Kultuurilistest moslemitest ja külvitööst

02/2016 23 durrese kool
Adele Vaks, Kärdla baptistikogudus

Olen Hiiumaa tüdruk Kärdla baptistikogudusest. Eelmisel kevadel lõpetasin keskkooli ja otsustasin Jumala tundma õppimise seiklust jätkata rahvusvahelise misjoniorganisatsiooni Youth With A Mission (Noored Missiooniga) pooleaastases jüngrikoolis.

Olla moslem, katoliiklane või õigeusklik – on suuremale osale siinseist elanikest esmajoones kultuuriline identiteet.

Peale kolmekuuse loengufaasi, mille läbisin Lätis, kuulub kooli programmi ka kahekuune misjonipraktika, mille raames olen nüüd meeskonnakaaslastega Lätist, Belgiast ja USA-st jõudnud Albaaniasse. Maandusime siin detsembri keskel, tagasi Lätti suundume 19. veebruaril.

Esimese poole praktika-ajast veetsime Aadria mere ääres Durreses, riigi suuruselt teises linnas. Seda tutvustati meile kui Albaania väravat – nii füüsilises kui vaimses mõttes. I sajandil kuulutas siin evangeeliumi apostel Paulus, XX sajandil sai samas linnas alguse idee kuulutada Albaania maailma esimeseks ateistlikuks riigiks. Paigas, kus on erinevatel ajalooperioodidel valitsenud nii kristlus, islam kui kommunism, on praegu elanikel religiooniga vägagi omamoodi suhe.

Seda illustreerib hästi üks jõululaupäevane vestlus. Soovisime lätlannast tiimikaaslasega ühele müüjannale häid jõule ja ta vastas samaga. Meie küsimusele, kas ta pühi peab, vastas naine: „Ei, ma olen moslem. Aga mu mees on katoliiklane.“ Olles harjunud meediakajastustega fundamentalistlike islamiusuliste kohta, on veider midagi sellist kuulda naise suust, kes ei kanna pearätti ja hiljem vestluse käigus räägib, et talle maitseb õlu, aga mitte raki (kohalik aniisiviin).

Olla moslem, katoliiklane või õigeusklik – on suuremale osale siinseist elanikest esmajoones kultuuriline identiteet. End islamiusuliseks tunnistanud poemüüja võttis muide suure rõõmuga vastu albaaniakeelse Uue Testamendi ja lastepiibli, mis ta pojale väga meeldivat. Oleme palju kordi tema juures puuvilju ostmas ja elust rääkimas käinud. Omamoodi tähendamissõnana võtame seda, et esimesel kohtumisel kinkis ta meile mandariine – tol päeval oli see meie jaoks julgustus, et meie vestlusel on vili, nähku me seda ise või mitte... 23 m6gedes

Jaanuaris tegime pealinnas Tiranas kolm nädalat koostööd Sauki evangeelse kogudusega. Ühel päeval nende noortega fotojahti mängides kohtasime kahe lapsega naist, kes palus raha söögi ja mähkmete ostmiseks. Vestlesime veidi ja küsisime ka, kas ta Jumalat usub? „Jaa, usun Jumalat... aga see teine, pikkade juuste ja habemega, tema nimi on mul meelest läinud...“ Üks albaanlannadest selgitas, et see mees on Jeesus, Jumala Poeg, kelle kaudu Jumal pakub meile andestust ja lunastust. Käegakatsutavaks mälestuseks meie kohtumisest jäi perele kolm pitsalõiku, veidi raha ja kaks vihikut laste piiblilugudega. Hoopis püsivam kingitus on aga jagatud sõnum ja enne lahkuminekut palutud palved.

Uute Testamentide jagamine tänaval, draama ja meisterdamise kaudu piibellike väärtuste edasiandmine riigikoolis, mošeedes (Jeesuse poole) palvetamine, kord-kaks ühes koguduses pühapäevakooli või noorteõhtu sisustamine on külvitöö, mille vilju meie ei näe.

Taoline „projektipõhine“ teenimine tuletab hästi meelde, et lõpuks on kõik, mida me teeme, Jumala käes. Sõltumata sellest, kas saame kedagi jüngerdada viis minutit või kaks kuud, kuuleb Jumal palveid ja töötab nende eludes ka peale meiega kohtumist, nagu ta tegi seda juba ammu enne. Kuid isegi siis, kui me ei näe oma reisi vilju teiste eludes, pole Jumal selle aja jooksul teps mitte vähem tegutsenud meie oma südameis.