Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand XIV

04/2018 16 m6lestus viinis
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari 2017 Teekäijas

Balthasar Hubmaier ei tahtnud usuristimisega kiirustada. Ta oli rohkem huvitatud kontaktidest Zwingliga kui Zürichi ristijate separatistlikest taotlustest.
Talupoegade ja waldshutlaste väed olid võidukad ning hetk muutusteks küps. Esimesel ülestõusmispühal 1525. a ristis Reublin esmalt Hubmaieri ja 60 linnakodanikku ning seejärel ligi 300 linnakodanikku ja suurema osa raehärradest. Pärast ristimist pühitseti missat lihtsa mälestussöömaajaga. Waldshutis oli tekkinud „territoriaalne ristijateliikumine”. Siinne reformatsioon võttis radikaalse suuna ja esialgu näis see olevat võimalik ka Zürichis, kuid seal osutasid Zwingli ja raad otsustavat vastupanu. Koostöö asemel vallandus literaarne tüli. Zwingli oli juba mais kirjutanud traktaadi „ristimise salgajate” vastu ja asunud toetama lasteristimist. Hubmaier vastas juulis selle hoolika ümberlükkamisega.

Loe edasi: Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand XIV

Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand XIII

03/2018 16 hans hut
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari 2017 Teekäijas

Augustis 1527 toimus Augsburgis nn märtrite sinod, kus puhusid sootuks teistsugused tuuled kui Schleitheimis. Kokkusaamise eestvedaja oli Hans Hut, kelle vaated inimese sisemisest valgustatusest, maailmalõpust, kirjatähe ja vaimu olemuslikust erinevusest ning ründav suhtumine reformatsiooni „kirjatundjatesse” kujundasid õhkkonna. Huti juhitud liikumine moodustas ristijate seas eripärase vormi, milles jätkus Müntzeri apokalüptiline visioon ja soov kasvatada rahvast müstiliselt vormitud usu vaimus, et inimesed astuksid vastu igasugusele vaimulikule tahteotsuse piiramisele ja sotsiaalsele allasurumisele.

Hans Hut'i on nimetatud „üleminekuliikumiseks” hiliskeskaja müstikast protestantlikku sektiideoloogiasse või spiritualismi.

Talurahvasõja veteran Hans Hut üritas pärast sõja verist lõppu Müntzeri ideid ellu viia. Uudse momendina määras ta kindlaks maailmalõpu ja viimse kohtu alguse 1528. aasta nelipühade paiku. Selleni jõudis Hut Ilm 13:5 põhjal, kus on juttu metsalisele Jumala teotamiseks antud 42 kuust ehk 3½ aastast. Seda aega tuli tema arvates hakata lugema talurahvasõja algusest. Kohtuaja saabumine tähendas ühtlasi nn väljavalitute ehk ristimise läbi pitseeritute kokkukogumist. Ilm 7:4 järgi pidi neid olema 144 000, kes pidid enda kätte võtma jumalatute karistamise.

Loe edasi: Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand XIII

Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand XII

02/2018 16 schleitheim tiitel
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari 2017 Teekäijas

Kuid tuleme veel tagasi „valede vendade” küsimuse juurde Schleitheimi artiklites. Sattler tahtis Šveitsi ristijate seas lõpetada Dencki ja selliste inimeste mõju, kes „olid tõest mööda läinud ja andusid (omaenese kohtuks) liha iharusele ja vabadusele ning mõtlesid, et usk ja armastus saaksid kõike teha ja sallida ja miski ei saaks neid kahjustada või eksitada, sest nad olevat ju ometi usklikud”. Selgepiiriline eraldumine spiritualistidest ja entusiastidest on sisult enesepuhastamise akt. See kinnitab kavatsust kindlustada oma varasemaid kõikumisi kindla ja ühemõttelise reformikursiga. Nüüdsest polnud see enam olemasoleva kristluse puhastamine, vaid eraldumine maailmast.

Nad astusid välja nende ristimise eest, kes tahavad Kristust järgida uskujate sõltumatus koguduses.

Idealiseerivalt on väidetud, et nad leidsid oma eraldumisprogrammi Pühakirjast. See võib ju nii olla, kuid nad lugesid Piiblit jõuetu inimese silmadega – ja üks kriisis asuv jõuetu inimene loeb seda teisiti kui enesekindel ja tugev inimene. Seda tunnistavad nad ise: „Pärast seda aga, kui me Kirja kätte oleme võtnud ja kõikvõimalikke punkte uurinud, oleme õpetust saanud ühelt Paremalt, ja oleme avastanud karjaste ja ka iseenda suure kahjuliku vea, nimelt et me ei palu Jumalat tõsiselt igal päeval pideva ohkamisega, et me kogu jumaliku elu purustamisest ja inimlikust jäledusest saaksime välja viidud ja õige usu ja tõelise jumalateenistuse juurde tuleksime.”

Loe edasi: Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand XII

Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand XI

01/2018 18 michael
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari 2017 Teekäijas

Šveitsi ristijate eneseteadvuse otsingud päädisid 24. veebruaril 1527 Schleitheimis vastu võetud tekstiga „Mõnede Jumala laste vennalik ühendus, kokku võetud seitsmes artiklis”. See usutunnistus tähistas ühtlasi esimese vabakiriku institutsionaalset sündi. Eestvedajaks oli Michael Sattler, Freiburgi ülikoolis teoloogiat ja filosoofiat õppinud benediktlaste kloostri endine prior, kes oli reformatsiooni mõjul ordust välja astunud, abiellunud ja 1525. aasta kevadel Zürichi ristijateliikumisega liitunud. Mõni kuu pärast teksti ilmumist Sattler arreteeriti koos mitmete kaasvendadega ja hukati 20. mail 1527. Mõni päev hiljem uputati ka tema abikaasa Margarethe.
Schleitheimi seitse artiklit sisaldasid Šveitsi ristijateliikumisele omaseid põhimõtteid:
1) lasteristimise eitamine;
2) patuste koguduseliikmete põlu alla panek ehk ekskommunikatsioon;
3) leivamurdmine kui koguduse osadus;
4) usklike koguduse moodustamine eraldumise kaudu maailmast;
5) kogudusepoolne „karjaste” valimine;
6) kristliku „mõõgameelevalla” eitamine (relvateenistusest loobumine ja ülikkondlike ametite eitamine);
7) vandeandmisest loobumine.

Loe edasi: Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand XI

Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand X

11/2017 18 tahvel zyrichis
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari Teekäijas

Grebeli ja ta sõprade energilise misjonitöö tulemusel tekkinud ristijategrupid püüdsid organiseeruda algkristliku kogudusepildi järgi. 9. aprillil 1525 ristis Grebel St. Gallenis arvukalt inimesi, nii et sealne kogudus kasvas ligi viiesajaliikmeliseks. Jumalateenistuse keskpunktis oli kutse patutunnetusele ja meeleparandusele ning pöördumise märgiks oli täiskasvanute ristimine. Välise surve all ja kogudusliku „puhtuse” säilitamise nimel eralduti üha enam muust kogukonnast. Grebeli viimane säilinud kiri oli adresseeritud tema õemehele Vadianile St. Gallenis, kes oli sealse ametliku reformatsiooni juht ja kodanikkonna liider. Kiri sisaldas tungivat manitsust, et ristijaid ei üritataks maha suruda rahatrahvide, vara konfiskeerimise, vangistamise või hukkamise teel. Grebeli sõnul on kogu valatud veri süütu: „… tõesti süütu on see, kas sa seda tead või mitte.” Ristijate kannatused ja „nende elu lõpp ja Issanda suur päev” tõendavad nende süütust. Kuid verd oli juba valatud ilma Grebeli teadmata. 29. mail 1525 põletati Schwyzi katoliiklikus kantonis ristijate jutlustaja Bolt Eberli.

Üksnes seal, kus järgitakse Kristuse reegleid, on tõeline kirik – see on kindlate väliste märkide põhjal nähtav ja kogetav nagu algkoguduse päevil.

Loe edasi: Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand X

Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand IX

20 varasem koosolek

10/2017
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari Teekäijas

Kriitiline uurimistöö on andnud ristijateliikumise taustast, algusest ja kujunemisest üsna mitmetahulise pildi. Ristijad pole välja kasvanud ühest nn normatiivsest algjuurest, neid on olnud mitmeid: 1) Zürichi zwingliaanlik reformatsioon, 2) Kesk-Saksamaal tegutsenud Thomas Müntzeri radikaalne reformatsioon, 3) Määrimaa hussiitlikult kujundatud religioonimaastik, 4) Straßburgi spiritualistlik-apokalüptiline miljöö.

Loe edasi: Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand IX