Gruusia ilu ja valu

10/201322 pastor aneri kodus
Erki Tamm, EKB Koguduste Liidu peasekretär

Teekäijas on nii mõnigi võtnud kätte ja kirjutanud oma reisimuljetest Gruusias. Seda tahan teha minagi.
Aastaid tagasi leidis gruusia mees Gogita Chiboshvili Sillamäelt naise. Sealt sai alguse Kiviõli Vabakoguduse pastor Allan Lilleoru sõprus inimestega Gruusias. Margus Einlo eestvedamisel on võimaldatud Gruusia lastel Eestisse tulla ning sel kevadel külastasid EKB Liidu aastakonverentsi sealse baptistiliidu juht Vepkhia Tsimakuridze ja neli koguduste kaastöölist.

Kurbuse ja igatsusega hääles jutustavad nad mahajäänud kodudest ja viinamägedest.

Grusiinidel on mõistulugu ajast, kui Jumal erinevatele rahvastele maid jaganud. Vaesed grusiinlased jõudnud kohale, kui kõigil oma juba käes olnud. Kurbi grusiinlasi nähes andis Jumal neile oma maa, mille üle ollakse tänulikud ja uhked.
Viimane on sellele rahvale omane tunnusjoon. Vaatamata kohati üpris suurele vaesusele, mis eriti küladest vastu vaatab, ei hakka nad oma maad kunagi halvustama.

Looduslikult on see maa õnnistatud. Saabusime Gruusiasse viinamarja koristamise aja lõpus. Meile oli jäetud ühele viinamäele mõned meetrid viinamarjakobaraid, et saaksime need oma käega lahti lõigata. Avamaalt koristati tonnide viisi tomateid ja puudel ilutsesid lõhkiküpsenud granaatõunad. Kreeka pähklid ja datlid olid valmis puude alt ärakorjamiseks. Teejuhi tuttav arbuusimüüja aga lausa sundis oma kaupa kohapeal sööma.

Pastor Aneri Giunashvili, endine džuudokas, on üks neist, kes kevadel Eestit külastas. Ta juhib Kareli linnast välja jäävat väikest kogudust. Palvesaal ehitati Aneri vanematekodu juurdeehitusena. Kolm pinki kahe seina ääres. Ühel aknaruudul kilekott ees – sinna käib talvel väikse ahju korstnatoru. Kõigepealt sai usklikuks Aneri ema ja sealt edasi kogu pere. Gruusia kontekstis on sel kõigel pisut teistsugune tähendus, sest on ju peaaegu kogu rahvas ristitud õigeusklikeks. See on grusiini identiteedi oluline osa. Ometi ei tähenda see, et kõik grusiinid omaksid isiklikku suhet Jumalaga, tunneksid Jumala sõna ja elaksid Jeesuse eeskuju järgi. Seetõttu on baptistikogudused omamoodi äratusliikumiseks, uuele pühendumisele üleskutsujad. Kuid nii tundub meile väljastpoolt vaadates. Kohapeal on baptistikoguduste olukord üpriski kitsas.

Pastor Aneriga külastasime ka tema teist teenimispaika – põgenikelaagrit. 2008. a Vene-Gruusia sõjas hävitati nende inimeste kodud ja põllud. Aneri jutustab, kuidas ta oma kodukülast inimesi autoga sõja jalust ära vedas. Riik ehitas põgenikele eluasemed – 50ruutmeerised majakesed, kus paraku pole ei vett ega kanalisatsiooni. Tualett on õuenurgas. Paari aasta pärast lubatakse elanikel need erastada. Kurbuse ja igatsusega hääles jutustavad nad mahajäänud kodudest ja viinamägedest. Ühes sellises majakeses pastor Aneri eestvedamisel kohtutaksegi. Loetakse Jumala sõna ja palutakse jõudu edasi elamiseks. Just siit on pärit mitmed Eestit külastanud lapsed, kes sellest hinge uue lootuse on saanud. Koos palves olles tunnen, et just see on õige paik, kus eestlastena toeks võiksime olla. Oleme ju vabaduse verevalamiseta saanud.

Teine ahaa-elamus tabab mind Kvarelis, kus pastor Gia Kandelaki on ehitanud 20 aastat koguduse palvelat. Tema nägemuses pidi sellest saama euroopalik pühakoda. Esimesel korrusel on pühapäevakooliruum, kus ligi 20 last piiblilugusid õpivad. Samuti on siin ruum, kus puuduses olijatele iga päev suppi jagatakse. Pastor Gia väimees on aga kokku pannud jalgpallimeeskonna erinevatest peredest lastest – nende oma kogudusest, õigeusklike ja moslemi peredest. Sõber Allanil kaasas olnud 40 uut spordisärki tegid meeskonna pealiku rõõmsaks. Tema sõnul loodavad nad läbi spordi ehitada erinevate usuliste veendumustega noorte vahele usalduse sildu. Vastuolusid ühiskonnas tajudes mõistan, kuivõrd olulise missiooniga see noor mees on end sidunud.

Sellel reisil küpseb mu sees selge arusaam – meid on möödunud aastate jooksul ohtrasti aidatud. Täna on meie kord.