Usuvabadus Eestis

02/2014
Erki Tamm, EKB Liidu peasekretär

Uuringu järgi, mille viisid möödunud aastal läbi Inimõiguste Instituut koostöös Turu-uuringute Aktsiaseltsiga, leiab 68% vastanutest, et ülevaade maailma usunditest peaks olema üldhariduse kooliprogrammis. Sellele vastu oli 25% elanikest. Kuna sarnaseid tulemusi on andnud ka varasemad uuringud, tekib küsimus, miks Eesti elanike tahe kooliharidust nii aeglaselt mõjutab?!
Antud uuringu laiemaks eesmärgiks oli selgitada välja, kuidas inimesed usuvabadust mõistavad. Eesti Vabariigi põhiseadusest ja rahvusvahelistest aktidest tulenevalt on Eestis igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Uuriti Eesti Vabariigi tuhandet alalist elanikku vanuses 15–74 aastat.

Eestis on 91% inimeste hinnangul tagatud kõigile elanikele usuvabadus.

Küsimusele, kas inimeste hinnangul on Eestis kõigile elanikele tagatud usuvabadus, vastas jaatavalt 91%. Skeptilisemad on kõige noorema vanuserühma esindajad, kellest eitavalt vastas 7%. Need, kes suhtuvad religiooni negatiivselt, hindavad ka usuvabaduse tagamist sagedamini negatiivselt – 17%. Maausulistest 18% leiab, et usuvabadus pole kõigile inimestele tagatud.
Sagedamini just noored on pidanud tundma hirmu teiste ees oma usuliste tõekspidamiste pärast. Üldiselt peab aga ütlema, et Eesti ühiskond on tolerantne. Usulisi veendumusi on pidanud enda sõnul varjama 4% elanikest.

Aeg-ajalt kostab hääli avalikus kohas usuga seotud ürituste korraldamise vastu. Põhiseaduse järgi on „igaühel vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust". Millistel juhtudel võiks aga avalik kord kahjustatud saada? 34% vastanutest ei osanud nimetada ühtki sellist üritust või tegevust, mis oleks tema jaoks häiriv olnud. 7% vastanutest tõi välja pealetükkivad usukuulutajad, kes tänavatel oma vaateid levitavad. Seevastu riiklikel pühadel toimetatavaid talitusi ei peetud häirivaks.
Eesti Kirikute Nõukogu on aastaid püüdnud leida koostöös sotsiaalministeeriumiga lahendust tervishoiuasutustes kaplaniteenistuse loomiseks. Ka uuringu tulemus annab siin selgelt märku – 74% vastanutest peab vajalikuks tervishoiu- ja hoolekandeasutustes võimalust kohtuda vaimulikuga ja täita usulisi kombeid. 54% vastanute hinnangul mõjub kaplaniteenistus (kaitseväes, politseis ja kinnipidamisasutustes) usuvabaduse tagamisele soodsalt.

Äärmiselt intrigeeriva teemana olid uuringu läbiviijad sisse toonud küsimuse ametialaste ülesannete täitmise ja usuliste veendumuste suhtest. Küsiti, kas arstil ja apteekril on õigus, viidates usulistele veendumustele, keelduda teatud ametiülesannete täitmisest (nt abordi tegemine, rasestumisvastaste vahendite müük)? Mõlema ameti puhul leitakse üldiselt (arst – 80%, apteeker – 84%), et ülesannetest keelduda ei ole õigust. Vastanutest 8% arvab, et arst võib teatud ülesannetest keelduda. „Tõenäoliselt ei ole vastajad Eestis taoliste situatsioonidega kokku puutunud," võtavad uuringu korraldajad selle tulemuse kokku.

Küsimusele, kas usuliste ühenduste tauniv suhtumine samasooliste koosellu on samasooliste paaride inimõiguste rikkumine, vastab 26% jaatavalt ja 58% vastanutest ei pea seda inimõiguste rikkumiseks. Kristliku õpetuse seisukohtade levitamist peab vaenu õhutamiseks 19% vastanutest ja 65% ei pea. Religioossel või kultuurilisel põhjendusel inimõiguste, sh sõnavabaduse piiramist peab taunitavaks 86% vastanutest. Väitega, et seksuaalvähemused on kõige aktiivsem grupp, kes püüab ühiskonda kristlikest väärtustest eemaldada, nõustus 45% ja ei nõustunud 38% vastanutest.
Pluralistliku ühiskonnana, kus kõrvuti elavad erinevaid religioone pooldavad inimesed või nende eitajad, leiab siiski 54%, et lähtuma peaks eelkõige kristlikest väärtustest. 64% elanikest nõustub väitega, et riigis ei tohiks domineerida ühegi religiooni väärtused. Uuringu analüüsijad leiavad, et „antud tulemus näitab, et hoolimata suhtelisest usuleigusest soovitakse siiski traditsioonide püsimist, mis seob meid euroopaliku kultuuriruumiga".

Võib-olla just noorte vastused eristuvad enim teistest. Nad arvavad sagedamini, et usuvabaduse olukord on möödunud 10 aasta jooksul halvenenud, on vähem kriitilised seksuaalvähemuste suhtes ja arvavad harvem, et meie ühiskond peaks lähtuma kristlikest väärtustest.

Taustaküsimusena selgus, et Eesti ühiskonnas suhtub religiooni 35% positiivselt, neutraalselt 60% ja negatiivselt 2% inimestest. Mitteusklikuks nimetas end 45% elanikest. Ülejäänud vastajad peavad omaks mõnda usku. Sagedamini on see õigeusk (24%) või luterlus (20%).