Aprill 2023 
Helle Liht, EBFi asepeasekretär, „Ühisosa“, 4.02.2023
Ma vahel ikka mõtlen sellele, et veel aasta tagasi veebruaris ei uskunud ma, et sõda tuleb meile nii lähedale. Vene vägede koondamisest Ukraina piiri äärde räägiti küll palju, aga mõni aasta tagasi oli ju Eesti piiri ääres sama seis, kuid siis ei juhtunud midagi. Seda nimetati sõjaväeõppusteks ja sõjaliseks heidutuseks. Naised ütleksid selle kohta, et see oli meeste jõudemonstratsioon. Baptisti mehed seda kindlasti ei tee!
Kui me ei piira endas väikest vallutajat, kasvab ta varsti suureks vallutajaks.
Ukrainaga nii lihtsalt ei läinud. Algaski sõda. See oli paljudele suur šokk, sest kes oleks võinud arvata, et täna võib veel keegi minna tankide-kahuritega maid ja rahvaid vallutama. See tundus kaasaegse diplomaatiliselt lihvitud Euroopa kontekstis nii vanamoodne.
Ometi on see sõda kestnud terve aasta. Sõjas lähevad üldjuhul asjad katki. Inimeste elud on varemetes – nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Linnad ja külad on rusudes. Ukraina sinist taevast varjutavad pommiplahvatuste suitsupilved. Kollastest põldudest on saanud reostatud sõjatandrid.
Sõjad tänases maailmas
Mul on Ukraina sõjaga väga isiklik suhe. Euroopa Baptistföderatsioon, kus ma töötan, koordineerib kogu baptistimaailma abi Ukrainale. Me oleme kogunud peaaegu 6 miljonit eurot – ma ei ole kunagi enne nii palju raha näinud! – ja sellega püsti pannud mitmed programmid sõjas kannatanute abistamiseks. Aga kogu aeg on tunne, et see on nagu tilk ookeanis, sest sõjakoledused jätkuvad, toit saab otsa, raha jääb puudu ja meie abi jõuab ainult väikese hulgani sellest kannatavast rahvast.
Ukraina sõda on meile väga lähedal, aga see ei ole ainuke sõda maailmas. Siit natuke kaugemal, Lähis-Idas, elavad inimesed kogu aeg püssirohutünni otsas. Süüria kodusõda on hetkel rahunenud. Aga see kestis ligi 10 aastat ja produtseeris miljoneid sõjapõgenikke, kes ei ole saanud ikka veel koju naasta. Pinged Iisraeli ja Palestiina vahel kasvavad jälle. Neid püütakse lahendada vägivallaga, mis hävitab inimeste elusid ja reostab loodust.
Sõda loodusega 
Kui mõtleme veel sammukese edasi, võiks öelda, et juba pikemat aega käib inimese sõda ülejäänud loodu vastu. Metsad raiutakse maha. See suretab muldasid. Maa kaotab viljakuse ja muutub kõrbeks. Terved liigid, võiks öelda looma- ja taimerahvad, surevad välja. Näiteks maailma loomapopulatsioonid on kahanenud viimase 50 aastaga keskmiselt 69%. Kui midagi sellist toimub inimeste ühiskonnas, siis nimetame seda genotsiidiks. See on inimese kehtestatud võim ülejäänud loodu üle. Teadlased on pannud sellele isegi nime – antropotseen.
Viimsis, kus ma elan, on põtradest saanud selle sõja põgenikud. Kogu aeg võetakse majade ehitamiseks maha uut metsa ja loomadel ei ole enam kuskil olla. Nad hulguvad siis majade vahel ringi, jäävad sõidutee peal ette ja auto ajab nad alla. See on tõstatanud viimsilaste Facebooki grupis suure arutelu. Ühed ütlevad, et põdrad ise on süüdi – mis nad tulevad meie õue peale hulkuma! Teised ütlevad, et oleme metsa mahavõtmisega liiale läinud ja põtradel lihtsalt ei olegi enam kuskil olla. See on ainult üks tilluke näide antropotseenist minu naabruskonnas.
See on koht, kus peaksime seisatuma ja peeglisse vaatama. Ilmselt on meis kõigis peidus väike vallutaja, sest tahame ju ikka ... natuke veel, natuke lihtsamalt. Aga kui tihti anname endale aru, mille või kelle arvelt see „natuke veel“ peaks tulema? Kui me ei piira endas väikest vallutajat, kasvab ta varsti suureks vallutajaks – „natuke veel“ – ja nii osaleme aina suuremas sõjas elu vastu.
Kas saab veel parandada?
Kas selles võimuahnes, sõdivas ja katkises maailmas saab veel üldse midagi paranda? Piibel ütleb, et saab, sest Jumal ei ole seda maailma maha jätnud. Tema on selle loonud, tema hoiab seda alal. Ta kutsub meidki oma plaanis osalema. Kuidas?
Mul ei ole nimekirja tegevustest ja programmidest, vaid ainult kaks väikest asja, mille kaudu suur Jumal teeb meie kaudu tööd selles maailmas. Kaks asja, mida olen kogenud ja õppinud, suheldes Ukraina ja tema naabermaade kristlaste ja kogudustega selle sõja käigus. Kaks asja, mis moodustavad Jeesuse õpetuse tuuma. Kaks asja, mis viimsena taanduvad suhetele ja on omavahel väga seotud. Kaks asja, millega on võimalik lappida sõja haavu ja traumasid ning mis toovad esile uut elu. Kaks asja: armasta ja ole kohal!
Esiteks – armasta! Armastus teeb imesid, ja mitte ainult kahe noore inimese suhtes, vaid terves suhete võrgustikus Jumala, inimese ja kogu ülejäänud loodu vahel. Kui sa kedagi armastad, ei taha sa talle haiget teha. Kui sa midagi armastad, ei lõhu sa seda ära.
Jumal on ise meile ette näidanud, kuidas need suhted peaksid toimima. Ta sai inimeseks, oli kohal ja armastas inimesed teistsuguseks. Ja kuna Jumal lõi meid enda sarnaseks, on meie roll armastada Jumala loodud maailma.
Teoloogiline termin jumalasarnasuse kohta on Imago Dei – Jumala kuju, pilt, kuvand... Mida see tähendab, et me oleme Jumala kuju? Mulle meeldib Kanada kaasaegse protestantliku teoloogi Douglas John Halli vaade, kes ütleb et jumalasarnasus ei ole midagi, mida me omame, vaid see on potentsiaal, mis realiseerub suhtes Jumalaga. Ta kasutab selgitamiseks peegli kujundit ja ütleb, et me oleme nagu peegel – kui oleme pööratud Jumala poole, peegeldame teda, ja kui mitte, siis kõike muud.
Armastus saab alguse Jumalast. Olles Jumala kuju, on meil kõigil potentsiaal peegeldada Jumalat ja nii nagu tema ‒ armastada seda maailma.
Armastus teeb imesid. Sain paar päeva tagasi Moldovast meie rahastatava projekti aruande. Seekord saatsid nad ka loo ühest Ukraina perekonnast, kes on juba mitmeid kuid elanud ühes Moldova kogudusemajas koos teiste Ukraina põgenikega. Nad kirjutavad, et sinna kogudusse jõudes olid nad sügavas masenduses. Nad olid pidanud maha jätma oma vanemad, töökaotuse tõttu polnud enam mingit sissetulekut, teekond oli läinud üle kivide ja kändude, jubedad sõjalood lasusid tohutu raskusega nende hingel ja tulevik tundus võimatu. Aga see, kuidas koguduse pastor Serghei ja kohalik kogudus nad vastu võttis, tõi täiesti teise reaalsuse. Külmast sooja, pimedusest valgusesse, sõjast rahusse, vihkamisest armastusse. Nad kirjutavad, et neil ei ole sõnu selle muutuse väljendamiseks. Nad on saanud jõudu ja lootust edasi minna. Armastus teeb imesid ja parandab isegi sellise kohutava sõja haavu.
Need kaks asja – armasta ja ole kohal – on saanud sõdivas maailmas paljude koguduste tunnuseks.
Teiseks – ole kohal! Kellegi jaoks kohal olemine tähendab hoolimist ja armastamist. Selle vastand on vältimine ja võõrandumine. Kui sa ei ole kohal, oled eemal, jääd võõraks, see viib mittemõistmiseni, süüdistamiseni, vaenuni…
Kui mina olin noor, oli vene keel meie kooliprogrammis kohustuslik õppeaine. Aga me põhimõtteliselt ei õppinud seda, sest see oli poliitiliselt vale keel. See oli okupantide keel. Ja kui poisid õue peal sõda mängisid, käis see ikka eestlaste ja venelaste vahel. Ja meie eestikeelsed ja venekeelsed kogukonnad võõrandusid üksteisesest. Ühisosa kadus. Me ei suhelnud üksteisega. Alles hiljem mõistsin, et keel ei ole süüdi selles, mida inimesed teevad. Isegi kui me üksteise keelt ei mõista, on Jumala armastuse keel mõistetav ka ilma lingvistilise väljenduseta.
Meie ülesanne on peegeldada Jumalat
Inimene on loodud elama kolmemõõtmelises suhete võrgustikus Jumala, kaasinimeste ja kogu ülejäänud looduga. Kõigi nende suhete eesmärk on sama: peegeldada Jumalat! Selles võrgustikus ei ole võimalik irduda ühest suhtest, ilma et kannataksid teised.
Mitte-kohal-olemine toodab alati võõrandumist ja vaenulikkust, kuni sõjani välja, olgu see siis naabriga, teise riigiga või ülejäänud looduga. Ja see lahutab Jumalast, kes sai inimeseks, et olla kohal ja armastada. Kui tahame peegeldada Jumalat, on täna meie koht siin Eestis olla ukrainlaste kõrval, et nad ei jääks üksi ega võõranduks, vaid kogeksid vastuvõtmist ja armastust isiklikes suhetes meiega.
Need kaks asja – armasta ja ole kohal – on saanud sõdivas maailmas paljude koguduste tunnuseks. Meil on võimalus teha sedasama, sest sellised suhted peegeldavad Jumalat ning parandavad maailma ja inimesi.