5/2009
Bosnias töötav misjonär Jael Puusaag (31) on taas Eestis kogudusi, sugulasi ning sõpru külastamas. Jaeli intervjueeris Agnes Böning.
Sinu graafik Eestis on olnud väga tihe – sa nagu ei kavatsenudki siia puhkama tulla?
Enamus misjoniorganisatsioone tugineb vabatahtlike annetustel. See tähendab, et igal misjonäril on isiklik toetajate võrgustik. Nad ise vastutavad endale toetajate leidmise eest, kodumaa külastused ei ole otse puhkuseks. See on väga oluline aeg, et värskendada kontakte juba olemasolevate finantstoetajate ja palvepartneritega ning leida uusi. Kui ma need kolm kuud kusagil Hiiumaa rannas või Nõmme mändide all üksindust naudiks, ei oleks mul tõenäoliselt järgmistel aastatel võimalik Bosnias olla, kuna nii rahaline kui ka eestpalvetoetus kuivaks kokku. Samas tahan ma ka ise külastada võimalikult paljusid kogudusi. Et Jumal on mind Eestimaalt ühena esimestest välja saatnud, tahab ta minu elu ja tunnistuse kaudu julgustada veel paljusid misjonitööle.
Sa külastad Eestit tavaliselt kolme aasta järel – milliseid muudatusi sa märkad?
Võrreldes viimati nähtuga ütleksin, et nüüdseks on siinsed pastorid ja kogudused minu ja misjonitöö mõtte palju rohkem omaks võtnud. Varem kohtasin suhtumist: "No vaatame, kes sa selline oled" või "miks see Eestist väljaspool tegutsemine üldse vajalik on?" Sageli tuli mul oma kutset õigustada, tõestada misjonitöö vajalikkust või väidelda teemadel "kes ikka on tõeline misjonär ja kes ei ole?" Korduvalt kuulsin lauseid: "Kas Eestis sai töö otsa, et sul Bosniasse tuli minna?" Mulle teeb head meelt, et seekord taolisi kõnelusi peaaegu ei olnudki. Selle asemel olen saanud palju julgustust. Kogudused tunnistavad, et nad palvetavad mu töö eest. Mind on hakatud usaldama ja mulle räägitakse nüüd isegi oma koguduse probleemidest.
Mida on Jumal sulle Eestis oleku ajal õpetanud?
Kõige rohkem seda, et mul tuleb pidevalt Temast sõltuda. Mu külastusgraafik on nii tihe, et enamasti pole mul aega sõnavõtte väga põhjalikult ette valmistada, aga Jumal annab iga paiga jaoks uue sõnumi. Sageli ma tean püsti tõustes ainult põhikirjakohta ja paari juhtmõtet. Jumal on ustavalt täitmas oma tõotust: "Kui Mina annan sulle ülesande, siis annan sulle ka vajaliku jõu, panen OMA sõnad sulle suhu ja hoolitsen su eest!" Kui koosoleku järel inimesed tulevad mind südamesseläinud sõnumi eest tänama, siis ma tean, et kogu au selle eest kuulub Jumalale! Huvitav on ka see, et enamasti ei ole mul hiljem võimalik sõna-sõnalt meenutada, mida ma rääkisin. Nii ongi, et igaks etteasteks paneb Jumal oma sõnad mulle suhu, aga hiljem ma ei saa neid teises kohas kopeerida.
Millised on Sinu plaanid tagasi Bosniasse minnes?
Meid on seal kaks, mina ja üks naine USA-st. Praegu on tema üksi. Kui mina tagasi lähen, siis läheb tema koju. Meil on vastutus kogu sealse kogudusetöö eest. Kohalikud kristlased on oma usus veel nii noored, et nad ilma välise juhtimiseta toime ei tule. Ka ei taha nad üksteiselt veel vaimulikku õpetust vastu võtta (omavahelised suhted on pidev eestpalveteema). Seega meil tööd jätkub! Suvistest projektidest tulevad kohe: 1) üle-bosnialised koguduste suvelaagrid; 2) Iirimaalt saabub kaheks nädalaks üks misjonirühm. Nendega tahame teha praktilisi abitöid (nt aidata vaesematel peredel oma maju lubjata, see on sealses kultuuris iga-aastane kohustus), korraldada seminare koguduseliikmetele, teha midagi lastele ja noortele; 3) augusti teises pooles alustame taas koolikottide projektiga. Tahame ka sel aastal koguda raha 400 koolikaubaga täidetud koti jagamiseks.
Eesti misjonärid on praegu kõik nii noored. Kas aktiivne misjonimeelne elu ongi rohkem noorte jaoks?
Eks see on loomulik, et enamus misjonäre (või sellest huvitunuid) on noored. Nende ees on veel terve elu lahti, tervist ja energiat jätkub. Ka pole meil nii palju majanduslikke kohustusi ega vastutust oma pere ees. Aga samas, Jumala jaoks pole vanusepiiranguid. Mooses oli 80, kui Jumal ta välja kutsus! Keskealised sageli kardavad proovida midagi uut, juba kandavõetud kohustused, laenud jm suruvad peale. Kõik ei pea täisajaliselt kolima kaugele maale. Küll võiks proovida käia mõnel lühiajalisel misjonireisil, hakata toetama teisi vaimulikke töötegijaid, osaleda oma töögraafikuga sobivas projektis, kasvõi oma kodulinnas. Misjoni mõte on eelkõige see, et me sirutume välja nende poole, kes Jeesust veel ei tunne. Selliseid inimesi on täis nii terve Eesti kui ka teised maad, kindlasti ka me töökohad ja elupaigad. Ja vanemad inimesed, kes ise enam aktiivselt palju muud teha ei saa, on kõige ustavamad eestpalvesõdurid. Mitmed suured misjoniorganisatsioonid on alguse saanud väikesest ustavast palveringist!
.