01/2019 
Mikael Raihhelgauz, Tallinna Betaania kogudus
Lugupeetud Lõuna-Eesti IX Palvushommikusöögi külalised!
Kõigepealt küsiksin teilt ühe küsimuse... Kes teist on kunagi armunud olnud? Palun tõstke käsi üles. Suur tänu! Aga kui te nüüd mõtlete selle inimese peale, kellesse kunagi armusite (või olete praegu armunud) –, kas oskaksite öelda, miks armusite just temasse? Äkki selle pärast, et tal on ilusad silmad? Või selle pärast, et ta oskab hästi laulda või meeldivaid komplimente teha?
Tõeline vabadus ei ilmuta end siis, kui me teeme midagi, mida me hullult tahame teha.
Tegelikult me saame aru, et ükski neist vastustest ei sobi. Ilmselt kõik need väited tõepoolest kehtivad, aga öelda, et nad on meie kiindumuse põhjuseks, ainult pisendaks seda tunnet. Me ei suuda armumist ratsionaliseerida. Me ei saa mingit kataloogi lehitseda ja otsustada: Okei, nüüd ma armun sellesse mehesse või naisesse. Mingi hetk me lihtsalt avastame, et oleme armunud – me oleme juba seal ning sinna pole midagi parata. Ometi nimetame kallist inimest oma väljavalituks. Armuda ei saa ju sunni järgi – see oleks jõle. Tegemist on meie enda vaba valikuga! Armumise vabadus on üks väga kummaline asi ja ma arvan, et ta seletab nii mõndagi vabaduse kohta üldiselt.
Kui räägime vabadusest, ei pea me üldjuhul silmas vabadust valida kohvikut, kuhu lõunastama minna, või vabadust valida boolingu ja pingpongi mängimise vahel. Need asjad on täiesti triviaalsed. Ühiskondlik debatt ei käivitu siis, kui dressides noormeest ei lasta kluppi (ehkki suvisest meediapõuast tingituna võib küll Järva Teataja ka selle teema ette võtta). Hoopis teine lugu on siis, kui kuskil ei lasta tüdrukuid kooli lihtsalt selle pärast, et nad on tüdrukud. Kedagi ei huvita, kui vali ropusuine reisija saadetakse bussi pealt maha; hoopis teised lood on siis, kui kuskil vaigistatakse demokraatia eest seisvaid dissidente.
Me ütleme, et kellegi vabadus on võetud siis, kui kaalul on midagi kriitilist, kui inimesel pole enam võimalik oma sügavamaid veendumusi järgida või iseseisvalt oma saatuse üle otsustada.
Mõne päeva pärast tähistame Tartu vabastamise 100. aastapäeva. Teadaolevalt mängisid Vabadussõjas suurt rolli noored tudengid ja koolipoisid. Ma ise õppisin Tallinna Reaalkoolis. Mälestus õppursõduritest on väga tähtis osa meie kooli identiteedist. Nagu teisteski vanemates Eesti õppeasutustes, ripub meie aula seinal marmortahvel, kuhu on graveeritud langenud õppursõdurite nimed. Lisaks neile on seal kirjas ka kehalise kasvatuse õpetaja Anton Õunapuu nimi. Tema algatusel moodustati Õppiva Noorsoo Rood ning just tema andis poistele relvad kätte ja koolitas nendest sõdurid välja.
Olen palju mõelnud, kas tema tegevus oli üldse eetiline? Kas koolipoiste kangelaslik eneseohverdus oli päriselt vabatahtlik või oli lihtsalt piinlik ära öelda, kui autoriteetne õpetaja kutsus võitlema ning kõik su sõbrad läksid sellega kaasa? Teate, olen jõudnud järeldusele, et küsimus ise on vale. Tõeline vabadus ei ilmuta end siis, kui me teeme midagi, mida me hullult tahame teha. Tõeline vabadus ilmneb siis, kui seisame raske valiku ees; kui õige tee on raske ja ohtlik, aga me teame, et ei saa enam endast lugu pidada, kui seda teed ei vali. Samamoodi on ka sõdurpoistega: arvan, et pisendame nende tegu, kui kujutame neid hulljulgete uljaspeadena, kes lähevad sõtta sama rõõmsameelselt kui jalgpallimatšile. Ka nemad kartsid, ka nemad ei tahtnud – seda väärtuslikum on nende eneseületus.
Vabadus tähendab uskuda millessegi ja oma veendumusele ustavaks jääda.
Paar aastat tagasi lugesin Doris Kareva luulekogu „Deka“. Seal on selline luuletus: „Kas siis on vabadus, kui kõike võib? / Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi? / Kas tõde see on, mida teavad kõik? / Või mida keegi lahti eal ei muugi?“ 
Luuletus jäi kohe meelde, mis oli imelik, sest alguses see mulle üldse ei meeldinud. Tollal, rumal, nagu ma olin, pidasin seda lihtsalt suvaliste vastandite põimimiseks. Ma ei viitsinud süveneda, mistõttu ei saanud ka tähendusest aru. ... Mõni aeg tagasi hakkasin Dostojevski „Kuritööd ja karistust“ üle lugema ja tundsin, et hakkasin luuletust veidi paremini mõistma. Romaanis on üks koht, kus kirjeldatakse peategelase Raskolnikovi palavikulist und. Ta kõnnib mööda talurahva kõrtsipeost ning näeb, kuidas purjus mees rakendab oma õblukese hobuse vankri ette ja kutsub kõiki peolisi selle peale istuma. Reisijaid on selgelt rohkem, kui hobune jõuab vedada, aga mees lubab, et hobune „kihutab tuhatnelja“. Õnnetut looma pekstakse surnuks, et ta liikuma hakkaks, ja kui keegi püüab vastu vaielda, karjub mees: „Ära puutu! Minu oma varandus! Mis tahan, seda ka teen. Tahan, et tingimata läheks nelja!…”
Mees on vaba tegema kõike, sest hobune on tema oma. Sellise vabaduse jaoks on vene keeles eraldi sõna: воля – omavoli, tahe. Свобода on teine sõna, mis märgib vabadust, aga selle tähendus on harjumuspärasem, kohtame seda mõistetes „sõnavabadus“, „koosolekute vabadus“ jne. Seetõttu on ka paljud vene filosoofid öelnud, et nende kodumaal mõistetakse hästi, mida tähendab воля, ega tunta vajadust свобода järele. Paradoksaalselt ongi nii, et inimesed ja ühiskond saavad olla vabad vaid seal, kus puudub omavoli, kus tahe allub vastastikusele austamisele. See on ehk ka üks võimalikest Kareva luuletuse tõlgendustest. (...)
Kogu see jutt ei ole minu jaoks puht teoreetiline arutelu. Täna on siin saalis koos Lõuna-Eesti silmapaistvad poliitikud, kultuuri-, majandus- ja usuelutegelased. Käesoleva ürituse kontekstis esindan ise vist usuelu valda, ehkki ma pole erinevalt teistest kindlasti midagi silmapaistvat teinud, lihtsalt olen usklik. Alati polnud isegi see nii ühemõtteline. Ehkki olen pärit usklikust perest, oli mu elus pikk periood, mil ma ei uskunud Jumalasse. Ja isegi hiljem, kui olin hakanud taas usu poole liikuma ja oma mõistusega ehk tunnistasin Jumala olemasolu, ei püüdnudki ma elada Kristuse seatud standardi järgi. Mul on siiani häbi selle pärast, mis tol ajal korda saatsin, kuna tean, et tegin oma lähedastele haiget.
Piiblis on öeldud: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud“ (Gl 5:1). Pikka aega ei saanud ma aru, mida need sõnad tähendavad. Kas Piibel pole üks piirangute rodu? Teises kohas on otseselt öeldud, et usklikud on „vabastatud patust ja saanud Jumala teenriteks“ (Rm 6:22). Mis vabadus see on, kui oled ikkagi kellegi teener? Minu jaoks eksisteeris vabadus üksnes kitsas omavoli tähenduses. Mu probleem oli selles, et defineerisin vabadust valesti.
Dostojevski, keda olen juba korra maininud, kirjutas ühes oma vanglakirjas: „Kui keegi tõestaks mulle, et Kristus on väljaspool tõde, ja kui oleks tõesti nii, et tõde on väljaspool Kristust, siis tahaksin ma parem jääda Kristusega kui tõega.“ See oli tema moraalne kreedo, mida ta – jah! – vaba valikuna ei saanud valimata jätta... Oleks ma suutnud varem selles võtmes mõelda ja Dostojevski maksiimi omaks võtta, jääksid paljud vead tegemata. Ent vähemalt olen õppinud, et vabadus pole mingi hetkesoovi täitumine.
Vabadus ilmneb siis, kui lihtsalt ei saa teha teisiti. Vabadus tähendab uskuda millessegi ja oma veendumusele ustavaks jääda. Tänasel palvushommikusöögil palvetan selle eest, et Jumal aitaks meil kõigil päriselt vabad olla.