Märts 2021 
Paul Gill, Viru Vangla kaplan ja Mustvee Betaania koguduse pastor
Ajal, kus kirjutan neid ridu, on Eesti Vabariigi koroonaviiruse näitajad Euroopa Liidus teisel kohal. Meist eespool on vaid Tšehhi (miskipärast on mõlemad riigid ka sekulaarsuse tipus). Viirusega seotud piirangutest on saanud lahutamatud kaaslased igapäevaelus. Maskikandmine ja desinfitseerimisvahendite kasutamine on sama loomulikud kui igapäevane söömisharjumus. Seda tuleb teha, sest hoolime endast ja teistest. Üleskutse „Püsime terved!“ on omandanud inimeste huulil hoopis tõsisema tähenduse ning isiklikult usun, et paljud usklikud vormivad selle igatsuse ja soovi oma eestpalvetesse.
Püsime terved – seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt!
Samas on möödunule vaadates suuri tänupõhjuseid. Eesti Vabariigi eelmisel valitsusel tuli koroonakriisiga seista silmitsi ettevalmistusajata. Uus olukord nõudis neilt kiiret ja otsustavat tegutsemist. Peaminister Jüri Ratas ja rahvastikuminister Riina Solman suhtlesid tihedalt ja isiklikult paljude kirikujuhtidega, et kogudused saaksid olla abiks meie rahvale selles keerulises ajas.
Eriolukorras pakuti kohe võimalusi Rahvusringhäälingus jumalateenistuste ülekanneteks. Valitsuse poolt kogudustele raha eraldamine kandis head vilja (tehtust loe lähemalt lk 14–15).
Lumevalgete jõulude ajal olid meie maal pühakodade uksed avatud, kuigi kirikuliste hulk jäi oodatust väiksemaks. Samas pidi enamus teisi asutusi ja peosaale oma uksed sulgema. Võime olla vaid tänulikud suure usalduse eest, mis kristlastel kui riigi lojaalsetel kodanikel valitsuse silmis oli. Usurahval on ühiselt kogetav ja jagatav rõõmusõnum. See annab jõu kriisiga toime tulla.
Käesoleva aasta märtsikuus tuleb pühakodade uksed avalikeks jumalateenistusteks taas sulgeda. Nüüd mõistab igaüks, kui suur väärtus on oma kodus võtta tehniliste vahendite kaasabil osa koguduse jumalateenistustest.
Meie kodumaa, Eesti Vabariigi 103. aastapäev möödus hoopis teisiti, kui olime viimase 30 iseseisvusaastaga harjunud. Pidupäev ja kõik ettevõtmised kandsid koroonakriisi pitserit. Üle terve maa toimunud üritused olid suurema publikuta. Osa nendest jäeti ära, näiteks jäi huvilistel nägemata Eesti Kaitseväe ja liitlaste marss Vabaduse väljakul.
Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid pidas aastapäevakõne Paide Muusika- ja Teatrimajas tühjale saalile. Igaüks võis seda vaadata ja kuulata oma kodus. Riigipüha möödus enamusele pereringis ja oli suur tänupõhjus, kui majarahvas oli terve ja sai kokku tulla. Kuid paljud pidulauad olid sealgi lühemad, sest kõik ei saanud tulla. Ilmalaanest ollakse küll valdavalt tagasi kodumaal, aga üks pidi viibima eneseisolatsioonis, teine haiglas ja kolmanda (võib-olla au-) koht oli aastaga tühjaks jäänud; kuid oli rõõmu ka uutest ilmakodanikest.
Aasta alguse rõõm oli põhjamaa tõeline tali rohke valge lume ja külmakraadidega. Saime nautida talverõõme ja teha kauneid loodusfotosid. Suusasõbrad rõõmustasid, et Tartu maraton jälle toimus ja üle aastate tuli võit Eestisse. Lastel oli võimalus sellest spordipeost virtuaalselt osa võtta – kuidas see käis, teavad nemad ja oskavad oma vanematele seletada.
Hea Teekäija lugeja! Need on mõned märksõnad, vaadates tagasi möödunud aastale, koroona-aastale, kus tänaseks on 719 eluküünalt kustunud, tuhanded on pidanud selle haiguse ise läbi põdema või olnud/on seotud inimestega, kes olid/on haiged, ja paraku olukord halveneb. Õppisime, et meie kaua kavandatud plaanid võivad päevadega muutuda, seepärast peame soodsat hetke kohe kasutama ja sellest rõõmu tunda.
Seda kõike arvestades olen pealkirjastanud kirjatüki sõnadega „Tänumeelses eestpalves“. Täname Jumalat, et meil on õnn ja rõõm elada oma vabal Isamaal, kus jätkub igapäevast leiba.
Palume, et tänane valitsus oskaks seista eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest, et rahvale tuleks meeleparandus, sest taevariik on ligi tulnud.
Veel kord: „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses“ (1Tm 2:1j).