Veebruar 2023 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees
Käesoleval kuul tähistame Eesti Vabariigi 105. ja Eesti baptismi 139. aastapäeva. Pidasin 2018. aasta veebruaris Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ettekande „Quo vadis, vaba kogudus?“
Selle üheks järelduseks oli: vaba rahvusriigi maastik varjab endas nii õnnistust kui needust. Mida see võiks tähendada viis aastat hiljem?
Paulus ütleb oma Areopaagi kõnes: Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat… (Ap 17:26j). Rajad ja piirid jagavad meid inimestena omadeks ja võõrasteks, sageli ka omadeks ja vaenlasteks. Selliste eristuste alus ei ole enamasti usuline, see võib olla ka täiesti ilmalik. Usk tuuakse mängu siis, kui tahetakse rõhutada kultuurilisi erinevusi.
Saksa õigusteadlane Carl Schmitt (1888–1985) eristas „tõelisi“ ja „vaimseid“ vaenlasi. Esimene on tema määratluse järgi nähtav vaenlane, kes ähvardab mult röövida maa ja heaolu. Kui tal aga selliseid kavatsusi pole, võiks ta vabalt olla ka hea naaber.
Teisiti on aga „vaimse“ vaenlasega. Tema on absoluutne vaenlane. Ta on otsustanud hävitada mu identiteedi, kultuuri, keele ja tõekspidamised. Kui tõeline vaenlane ähvardab mind füüsiliselt, siis absoluutne vaenlane ähvardab mind vaimselt.
Peab ütlema, et Schmitt ei kasutanud seda eristust Hitleri ja totaalse sõja vastu, küll aga võrdles ta Nürnbergi protsessil toimunut katsega Saksamaad moraalselt hävitada.
Schmitt’i teoseid on möödunud sajandil hoolega uurinud nii Venemaa kui ka lääne uuskonservatiivid. Mõlemad on hakanud kasutama „vaimse vaenlase“ mõistet. Vaenlasele on antud erinevaid nimesid: lääs, humanism, üldised inimõigused, liberalism, vasakpoolsed, globalistid jne. Senine kultuuriline identiteet on endastmõistetav, seda pole kombeks vaidlustada.
Kultuurisõjad
Moskva Õigeusu Kiriku patriarh Kirill õigustas Venemaa agressiooni Ukraina vastu sõnadega: „Me oleme astunud võitlusse, millel ei ole ainult füüsiline, vaid ka metafüüsiline tähendus.“ Vene Õigeusu Kirikut nähakse siin „vene maailma“ endastmõistetava osana. Vladimir Jakunin on aastaid tagasi ühel rahvusvahelisel foorumil öelnud: „Meie venelased oleme kristlased, ükskõik kas me usume või mitte.“ Märkame, kuidas seal kirikut ja poliitikuid ühendab veendumus, et lääs ähvardab vene kultuuri aluseid. Õigeusk olevat aga vene kultuuri olemuslik tuum.
Ida-Euroopa rahvad tunnevad end ohustatuna geopoliitiliselt Venemaast, kuid kultuuriliselt läänest. Nii pole üllatav, kui kuuleme arvamusi, et „väline vaenlane“ on ohutum kui „vaimne vaenlane“.
Kuid heites pilgu Ameerika Ühendriikide vaimsele maastikule, märkame ka seal polariseerumist. Viimastel aastatel räägitakse üha enam „kristlikust natsionalismist“. Samuel Perry ja Andrew Whitehead viisid kahe aasta eest läbi uuringu, mille pealkirjaks on „Taking America back for God“. See näitas, et 51,9% ameeriklastest leiab, et nad on „kristlik rahvas“. Mittekristlikke ameeriklasi iseloomustatakse selles grupis feministide, sekulaarsete humanistide ja vasakpoolsete liberaalidena.
USA Jumalale tagasivõitmise pooldajad ei ole siiski ainult kristlased. Nende hulgas on ka juute, mormoone ja inimesi, kellel puudub konkreetne usutunnistus. Niisiis ei pea ka USA-s olema tingimata usklik, et end samastada traditsiooniliste kristlike väärtustega ja võidelda liberalismiga.
Pole üllatav, kui kuuleme arvamusi, et „väline vaenlane“ on ohutum kui „vaimne vaenlane“.
Henoteism 
Üks Dostojevski kangelastest ütleb romaanis „Deemonid“: „Igal rahval on oma ettekujutus heast ja kurjast … Kui hea ja kurja mõisted hakkavad üldiseks muutuma, surevad rahvad välja.“ Joseph Goebbels tsiteeris neid sõnu oma doktoritöös. Muidugi jättis ta kõrvale Dostojevski kriitika sellisele hoiakule. Samas illustreerib see tsitaat väga kujundlikult, mida tähendab rahvuslik henoteism.
Henoteism on tänini üks olulisemaid väljakutseid kaasaegsele teoloogiale. Religiooniloos eristatakse henoteismi monoteismist. Henoteism on mitme jumala hulgast ühe eelistatud jumala kummardamine. Usutakse, et just see jumal on teistest kõrgem ja vägevam. Ta aitab rahval olla edukas ja jääda püsima.
Erinevalt sellisest kujutlusest leiame Piiblist Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumala. Kõik muud jumalad on tühisus. Need on inimeste poolt loodud. Prohvet Jesaja ütleb: Aga selle (puu) jäänusest teeb ta jumala, oma nikerdatud kuju, põlvitab selle ette ja kummardab, palvetab selle poole ning ütleb: „Päästa mind, sest sina oled mu jumal!“ Nad ei tea ega taipa midagi, sest nende silmad on nägemiseks ja südamed mõistmiseks suletud (Js 44:17–18).
Elav Jumal ei ole vanast jumalate maailmast ainus ülejäänu. Siis oleks ta vaid ühe rahvusgrupi jumal, kes on ka teiste rahvaste hulgas läbi löönud. Nii kujutab elava Jumala kultuuripoliitika vankri ette rakendamine endast tagasilangemist henoteismi. Ainus tõeline Jumal on loonud kõik rahvad ja tema tahe kehtib ka kõigile rahvastele. Selletõttu on usk Ainujumalasse ja eetiline universalism ühe ja sama medali kaks külge.
Jumala rahvas
Tähelepanelik lugeja võiks nüüd küsida: „Kas nendel tingimustel on veel üldse võimalik rääkida Jumala rahvast?“ Piibellikuks võtmeküsimuseks on siin küsimus ligimesest. Ligimese mõiste on Vana Testamenti ja kirjatundjate vaidlusi läbiv teema, mis esitatakse evangeeliumides ka Jeesusele. Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?“ (Lk 10:29).
Empaatia arengu seisukohalt on muidugi oluline, et me märkame ligimest kõigepealt oma perekonnas, suguvõsas ja oma kultuuris. Me ei saa öelda, et perekond, suguvõsa ja kultuuriline identiteet ei tähenda meile midagi.
Kindlasti on olemas ka abstraktset armastust kogu inimkonna vastu, mis ligimest ei märka. Lemek ütleb oma naistele: Jah, haava pärast ma tapan mehe ja verme pärast nooruki! Kui Kaini pärast makstakse kätte seitse korda, siis Lemeki pärast seitsekümmend seitse korda! (1Ms 4:23b–24). See on suguharu religiooni eetiline printsiip: kuna sina oled ühte minu omadest haavanud, siis põletan ma su küla maha. Mul ei ole selleks mitte ainult õigus, vaid ka kohustus. Ma pean omi kaitsma. Sissepoole kasvava empaatiaga kaasneb empaatiavõime kadumine väljapoole. Ligimene on siis eelkõige oma grupi liige.
Aga mis saab teiste rahvaste lastest? Pühakiri ütleb leevendavalt: Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal! Mina olen Issand, teie Jumal! (3Ms 19:34). Isegi vaenlane, kes sulle kahju teeb, on ligimene. Teiste sõnadega: armasta oma ligimest nagu iseennast. Või nagu ütleb Jeesus: Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! (Mt 5:43–45).
Armastus tähendab siin vaenu võimendamisest loobumist. Või nagu ütleb Immanuel Kanti kategooriline käsk: „Austa inimkonda ja ka vaenlast, nii omaenda kui igas teises isikus!“ Eetiline universalism ei välista kedagi. On vaid üks eetika. Kui Jumal valis Iisraeli rahva, siis oli selle valiku kaugem eesmärk kõigi rahvaste juhtimine tõe juurde.
Nii võis prohvet Jesaja öelda: Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde. Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: „Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna!“ Ja tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid. Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist (Js 2:1–5).
Piibellikuks võtmeküsimuseks on siin küsimus ligimesest.
Niisiis oma rahvusriigi aastapäevale mõeldes peaksime otsima ja nägema mitte tõelisi ja vaimseid vaenlasi, vaid eelkõige elavat Jumalat ja oma ligimest tema kõige avaramas tähenduses. Tõuskem siis vaimus koos kõigi rahvastega Siioni mäele, mis on kõigist küngastest kõrgem, et õppida tundma tõelist rahu ja ligimesearmastust.