Taas kord Valgevenes

03/2012 Haldi ja Ruudi Leinus, Nõmme Vabaduse baptistikogudus

Üle pika aja olin koos abikaasaga Minskis, Valgevenes. Esimest korda olime seal 1967. aastal, kui olime usklikega bussisõidul Taga-Karpaatidesse. Siis peeti meie buss enne palvelasse jõudmist kinni, kontrolliti bussijuhi dokumente ja lubati edasi sõita. Kuid koguduses võeti meid väga jahedalt vastu, sest võimud olid neil keelanud eestlastega suhelda (see selgus küll aastaid hiljem). Lvovis võetigi meilt buss ära ja jäeti meid sõna otseses mõttes tänavale (kuigi oleksime võinud ka kohe tagasisõitu alustada koos „ametnikega"). Lvovi koguduses kogesime erakordselt sooja vastuvõttu.

Seekordne vastuvõtt Minskis oli aga väga südamlik ja soe. Meid kutsuti loenguid pidama Minski oblasti baptistikoguduste pastorite ja töötegijate pereseminarile (mehed koos abikaasadega). Kohal oli ligemale 80 osavõtjat. Päev koosnes neljast ühetunnisest loengust, mille käigus andsime ülevaate Eestist ja selle hetkeolukorrast ning usklikke ümbritsevatest ohtudest, EKB Liidu tegemistest ja meeste- ning naistetööst. Õdede ja vendadega toimus üks tund eraldi vestlust, mis oli väga aktiivne ja südamlik. Jagasime oma kogemusi ja teemasid, mis on olnud aktuaalsed eesti õdede ja vendade töös. Osavõtjatel oli palju küsimusi nii Oleviste ärkamise kui ka praeguse olukorra kohta. Usume, et pereseminar oli julgustav ja innustav võimalus õppimiseks ja kogemuste vahetamiseks. Eriti oluliseks pidasid osavõtjad võimalust, et enam kui kümne aasta järel said pastorid tulla koos abikaasadega.

20 img 0136

Minskis elab ligemale 2 miljonit ja Valgevenes 9,5 miljonit inimest. Baptistiliitu kuulub 312 kogudust 14 000 liikmega. Vendluse suureks õnnistuseks on vaimulik seminar, kus õpib hetkel 150 seminaristi, peamiselt moodulõppes. Alates 1997. aastast on seminari lõpetanud 800 inimest. Perestroika saabudes oli ka Valgevenes vaimulik ärkamine, riik võimaldas ehitada palvemaju (õigemini küll suuri kirikuid), sh Minskis anti seminari, pühapäevakooli ja kiriku ehitamiseks krunt looduslikult kaunis kohas, suure elamurajooni keskel pargis. Saalis on kaks rõdu ja kokku 700 istekohta. Kõik kolm hoonet on omavahel ühendatud. Seminaristide jaoks on ühiselamu ja külalistele hotellitoad.

Pühapäevahommikune jumalateenistus oli rahvarohke, kolm jutlust (pikim ja viimane anti minule). Igal pühapäeval teenib kaasa orkester (seitse viiulit, kaks tšellot, kontrabass, trompet, klaver) ja ansambel (koor). Lisaks õhtune jumalateenistus. Ühe jutluse teemaks oli koguduse teenistustest osavõtt, sest nendegi mureks on see, et paljud tulid küll usule, kuid nüüdseks on mõnegi armastus jahenenud ja tihti ei jõuta enam teenistustele.

Oli ka põgus võimalus natuke linna vaadata. Viimati viibisime seal ligemale 25 aastat tagasi. Linnas on põhiliselt Stalini-aegsed hooned. Kesklinna on kerkinud mõned uued ehitised – moodne ja avar raudteejaam (soomlaste ehitatud), uus tsentraal-bussijaam, mõned büroo- ja pangahooned. Omapärane oli see, et enamus hooneid, sh ka kõrged elumajad, on õhtul kõik katuselt alla suunatud valgusega valgustatud, mis jätab eriti suursuguse mulje. Päeval on hoonete pilt hoopis hallim ja kahvatum.

Vanalinnaosa on väga väike, aga see on kenasti restaureeritud (linn oli 80% ulatuses viimases sõjas hävinud) – raekoda, mitmed kirikud ja ka elumajad. Svislotsi jõe kaldale on rajatud memoriaal langenutele.

20 img 0144

Valgevene riik on kakskeelne – riigikeeled on valgevene ja vene keel, siiski valdav enamus inimestest räägib vene keelt ja ka õppeasutused on venekeelsed. Ka baptistikogudustest on ainult mõni üksik valgevenekeelne, enamus on venekeelsed. Valgevenes on rajatud viimase kahekümne aasta jooksul palju uusi kogudusi ja ehitatud uusi kirikuid/palvelaid. Uue probleemina on kogudustel suutmatus katta kirikute ekspluatatsioonikulusid, rääkimata palkade maksmisest pastoritele. Käesoleval ajal on uute koguduste rajamine vägagi raskendatud. Kuid vaatamata kõigele on Valgevene õed-vennad innukad Issanda töös.