11/2015 
Jael Puusaag, misjonär Bosnias
„Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad olid väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast” (Mt 9:36).
Novembri algul olime oma rühmaga Serbia/Horvaatia piiril põgenikke aitamas. Igal ööpäeval voolas sealt läbi ligi 7000 pagulast! Uudistes näeme sageli ainult rahvamasse ja suuri numbreid, aga tegelikult on oma lugu igal inimesel. Järgnevalt mõned pildid sealsest reaalsusest.
Esimene päev, kell 16. Meie esimene vahetus algas. Kuulsime, et hommikust alates oli läbi käinud 4000 inimest, aga päeva lõpuks oodatakse veel 5000. Horvaatias on riigipüha ja bussid ei liigu, aga Serbia bussid toovad aina uusi gruppe. Inimesed pannakse maha orus, sealt on piiripunkti üle kilomeetri mäkketõusvat teed. Paljud emad tulevad imikutega, teised kannavad süles palavikus lapsi. Rasedad naised on üles jõudes peaaegu minestamas, aga istuda saab ainult tee peal, tungleva rahvamassi keskel. Tunneme end nii abitutena: mida suudame meie nende heaks teha?
Sama päev, kell 22. Viimased neli tundi oli pime ja külm. Mind kutsutakse sageli eskimoks: mulle meeldib külm. Praegu on isegi minu selg külmast kange. Meie vahetus saab kohe läbi ja ma lähen sooja hotellituppa magama. Sajad inimesed meie ümber jäävad ööbima siiasamasse: lageda taeva alla külmale betoonile, sõjaväetekkide sisse pakituna. Nende lootus on, et millalgi saavad nad jätkata oma reisi Horvaatia bussides. Mitu tundi neil siin oodata tuleb, seda teab Jumal üksi...
Teine päev, kell 10. Rahvamassi tulek jätkub, aga nüüd on vähemalt ilm soe ja selge. Eile tõime siia 900 kg õunu ja 1500 pudelit vett, nüüdseks on see kõik juba jagatud. Kohtun ühe perekonnaga Pakistanist: isa lükkab ratastoolis ema, kelle süles magab kolmeaastane tütar, kõrval käivad kaks vanemat last. Kogu nende maine varandus ripub ratastooli käepidemete otsas. Meil on rõõmus äratundmishetk: nemadki järgivad Jeesust! Käin mõnda aega selle pere kõrval ja palvetan nende teekonna eest. Nad on pisarateni tänulikud ja ütlevad, et ainult lootus Jeesusele annab neile jõudu. Kodumaal kaotanuks kogu pere peagi oma elu, aga nüüd ehk ootab ees turvalisem tulevik. 
Kolmas päev, kell 4. Öö oli eelnevatest soojem, laagri meeleolu on üsna rahulik. Pakun ühele Süüria noormehele Damaskuses tehtud filmi apostel Pauluse elust. Ta vastab, et temagi on kristlane ja on seda vaadanud. Pakun talle siis araabiakeelset Luuka evangeeliumi – ja selle võtab ta tänuga vastu. Tema sõber võtab põuetaskust Uue Testamendi ja ütleb, et see raamat on ta kõige kallim varandus.
Sama päev, kell 8. Tuli teade, et põgenike edasiviimiseks Horvaatia enam busse ei saada. Serbia bussid peaksid minema otse rongijaama ja sealt saadetaks inimesed rongidega edasi. Serbia esindajad ütlevad, et plaan on tore, aga neil pole ronge. Mõnda aega valitseb kaos: keegi ei tea, mis edasi saab. Järsku hakkab kogu inimhulk liikuma ja kaob nurga taha. Kas tõesti tuli korraga nii palju busse? Ei. Keegi murdis läbi tõkete ja kogu mass läks järele...
Neljas päev, kell 10. Nüüdseks on see piiripunkt tühi. Bussid ootavad bensiinijaamas ja viivad inimesi sealt grupikaupa rongide peale. Süsteem toimib – inimesed saavad kiiremini edasi. Meie käime veel paaril päeval koos teiste vabatahtlikega bussides toidupakke jagamas. Mis edasi saab, ei tea keegi. Üks on kindel: saabuvate põgenike arv kasvab päev-päevalt...
Kuidas meie kristlastena reageerime sellele olukorrale? Kas näeme rahvahulga keskel kannatavaid inimesi? Võib-olla on just sinul praegu võimalus olla kellelegi pimedas paigas valguseks ja osutada Jeesuse armastust? Võib-olla vaid viis minutit vestlust või naeratusega ulatatud veepudel muudavad kellegi elu?