10/2012
Aare Tingas, Keila 1991-2010
Vaadates tagasi ajale, mil olen olnud Keila koguduses ja eriti ajale, kui vastutus töö juhtimise eest langes minu õlule, võin olla tänulik. Need kakskümmend aastat olid minu usuelu kiire kasvamise aeg, õppisin Jumalat enam usaldama, rohkem palvetama ja kannatlikult vastuseid ootama; tänama ta imelise abi eest.
1991. aastal õnnistas tollane EKB Liidu juht Robert Võsu mu Keila Baptistikoguduse pastori abiks. Kui aga meie pastor Jaan Puusaag suundus 2003. aastal Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudust teenima, jäi koguduse töö juhtimise koorem minu hooleks. Ma ei pidanud täitma seda ülesannet üksinda, terve kogudus oli valmis aitama. Paljud teenisid kaasa sellega, mida kõige paremini oskasid – olgu siis vaimuliku või majandusliku nõu ja jõuga.
.Olen väga tänulik õde Marta Pohlamägile, kes vastutas koguduses muusikatöö eest. Ta ise juhatas naisansamblit, pidupäevadeks pani aga kokku lausa segakoori, kaasates lauljaid ka teistest kogudustest Tallinnast Haapsaluni. Nii oli enamikul pühapäevadest ka muusikaline osa.
Kuna mehi-vendi oli vähe, eriti kõnelejaid-tunnistajaid, siis muutus heaks traditsiooniks, et igal pühapäeval ütles oma sõnumi või tunnistuse ka mõni õdedest. Ma usun, et see oli kasuks kõigi koguduseliikmete vaimulikule elule: neil tuli ju seista Jumala ees ja otsida selgust, millest teistele rääkida. Samuti kutsusime jutlustajaid ka teistest kogudustest, oli neidki, kes käisid regulaarselt.
Nii nagu igas töös on omad rõõmud ja mured, nii on see ka Jumalariigi töös. Seda tuleb teha täie pühendumisega, sest see on Issanda töö. Kui tema on meile selle lõigu usaldanud, siis on ta meie abi ka kõige raskemates ja keerulisemates olukordades. Olen seda palju kordi kogenud.
See oli kasuks kõigi koguduseliikmete vaimulikule elule: neil tuli ju seista Jumala ees ja otsida selgust, millest teistele rääkida.
Me teame, et iga koguduse ülesanne on juhatada oma kogukonnas inimesi Jumala juurde, edastada Kristuse evangeelium järgmisele põlvkonnale. See on koguduse püsimise alus. Seega peaks igas koguduses olema ka pühapäevakool. Meil Keilas see hääbus – lapsed kasvasid suureks, pühapäevakooliõpetajad jäid vanaks, noortetööd polnud. Võib-olla oli lastetöö pälvinud liiga vähe tähelepanu koguduse juhatuses. Tänu Jumalale nende inimeste eest, kelle süda valutas päästmata laste ja noorte pärast ning kes tõid selle eestpalveteemaks koguduse keskele.
Peagi jõuti ühisele otsusele, et pühapäevakoolitöö tuleb uuesti käima lükata – leida oli vaja vaid juht. Kuid see oli väga keeruline probleem – mitmed soovisid kaasa lüüa, kuid keegi ei tahtnud põhivastutust endale võtta. Nii möödus paar aastat, kus lahendust justkui ei paistnud, kuid me jätkasime palvet ja Jumal juba tegutses, kuigi meie seda veel ei teadnud. Nimelt oli üks noor naine, endine pühapäevakooliõpetaja, otsimas Jumala ees selgust, kas kolida Keilasse elama. Jumal sulges vastuseks teised uksed ja ta tuligi siia. See oli meie armas õde Anu Neuntal, kes oli kohe valmis pühapäevakooli juhtimist enda kanda võtma. Ta alustas kolme lapsega, tänaseks on nende arv viiekordistunud. Tänu Jumalale, kes kuuleb palveid ja valib töötegijaid ja samuti Anule, kes mõistis Jumala juhtimist.
Teine huvitav kogemus Issanda juhtimisest ja abist oli kogudusele uue pastori otsimine. Kogu protsess kestis paar aastat ja liitis kogudust ja innustas palvetama. Kutse esitasime mitmele inimesele, kõik nad võtsid aega Jumalalt selguse küsimiseks. Ikka ja jälle saabus meile eitav vastus. Niisiis tuli jälle usus ja palves Jumala poole hüüda.
Paar kuud pärast viimast äraütlemist helises mul kodus telefon: „Kas Keila koguduse pastori koht on veel vaba?" kostis teiselt poolt. Küsijaks oli vend Gunnar Mägi, kes oli juba aastaid elanud teisel pool Atlandi ookeani. Ta oli oma elu seal korralikult sisse seadnud: lapsed käisid juba koolis, elu- ja töökoht olid head. Nüüd aga tundis Gunnar südames tungivat kutset tulla tagasi Eestisse ja võtta Keila koguduse töö enda peale. Nii ta tuli, sest Jumala kutsele tuleb kuuletuda. Sellest on nüüd enam kui kaks aastat ja koguduse töö on saanud sisse uue hoo.
See on Issanda töö, kes teab, kuhu keegi kõige paremini sobib, vahel üllatab ta meid oma lahendustega. Vastused tulid seekord sealt, kust me polnud osanud oodata. Jumal on ustav ning kui meie oleme ustavad oma osas ja Issandaga osaduses, siis kogeme õnnistusi ja oleme õnnistuseks teistele.