Ma usun Jumalasse, milleks veel Jeesus?

06/2014 17 rio kristus
Argo Buinevitš, eetika õppejõud

Piibel õpetab, et Jumal on püha ja õiglane ning armastab kõiki inimesi. Piibel kõneleb ka sellest, et inimene on oma Loojast võõrandunud ning jumalatu patuse elu tagajärjeks on lõpuks igavene hukatus. „Patu palk on surm" (Rm 6:23).

Armastav Jumal ei jäänud siin passiivseks pealtvaatajaks, vaid saatis appi oma poja Jeesuse. Jeesus tuli elama inimesena inimeste keskel. Ta õpetas, milline on Jumal ja Taevariik ning kuidas õigesti elada. Jeesus tervendas paljusid jumaliku väega ja andis paljudele eluks uue lootuse. Kogu elu jooksul ei teinud Jeesus pattu. Just patt on aga see, mis eraldab inimesi Jumalast ja toob kaasa hukatuse. Jeesus võttis Jumala Pojana kogu inimkonna süü ja karistuse enda peale, surres meie asemel – meie eest! Nüüd on igaühel võimalus öelda Jumalale: „Anna mulle andeks mu jumalatu elu. Usun, et Jeesus on kandnud ristisurmaga minu süü. Palun võta mind oma lapseks vastu ja tule mu ellu." Jumal kuuleb seda palvet ja andestab. Siit saab alguse lepitatud suhe, uus elu koos Jumalaga!
Selline elumuutev palvekogemus on võimalik vaid tänu Kristuse lunastavale ristisurmale. Kui inimene usub ainult seda, et Jumal eksisteerib, kuid ei ole väljendanud Jumalale usku Jeesusesse ja tema ristisurma, siis ei saa ta osa ka Kristuse päästest. Sel inimesel pole lepitatud suhet Jumalaga, mistõttu ootab teda hukatus. Seepärast ei piisa abstraktsest usust kellessegi kõrgemasse, vaid on vaja uskuda Jeesusesse.

Piiblist loeme, et kellegi teise läbi ei ole päästet. Jeesus ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu"(Jh 14:6). Nii sõltub iga inimese igavikuline saatus usust Jeesusesse Kristusesse. „Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu" (1Jh 5:12).