Tervisi Jakartast!

03/2011 Kristi Mänd, TK keeletoimetaja

Oli ilus talvepäev: lumi sillerdas, päike paistis ja oli paar kraadi külma. Siiski mõtlesin nendele, kes samal ajal teisel pool maakera T-särgi väel ja paljajalu päikest saavad nautida. Vähemalt pole neil vaja muretseda küttepuude, katuselt kukkuvate jäätükkide või libedate tänavate pärast... Siis aga sain ülesandeks teha intervjuu misjonär Egon Sarvega. Jakartast, Indoneesiast. Esitasin talle selliseid küsimusi, mis mind ennast, ja loodan, et ka meie lugejaid, väga huvitavad.

Kuidas sattusid misjonäriks nii kaugele – Eestist vaadatuna lausa maakera kuklapoolele?

Mina tulin usule tegelikult Lõuna-Korea misjonäride kaudu ning Jeesuse võtsin vastu hoopis Moskvas rahvusvahelisel misjonikonverentsil. Edasi elasin nende korealaste peres Tartus kolm aastat. Seal tekkis armastus nii Aasia kui misjonitöö, eriti väga vaeste riikide vastu. Aga eks see ilmselt Jumala kutsumine oli, miks ma muidu nõndaviisi usule tulin. Peale kolme aastat läksin üle Tartu nelipühi kogudusse ning kui olin Suurupi Piiblikoolis õppimas, siis, ühel külmal veebruariööl Suurupi mere ääres lõikava tuule ja lume käes Issandat otsides, sain äkitselt ühe sõna, mille ka kohapeal valjusti välja ütlesin: „Jakarta". Ehkki pidasin end geograafias tugevaks, ei teadnud ma tol ajal ometi, mis see sõna tähendab. Alles järgmisel päeval klassiruumis maakaarti nähes tuli sõna meelde ning mõtlesin, et äkki see võiks olla seal kaardil. Ja oligi – Indoneesia pealinn. Hoidsin seda oma südames päris mitu aastat, sest vaimus tundsin, et uksed ei ole veel avatud. Alles 2006 Agnega tundsime, et nüüd on uksed valla ja siis tulimegi siia.

Millist ettevalmistust vajab üks misjonär?

Seda on vist palju räägitud, et kui sa oma kodukohas midagi ei tee, ega sa siis tee ka misjonipõllul. Vahel on inimestel arvamus, et kodus logelen niisama, aga kui misjonipõllule lähen, siis olen kohe teistsugune inimene. Tegelikult ei ole Jumalale tähtis meie ohver (kasvõi misjonitöö), vaid meie süda. Tähtis pole, kus me oleme, vaid et oleme talle alistunud ja sõnakuulelikud seal, kus me parasjagu oleme. Kui tema tahab, siis ta viib. Tuleb olla ustav seal, kuhu tema on meid pannud. Mina tahtsin aastaid misjonäriks saada, aga uksed olid kinni. Punnisin ise, aga ei saanud. Lõpuks alistusin ja ütlesin, et olen elu lõpuni ka Eestis olles õnnelik. Noh, ja siis Jumal avas uksed.

Arvan, et kõige tähtsam ettevalmistus ongi südame ettevalmistus ning usaldus Jumala vastu. Eks kutsumisi on erinevaid, aga kui võtta näiteks Hudson Taylor, kelle kohta öeldi, et „ta polnud kutsutud kellegi poolt, seotud kellegagi ega tunnustatud kellegi poolt, kui evangeeliumi teener" ehk siis inimlike standardite järgi ta ei kõlvanud, kuid ometi just tema oli see, kelle kaudu Jumal muutis terve Hiina edasise tuleviku. Ülikooli ja piiblikooli kraadid võivad olla, aga kindlasti ei ole need määravad. Samas – misjoni suhtes rasked riigid, nagu ka Indoneesia – siia ei saa lihtsalt misjonärina sisse. Sul peab olema mingi siin väga vajalik elukutse. Minul on selleks matemaatiku ja IT-alane haridus, mis mulle uksed avab.

Milliseid iseloomujooni ja omadusi pead misjonärile hädavajalikuks? Kas oled iseennast pidanud palju ümber kasvatama?

Kannatlikkus – Indoneesia õpetab seda väga hästi. Eestis on kiire internet, kõik peab olema kiiresti kättesaadav, tahame kiirteed jne. Siin ei käi asjad nii. Inimesed on õppinud ootama ja kannatlikud olema. Ka meie oleme seda õppinud.

Loobumisvalmidus – teiste rahvaste ja kultuurideni jõudmiseks on vaja loobuda endale harjumuspärasest elust-olust. Sageli läheb misjonär võõrale maale, aga elab ikka oma kodumaa elu. Siis on tulemus ka vähem efektiivne. Näiteks, kui kõik elavad hüttides, aga misjonär elas kodumaal suures majas ning ei ole valmis senisest elustiilist loobuma, siis... Sama on riietuse, toidu ja muu elukorraldusega. Kas ollakse valmis loobuma ja elama kohalike elustandardite kohaselt? Muidugi, kui sihtgrupiks on siinsed ärimehed, poliitikud vms, siis on suur maja õigustatud. Aga kui slummi inimesed, siis mitte. Ema Theresa on öelnud, et vaesust ei saa mõista kõrvalt vaadeldes. Sellesse tuleb sukelduda ja elada selles. Aga ole sa rikas või vaene, siin tuleb loobuda oma harjumuspärasest elust ja võtta omaks nende oma. Näiteks, kui siin süüakse kätega ja sinagi sööd nii, avaldab see kohalikele muljet. Kui vetsus ei kasutata paberit ja sina ka ei kasuta, siis see avab kohalike südamed. Sest sa püüad olla, nagu nemad.

Igasugused oskused. Mina olen veel nõukogude ajal üles kasvanud, kui paljud asjad tuli ise valmis teha või remontida; koolis õpetati puu- ja rauatööd. Need oskused on misjonipõllul (eriti vaesesse keskkonda tulles) väga vajalikud. Nii olen kõigi siinoldud aastate jooksul kodus bambusest riiuleid ja muid asju meisterdanud, tubadesse elektrit vedanud jne. Sae, haamri ja puuri kasutamine on vajalikud, kui just jälle Jumal kõrgemasse seltskonda kutsunud ei ole. Natuke elektrist teada... Kõik need oskused pälvivad ka kohalike tähelepanu, saab neid õpetada ja ka aidata.

Sina oled õpetaja. Milliseid ameteid misjonärid veel maailmas peavad?

Olen õpetaja kahel põhjusel. Esiteks viisa pärast. Viisa mõttes rasketesse riikidesse ei saa niisama sisse jalutada, nagu Eestisse, et tulen misjonäriks. Sageli ongi ainuke võimalus ajalik töö. See on uks. Ja Indoneesia on viisa mõttes raske riik. Teine põhjus on see, et mulle meeldib õpetada. Mulle meeldib tegeleda lastega, naudin seda väga. Aga sel on ka omad miinused. See seob mind ühe kohaga ja kui ma tahaksin kuhugi minna (nt Kalimantani džunglisse, mõnda sealsesse külasse), siis ma ei saa, sest mul on kool. Ja koolivaheajad on siin väga lühikesed – jõulude ajal 2 ja juulis 1 nädal.

Põhiline, millega misjonärid inglisekeelses maailmas viisa saamiseks tegelevad, on inglise keele õpetaja amet. See on kõige põhilisem uks. Aga sel puhul on eeltingimuseks, et emakeel peab olema inglise keel; inimene peab pärit olema Ameerikast, Inglismaalt, Austraaliast või Uus-Meremaalt. Muidu inglise keele õpetajaks ei lubata. Ja minul seda privileegi ei ole. Siis ma valisin õige ala – matemaatika.

Ka arsti amet on väga hea – mine kuhu tahad: linna või džunglisse. Kogu kolmas maailm on su ees lahti. Arstiabi on igal pool teretulnud. Ärimehe amet avab sageli uksed riiki, kui on oskust äri teha... Karimunjawa saartel kohtusin ameeriklasega, kes on väikelennuki piloot ja lendab Kalimantani kohal, aga see amet on pigem erand.

Kirjelda, palun, oma tööpäeva!

Pean hiljemalt pool kuus ärkama, et õigeks ajaks kooli jõuda. Umbes kella kuue paiku löön mootorrattale hääled sisse ja sõidan Bekasi poole. Poole seitsmest algab meil õpetajate ülistusteenistus. Kuna mina olen üks kaugemalt tulija (tulen Jakartast 40-45 min, kui liiklusummikuid ei ole), siis olen umbes 20 min enne seitset kohal.

Kell 7 lõpeb õpetajate palveteenistus ning algab õpilaste hommikune teenistus, mis kestab kella 8ni. See on päeviti erinev, aga kui kõik on koos, siis toimub teenistus koolimaja keskel palliplatsil (see on ilma katuseta aatrium). Sel puhul on kohal umbes 600 õpilast.

Kella 8st kuni kella 2ni päeval on tunnid, kusjuures kogu selle aja jooksul on ainult kaks vahetundi, üks pooletunnine ja teine 20 minutine. Neid me kasutame söömiseks või niisama puhkamiseks. Kui tunde on rohkem, nagu mul praegu kolmapäeviti ja neljapäeviti, siis olen terve päeva tundides. Kui tunde on vähem, siis valmistan teisteks päevadeks ette, loen Piiblit või tegelen oma asjadega. Mulle meeldib õpilastega suhelda ja lihtsalt nendega mängida. Vahel lähen võõrastesse klassidesse (st neisse, kus ma õpetaja ei ole), kui neil õpetajat ei ole ja siis teeme midagi huvitavat. Väiksemate lastega mängime vahel tagaajamismänge. Suurematega ajame juttu...

Peale kella kolme toimub õpetajate toas lõpupalve ja siis vahetan riided ära. Meil on koolivorm: iga päev erinevat värvi särk, et oleks võimalik vahepeal pesta. Panen selga oma riided, sest teedel on ikkagi nii palju tolmu, et kooliriided läheks kiiresti mustaks, ning siis sõidan jälle tund (sõltub liiklusest) aega koju.

Meie lumisel Eestimaal ei kujuta ettegi, et kusagil võib olla aastaringi suvi. Kuidas olete kohanenud Indoneesia kliimaga? Kas on ka mingi ilmastikunähtus, mida eestlasel on raske taluda?

Kliimaga on nii, et nii sageli sõidan mootorrattaga mööda palmidest ääristatud teid ja ei jõua ära imetleda – palmid, soe suvi... Soe tuul tuhiseb vastu, särgikäised lehvivad... Juba kolm aastat, ja ma pole ikka veel ära tüdinenud. Kodus meie akna taga kasvab mangopuu ja praegu mangod üha paisuvad... Eile käisin õhtul pimedas väljas palvetamas ja tänavatel jalutamas – soe, sume suveõhtu, sääski ega putukaid ei ole, külm ka ei ole, tuult ei ole... Ja vaatan üles, kuidas kookospalm sirutab oma lehti laiali... Eestlasena naudin seda väga.

Me tõesti veel talve ei oota. Kui tahad välja minna, lükkad plätud varba otsa ja lähed. On palju odavaid teeäärseid toidukohti. Lähed näiteks õhtul välja sööma, istud sumedas suveöös ja sööd vardas grillitud toitu... väga mõnus.

Aga kuiva hooaja palavus ning siinne ekvatoriaalalade õhuniiskus on ehk eestlasele väga raske taluda. Meil on toas kogu aeg 31 kraadi sooja (vihmaperioodil) ja väga niiske. Kui elasime slummis, oli meil veel palju palavam. Magades ei olnud isegi lina vaja peale laotada, sest nii palav oli. Ventilaatorid töötasid täistuuridel ööd-päevad läbi. Nüüd oleme kivimajas ja kuna ülemine korrus võtab ülevalt tuleva kuumuse maha, siis on toas ainult 31 kraadi sooja... Ei ole nii palav. Täna oli terve päev vihmane ja toas 29 kraadi, külm hakkas.

Inimestevaheline suhtlemine on Indoneesias ju hoopis teistsugune kui siin. Kuidas on nende erinevustega kohanenud sinu perekond?

Mulle meeldib väga, Agnele ja Kaidile vähem. Nemad on naisterahvad ja mehed kipuvad neile külge lööma, auto ja mootorrattaga järel sõitma. Ei loe seegi, et Agne on abielus ja läheb lapsega lasteaiast koju. Samas mitmed asjad ärritavad. Näiteks üldise järjekorra puudumine. Aasias on nõnda, et kogunetakse kobarasse, mitte ei seista järjekorras. Siis on ettetrügimine täiesti normaalne. Ka on naljad hoopis teistsugused – näiteks meie meelest sobimatud naljad nahavärvi kohta: kui inimene on mõnest tumedanahalisemast hõimust, nagu Timorilt või Sumatralt, siis naerdakse ja heidetakse nalja: „See on Paapualt" või „See on Aafrikast."

Kaks päeva tagasi ütles üks teine õpetaja kõigi teiste kuuldes õpetajatetoas mulle, et mu riided riidekapis haisevad (mina olen ainus, kes koolis riideid vahetab, sest tulen kaugelt. Nii jätan vahel särgi ka järgmise päevani kooli). See õpetaja jätkas: „Meil õpetajatetoas ei ole kurje vaime. Ja mitte sellepärast, et siin Püha Vaim oleks, vaid sellepärast, et Egoni riided haisevad nii kohutavalt, et see peletab isegi kurjad vaimud minema."

Muidugi ei mõelnud ta seda tõsiselt, selline on lihtsalt siinne huumor.

Mis keeles sa igapäevaselt suhtled? Kas ja kuidas oled omandanud kohaliku keele? Aga su pere? Kas indoneeslased oskavad ka võõrkeeli?

Mina suhtlen indoneesia keeles. Kodus perega küll eesti keeles ja muidugi on see keel nüüd juba eesti ja indoneesia segu. Me saime indoneesia keele kiiresti selgeks seetõttu, et läksime slummi elama. Seal keegi inglise keelt ei mõistnud ning kuna inimesi ümberringi oli väga palju ja kogu aeg toimus kohalikega elav suhtlemine, siis tuli ka suhtluskeel väga kiiresti. Seda kogu meie perel. Rahel räägib indoneesia keelt lausa ilma aktsendita.

Kindlasti on indoneeslasi, kes oskavad võõrkeeli ning kes on väga targad. Aga kui võtta üldist keskmist, siis inglise keelt tavaliselt ei osata ning ei linnas ega maal ole sellega midagi teha. Samas hämmastab see, et nende laste inglise keel, kes õpivad koolis inglise keeles (mitte ainult inglise keelt, vaid inglise keeles), on hämmastavalt hea. Nt oma koolis ma saan teise klassi tüdrukuga rääkida inglise keeles. Praegu õpetan ka neljandale klassile matemaatikat inglise keeles ja me suhtleme vabalt. Eestis oleks see ka hea, aga Eestis ei saa, sest eestlasi on nii vähe ja kui hakkaksime koolis kasvõi osasid aineid inglise keeles õpetama, kaoks lõpuks eestikeelne akadeemiline sõnavara. Samas on lastele inglise keeles õppimine väga arendav ja kasulik.

Kuidas suhtestub seal isiklik ja kogukondlik usk? Kas Indoneesias kui ühes maailma juhtivatest moslemimaadest on raske olla mitte-moslem?

Indoneesias on KTP nagu meil ID-kaart. Aga KTP peal on kirjas ka üks riigi ametlikest uskudest (islam, katoliiklane, protestant, budist, hindu). Ühe peab inimene kindlalt valima. Ja igas usus on palju inimesi, keda kutsutakse KTP-moslem või KTP-kristlane... S.t. ta on ametlikult seda usku, aga tegelikult ei ole usklik ehk siis on lihtsalt leige oma usu suhtes. Aga kui küsid, et kes oled, siis ta ütleb, et moslem või kristlane vms. Kui on Ramadani aeg, siis on moslemid väga põnevil, aga mitte kõik ei paastu (kas kohe ei paastugi või siis süüakse salaja ning tehakse nägu, et paastutakse). Eks kristlastega on sama, et enamik uusi koguduseliikmeid tuleb ju ikkagi nendest hõimudest, mis on kristlikud (nt batakid Põhja-Sumatral). Inimene on esivanemate kaudu kristlane ja käinud ehk ka kirikus, aga nüüd keskeas võtab Jeesuse vastu ja laseb end ristida. Aga betawide hulgast, kes on moslemid, ei tule usklikke.

Samas ei ole ka siin raske olla mittemoslem. Indoneesia iseseisvuse väljavõidelnud Soekarno ja Hatta kirjutasid teesid, mida nimetatakse Pancasila ning kus on muuhulgas öeldud, et usutakse ühte Jumalat ning suhtutakse kõigisse usundeisse sõbralikult. Kui räägid moslemitega ja ütled, et oled kristlane, siis nad noogutavad sõbralikult ja ütlevad: „Pancasila". Lugu on aga hoopis erinev siis, kui püüda moslemeid ristiusku pöörata. Selle eest võib ametlikult saada 4 aastat vanglakaristust... Ja muidugi on alati islamiäärmuslasi, kes lihtsalt teisi ei salli.

Kas Indoneesia vajaks suuri jutlustajaid?

Huvitav jah, ka minu mõttemaailm oli kuni viimase ajani selline, et jutlustamine on see põhiline Jumalariigi teenimisviis. Nüüd on minus paradigma muutus toimunud. Ilmselt siis minu kutsumine on erinev, aga näen nüüd, et ei pea olema jutlustaja. See on minu vaatenurk, aga minu arust on vaja rohkem selliseid inimesi, kes rohujuure tasandil tegutsevad – ma ise naudin seda väga. Minna ja istuda vaeste, kerjuste, tänavalaste keskel, olla nende sõber. Minna kohalike punkarite ja tüdrukuteks riietatud poiste keskele, olla nende sõber. Kristlasena. Jah, eks nad vajavad jutlustaid ka, aga probleem on, et need inimesed ei lähe sinna, kus jutlustajad on. Ja jutlustajad ei lähe sinna, kus nemad on. Kui Benny Hinn oli Jakartas, siis nad ei saanud kokku. Kui Reinhard Bonnke oli Jakartas, siis ta jutlustas kirikus. Aga punkarid ja tänavalapsed ei tulnud sinna. Muidugi, Bonnke jälle näiteks julgustas mind väga. Mina lähen ja olen nende punkarite keskel. Selles mõttes jah – on ikka jutlustajaid vaja. Ja eks neid siin on ka. Kindlasti rohkem kui Eestis. On vaja ka neid, kes ulatuks lihtinimesteni, aga selleks on vaja minna nende keskele. Me elasime 2 aastat slummis ja siinsed kristlased tõdevad, et ainult selle tõttu me oleme paremini kohalikeni ulatunud kui nemad. Ma olen leidnud oma rolli – olla nende keskel ja nende sõber, lihtsalt hoolida ning siis ka tunnistada lootusest, mis meil on.

Millised on hetkel Indoneesia ühiskonna ees seisvad suuremad väljakutsed?

Korruptsioon on üks suur probleem. Riik on kulla, maavarade, palmiõli, maitseainete, puidu jms poolest väga rikas, aga rahvas on vaene, sest raha läheb „vasakule". Peaaegu kõik, kellega riigi poliitikast räägid, ütlevad esimese asjana: korruptsioon. Teise asjana tooksin mina välja inimkaubanduse (ehkki sellest nii palju ei räägita). Kui näiteks võtta laste seksiorjusesse müümine, siis siin tulevad kohe meelde sellised riigid nagu Kambodža ja Tai. Aga tegelikkus on selline, et Indoneesia väga suure rahvaarvu tõttu müüakse siin rohkem inimesi (lapsi) kui Tais ja Kambodžas. Indoneesia on üks suurimaid inimkaubanduse saatjapiirkondi Aasias (ja ilmselt ka maailmas) üldse.

Kirjutasid eelmisel aastal, et ei tea midagi sellistest suhtlusportaalidest nagu Facebook. Kuidas on olukord nüüd? Mida Sa neist arvad?

Siit vaadatuna jõuavad mitmed asjad Eestisse umbes aastase hilinemisega. Siin muutus Facebook palju varem populaarseks, kui Eestis. Ma olen mõelnud, et kindlasti oleks Facebook kasulik ka nt minu oma kooli õpilastega suhtlemisel. Aga kui ma vaatan õpetajaid, kes on Facebookis, siis nad oma Blackberry'de otsas ainult istuvadki. Liiga palju aega läheb kaotsi ning olen ka lugenud, et paljud tahavad Facebooki mõttes lausa enesetappu teha (ehk siis ennast sealt kustutada, mis aga ei olegi nii lihtne protseduur). Arvutitega on nii, ja eriti suhtlusportaalidega, et jäljed jäävad maha (salvestuvad igale poole) ja olles siin ikkagi misjonärina, ei soovi ma jätta arvutivõrkudesse endast infot, mis hiljem minu vastu võib pöörduda. See on üks põhjus, miks ma siiani ei ole Facebooki ega teisi sarnaste portaalide liige. Teine põhjus on see, et aeg läheb kaotsi ning see kipub inimestel kergesti sõltuvuseks saama. Ning kolmas põhjus on see, et mul tegelikult ei ole ju vaja mitte Facebooki, vaid Kristust. Kristus on tee, mitte Facebook. Et saada siin efektiivsemaks, siis tund või kaks päevas Kristusega on kasulikum, kui tund või kaks Facebookis.

Kui kauaks kavatsed Indoneesiasse jääda? Kas koduigatsus ei kimbuta – pole ju tegemist Soomega, et hüppad esimese laeva peale ning paari tunni pärast oled Eestis? Kui tihti saate endale Eesti-reisi lubada?

Hea küsimus. Ei oskagi vastata. Ei ole praegu nägemust. Sellel suvel tuleme Eestisse ja siis tuleme kindlasti üheks aastaks tagasi (Kaidi kooli lõpuni), aga võimalik, et ka kaheks aastaks. Aga sealt edasi praegu ei tea. Eks siis Jumal näitab valgust. Mida kauem siin oled, seda lihtsam on, sest keel täieneb, suhtlusring täieneb; suudad tungida edasi ja selles mõttes oleks kahju pooleli jätta. Aga teiselt poolt – ema-isa on kodus. Vanemad ja lähedased ongi kõige suurem põhjus koju tulla. Sest aastad ju lähevad, meie lapsed kasvavad suuremaks ja eks vanavanemadki ju tahavad lapselapsi kasvamas näha. Minu arust on see üks suuremaid ohvreid pikaajalisele misjonile minnes. Siit kaugelt plaanime ikka iga kahe aasta tagant Eestis käia. Just vanemate pärast. Aga kliima poolest eelistame raudselt siinset suvist kliimat. Tegelikult on mul ka Eesti suhtes üks unistus – Narva ning sealsed n-ö tänavalapsed. Eks näis, kuidas edasi läheb.

Mõeldes tulevikule: kas ja mida võtaksid üle oma kogudusetöösse Eestis?

Mulle meeldivad siinsete koguduste pikad ülistused – sageli kuni tund aega. Eesti kogudustes, kus ülistuslaule lauldakse, tehakse seda püsti seistes ning inimene ei jõua nii kaua püsti seista. Siis on ülistus enamasti umbes 20 min. Aga siin on ülistus nii, et mõned laulud lauldakse seistes, siis palutakse istuda, vahepeal jälle tõustakse ning inimene ei väsi ära. Väga mõnus, ma naudin väga seda aega ülistuses.

Ka on inimesed julgemad. Plaksutatakse, tantsitakse, vehitakse kätega – eks lõunamaa inimesed on ehk vabamad.

Kui vaatan kasvõi meie oma organisatsiooni, siis vaimulik võitlemine oma maa eest, lakkamatu palvetamine, palveretked, kriitiliste sündmuste (ka maailma sündmuste) eest palvetamine – need on küll väga vajalikud. Mitte lihtsalt 5 minutit koguduses palve ettelugemine, aga tõesti võitlemine, anumine, deklareerimine, Jumala tõotustest kinnihoidmine – eestlane on siin vist liiga tagasihoidlik. Või ei ole seda tulisust...

Aga muidu – väline vorm pole nii tähtis. Üks rahvas teeb nii, teine teeb naa. Oluline on, et Kristus on koguduse keskel. Tuline võib olla igal pool ja ka leige võib olla igal pool. Tänan Sind!

Tänan Sindki, Egon, nii huvitava ja hariva intervjuu eest! Kui te nüüd arvasite, et reisisin selle vestluse jaoks kuuma Indoneesiasse, siis kahjuks nii see ei olnud. Istusin ikka oma koduse arvutilaua taga ning vaatasin aknast, kuidas hämarduvast taevast langesid (jälle!) alla lumehelbed. Nii et – mõnes mõttes on hea, et meil on olemas võimalus ükskõik, millisest maailma nurgast hetkega kirja saata ja vastu võtta. Tänu internetile saingi teile pakkuda killukese Jakarta misjonäri argipäevast ning mõtetest.