02/2015
Erki Tamm, Tallinna Kalju koguduse pastor
Jeesuse jüngrite jaoks oli nende õpetaja tegevus poliitiliselt täielik ebaõnnestumine. Iisraeli kuningriigi taastamine oli Messia-ootuste suurim sisu. Jeesus aga jättis kasutamata kõik oma võimalused. Ta pigem kannatas, kui loobus oma kutsumusest. Ta ei lubanud tasuta kala ja leiba, vaid kutsus inimesi meelt parandama.
Ketsemani aia loos saame pisut aimu, mis toimus Jeesuse hinges. Ta teadis, et teda ootab ees väga raske tund. Sellistel hetkedel hakatakse kahtlema endas, oma kutsumuses, liikumissuunas, kaaslastes, ka Jumalas. Millele me loodame siis, kui kõik kokku variseb? Kuid Jeesus teadis, et ta elul on selles kohas ja sel ajal jumalik eesmärk. Ta teadis, et selle täitumist ei jäta Isa juhuse hooleks. Kõik on tema kontrolli all. Isegi siis, kui inimlikult justkui kõik nurjuks. Rist ei räägi lihtsalt lõpust, vaid lõpuniminevast armastusest. Jumalal on alati midagi veel varuks. See selgus kolmandal päeval, mida ülestõusmispühadena tähistame.
Nii traagilisse taustapilti ei pruugiks meie eelseisvaid Riigikogu valimisi asetada. Teisalt on elu muutunud palju tõsisemaks, kui tahaks. Rääkimata inimlikest väljakutsetest, mis on viinud paljud oma isiklikku „Ketsemani". Seaduseloojate viimaste kuude vaidlused pole enam maitse küsimus. Abielu mehe ja naise või samasooliste vahel, alaealiste abordiõigus vanemate nõusolekuta – need on sügavalt eksistentsiaalsed teemad. Nii mõnigi seaduselooja tunnistas, et tajus nende küsimuste tõsidust esmakordselt.
Ühiskonna probleemidele pole lihtsaid vastuseid. Inimesed on alati ebatäiuslikud. Ühed tunnistavad seda ja küsivad nõu Jumalalt, teised usaldavad vaid oma mõistust. Vajame Eesti riiki juhtima jumaliku kutsumusega mehi ja naisi, kel on alandlikku meelt kuulata Jumala häält. Nii tunnistas ka kuningas Taavet: „Vaata, sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas, ja salajas annad sa mulle tarkust teada" (Ps 51:8).