12/2016
PISA-lapsed skoorivad nullidele
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Detsembrikuu algas suure uhkustundega. Haridus- ja teadusminister Mailis Reps teadvustas pressikonverentsil üle kolme aasta uued PISA-testide tulemused. Sel korral oleme möödunud ka Soomest ja meist on tublimad vaid Jaapani ning Singapuri lapsed. Järgmise põlvkonna üle ei ole uhke mitte ainult kuuendat last ootav minister, vaid ilmselt ka kõik Maarjamaa suured ja väiksed. Võib öelda, et kooliharidus on head vilja kandnud, võime hinge tõmmata ja rahulikud jõulud vastu võtta.
Kuid see on ilusam pool meie rahvamustrist. Nimelt jõudis kaks nädalat enne PISA tulemuste avalikustamist mees nimega Eerik Jõks (Eesti Kirikute Nõukogu teadur) tulla välja mahuka kogumikteosega „Kuhu lähed MAARJAMAA?”. Ja olgem ausad, see on eeskätt valus ja alles siis poeetiline küsimus. Nimelt on 500leheküljelises raamatus kirjutanud 46 autorit südamevaluga ridu, mis heidavad valgust meie tulevikule ja noorte hingeelule. Raamat põhineb Saar Polli uurimusel „Elust, usust ja usuelust”, mille järgi oleme rahvas, kes istub pimeduses.
Needsamad PISA-lapsed, kes on oma teadmistega maailma tipus, ütlevad otsekui ühest suust, et kirik ei käi ajaga kaasas, ta ei ole kõnekas nende generatsioonile ja viimase kahe aasta jooksul pole keegi neist usule tulnud. Valim oli adekvaatne ja 0 jaatavat vastust on fakt, millega tuleb silmitsi seista. Oleme üheaegselt maailma tipus ja orus. Meie ilusas rahvamustris haigutavad suured augud.
PISA on OECD (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon) algatusel läbiviidav rahvusvaheline uuring, millega hinnatakse 15aastaste õpilaste teadmisi ja oskusi funktsionaalses lugemises, matemaatikas ja loodusteaduslikus kirjaoskuses. Uuring toimub iga kolme aasta järel. 2015. aastal osales 72 riiki ja majanduspiirkonda enam kui poole miljoni õpilasega. Eesti valimiks oli 5587 noort 206 koolist. Meie puhul sooritas testi 78% eesti ja 22% vene keeles.
Uuringu „Elust, usust ja usuelust 2015“ tellis Eesti Kirikute Nõukogu, mis on 1989. aastal asutatud 10 liikmeskirikut ühendav oikumeeniline mittetulundusühing. Religioonisotsioloogilist uuringut on tellitud juba viiel korral iga viie aasta tagant. Viimaste tulemuste järgi peab eestlastest end usklikuks 11 protsenti, mitte-eestlastest aga 38 protsenti.
Sven-Joonatan Siibak, Liidu Noorsootöö Keskuse juhataja:
„Kui tutvusin raamatus 15–29aastaste (uuringu noorim vanusegrupp) kolmele küsimusele antud vastustega, oli tulemuseks 3 nulli. Küsimused olid: „Millal te liitusite kogudusega?” – viimase 2 aasta jooksul oli nende hulgas usule tulnuid 0. „Kas kirik käib ajaga kaasas?” ja „Kas kirik on kõnekas nende generatsioonile?” Siingi oli vanuserühma vastus 0. Seega lugu „Kolmest nullist”, nagu mina seda kutsun.
Täna on meie Liidus 84 kogudust, aga aktiivset noortetööd teeb neist paarkümmend. Vahel ehk mõtleme, et isegi kui meil ei tehta, küll siis Tartus, Tallinnas, Rakveres või kusagil mujal ikka tehakse. Kuid suures plaanis on see nagu piisk meres. Liidu noorsootöös osaleb 1200–1500 noort ja last. Kui liidame siia ka teised konfessioonid, ei lähe pilt sugugi paremaks. Eestis on see vanuserühm 285 000.
Kui olukord on niivõrd keeruline, on iga väiksemgi muutus oluline. Valgus paistab seda eredamalt, mida pimedam on ümbrus. Samas on minu isiklik kogemus, et uus generatsioon on Jeesusele tohutult avatud. Ma ei eiragi, et seisame ka omapäraste küsimuste ja raskuste ees. Näiteks, kuidas muuta Piibel usuvõõrale noorele kõnekaks jne?
Raamat julgustas, et noored otsivad igavikku rohkem kui varem, kuigi perekondlikult ja ühiskondlikult on neil olnud kristlusega kokkupuutepunkte vähe. „Noori ei päästa paremad programmid ja tegevused, vaid neid saab päästa vaid Jeesuse Kristuse armastus, milleni juhatab vaimulike emade ja isade tähelepanu ja hoolitsus” (T. Hämäläinen, H. Voogne, lk 275).
Lugu „Kolmest nullist” on võimalik muuta nii, et nullide ette kerkivad numbrid, mis muudavad need positiivseteks ja lootust andvateks, Jumala au esindavateks arvudeks, mille taga on inimesed oma elumuutva loo ja tunnistusega Jeesusest.”