabki olema. Mõtestamine käib sageli tagantjärele. Taaskokkusaamine andis võimaluse sõnastada tollaste kogemuste tähendust ja seostada seda enda ja teiste elulooga.
Kena kevadpäeva ilmestas tänulikkus. Seda oli tunda ühislaulus „Armsalt kõlab nimi Jeesus", mida 60ndatel sageli lauldi. Seda oli tunda Riho ja Urve Pihlaku musitseerimises – saksofon ja klaver lõid tartulikult vaba ja loomingulise fooni. Seda oli tunda sõnavõttudes ja pastor Meego Remmeli lühikõnes. Ja seda oli tunda kohtumise lõpul lõunasöögilaua ümber kui „juttu jätkus kauemaks".
Elevust tekitas kirikuseinale projitseeritud pildiseeria noortetööst läbi Salemi aastakümnete, sest mõned kohalolijatest pidid mitu korda vaatama, et teisi ja iseennast pildil ära tunda. „Aga kes see on? See pika tukaga?" – „Oi, kas mul oli tol ajal tõesti selline lilleline kleit?" – „Jah, siis oli selliste kitsaste lipsude kandmine moes." – „Lõpetajate õhtud olid neil aastatel suursündmuseks – lilled, isetehtud aukiri ja koguduse poolt korraldatud õhtusöök..." – „Mis väljasõit sellel pildil on? Käisime vist Otepääl... Aga see on kindlasti Leningradi-ekskursioon."
Üks osalejatest, Andres, jutustas sellest, kuidas ta ainult pool aastat pärast ristimist ja koguduse liikmeks saamist saadeti vene kroonusse. Soldat nägi palju halba: vägivalda, ülekohut, ebamoraalsust... Isegi kui omal nahal kõike ei pidanud kogema, jättis see hinge räpase tunde, määris südant. Kui Andres tuli sõjaväest tagasi, oli tal tunne, et tal ei kõlba koguduse keskele minna. Tuleb ennast enne kuidagi puhastada või meelt parandada või võtta mingi üleminekuaeg. Aga juba järgmisel pühapäeval tuli koguduse vend Kalju Saul talle järele. Läheme palvemajja, on ju pühapäev! Jumalateenistus lõppes pühaõhtusöömaajaga, mille eel oli väike paus, nagu vabakoguduses kombeks. Andres tahtis seda pausi kasutada lahkumiseks. Aga vana vend – Liini-papa – sai ta ukse peal kätte. „Kuhu sina siis lähed?" – „Ei taha jääda, liiga palju jõledust viimasel ajal nähtud. Nagu ei sobi osasaamisele..." – Liini-papa ei lasknud end sellest jutust heidutada: „Vend, tule istu siia! Kristus on ka sind lunastanud!" – See ei olnud lihtsalt pühaõhtusöömaaeg, see oli kogudusse kuulumise ja koguduse toetuse ja hooliva armastuse nähtav märk. See oli vabastav ja osadust loov.
Mitmed sõnavõtjad rääkisid sellest, kuidas üliõpilasi ja keskkoolinoori kutsuti ikka aeg-ajalt lõunale. Kuidas anti heasoovlikku nõu nii vaimulikes asjades kui ka argipäeva küsimustes. Kui mõni üliõpilane jäi ilma „erakast", aitas koguduse rahvas leida koha, kus tudeng sai seitse asja riiulile panna; kus oli voodikoht ja peavari. Võib-olla ongi selline tegelik toetus noortetöös kõige tähtsam. Võib-olla just see on perekondlikult kokkuhoidva usukogukonna saladus. Armastus, mis leiab väljundi praktilises elus.
„Vanade noorte" kokkutuleku raamesse mahtus ka vestlusringis istumist aastakäikude kaupa. Mina istusin 80ndate „tegijate ja olijate" rühmas. Vaatasin ringi: Karl Pajusalu, Harli Jürgenson, Margit Roose, Eve Saumets, Ülle Jõgar abikaasaga, Lii Lilleoja, Sulev Kivastik ja paljud teised. Vestlus oli tore. Oli äratundmisrõõmu. Oli head nalja. Oli arusaamist – Jumala käsi on kõigi nende aastate jooksul hoidnud, isegi siis, kui ise sellele ei osanud mõelda. Ja noortetöö – ametlikum või mitteametlikum – on selles kõiges täitnud oma osa.