02/2011 Janek Mäggi
Millest peaks kristlane lähtuma, kui ta läheb valima? Ühest küljest on mul sügavalt kurb meel, et kristlik erakond ei ole Eesti Riigikogus esindatud ning veel enam – väga paljud kristlaste hääled on jäänud parlamendi ukse taha. Teisest küljest on Riigikogus ja praktiliselt kõigis erakondades kristlasi, kes on püüdnud midagi ära teha just kristlikest väärtustest lähtuvalt.
Selleks, et muuta annetuste maksusüsteemi kümnisega vastavaks, ei pea kristlased olema erakonnana Riigikogus. Meie jaoks on võtmeküsimus hoopis muus: kas me tahame olla osa ühiskonnast või osa väljaspool seda? Me peaksime tahtma olla osa ühiskonnast. See tähendab aga aktiivset koostööd kõigi ühiskonna mõjukamate gruppidega.
Kristlane võib kuuluda nii Reformierakonda, IRLi, Keskerakonda, Sotsiaaldemokraatidesse, Rohelistesse või Erakonda Eesti Kristlikud Demokraadid. Ühtegi erakonda, eriti suurt, ei saa vaadelda kui kristlikku või mittekristlikku erakonda. Erakond kaitseb alati suhteliselt suure ühiskondliku grupi huve ning mida suurem ta on, seda mitmekesisemad need huvid on.Kristlaste jaoks on ühiskonnas olulised kindlad asjad. Võimalus annetada. Usuvabadus. Pereväärtused. Viimaste koha pealt peaksime valima neid inimesi, kes on oma pere hea juhtimisega ühiskonnas silma paistnud. Parteijuht, kellel on terve pere, oskab kristlikke väärtusi palju paremini hinnata. Riigikogu liige, kelle jaoks on oluline toetada kristlikku kirikutööd, aitab kindlamini tõsta nt annetuste tulumaksuvabastust 5%lt 10%le. Kuid poliitik, kes halvustab usku ja religiooniõpetust, ei vääri kristlaste hääli. Kristlased ei peaks oma usku kunagi kellelegi peale suruma, kuid miks me peaksime laskma endile peale suruda kellegi uskmatust?
Kristlaskonna jaoks on võtmeküsimus hoopis muus: kas me tahame olla osa ühiskonnast või osa väljaspool ühiskonda?
Põhimõtteliselt võiksime valida inimese ükskõik millisest erakonnast või ka üksikkandidaadi, kellest me usume, et ta teeb ära kasvõi ühe meie jaoks väga oluline asja. Viimased uuringud näitavad siiski, et tõenäoliselt pääseb Riigikokku vaid neli erakonda. Samas ei tähenda see, et me peaksime valima vaid nende vahel.
Kristlased on liiga tugevalt keskendunud valimistele iga nelja aasta tagant, kuid on vähe mõelnud sellele, kuidas võimuerakonnad võiksid nende soove heal meelel ellu viia. Erakondade poolt saadetud seisukohad näitavad, et kõik nad üritavad püüda ka kristlaste hääli. Meil on õigus küsida nende häälte eest vastu palju rohkem, kui me seni oleme seda teinud.
Kristlastel kui olulisel ühiskondlikul mõjugrupil on palju kasutamata võimu, mida me pole osanud või tahtnud seni ära kasutada. Ma ei tea, kas kavalus on see õige sõna, kuid nutikus ehk on – millest meil on seni päris palju puudu olnud. Kui me tahame, et ühiskond hindaks perekonda, tuleb selle väärtused ka teiste erakondade programmidesse sisse "keevitada". Kui me tahame, et ühiskonnas oleks vähem aborte, tuleb teha selgitustööd selles suunas, et oleks võimalikult vähe soovimatuid rasedusi. See töö on kandnud viimastel aastatel erakordselt head vilja.
Ühtlasi ei pea me alati rõhutama, et üks või teine vajalik muutus tuleneb Pühakirja nõudest. See võib ka nii olla, kuid suur osa väärtusi, mida Piibel välja toob, on ka üldinimlikud. Meil ei ole vaja propageerida mitte niipalju käske ja keelde, vaid võimalusi õnnelikumaks eluks. "Sa ei tohi abielu rikkuda!" Kõlab karmilt. Kuid isegi kõige paadunumad abielurikkujad ei taha, et keegi rikuks nende abielu. Mõrvarid ei taha, et keegi neid surma mõistaks. Konflikti Jumala Sõna ja üldinimlike väärtuste vahel ei ole. Võib isegi öelda, et Euroopa kultuuriruumi väärtused seisavad Piiblil, ja peaaegu ainult Piiblil.
Jeesus ei öelnud – kuulutage evangeeliumi kord nelja aastat tagant ja kaks kuud enne valimisi.
Kristlased peaksid ühiskondlike protsesside suunamisega tegelema iga päev. Jeesus ei öelnud – kuulutage evangeeliumi kord nelja aastat tagant ja kaks kuud enne valimisi. Seda tuleb teha iga päev. Evangeeliumi kuulutamise all mõistan ma ka osalemist poliitilises ja ühiskondlikus elus, oma seisukohtade avaldamist ja tutvustamist avalikkuses ning ka ühiskondlike protsesside muutmist. Üks samm on valida Toompeale võimalikest valikutest parim. Teine samm on nõuda neilt, kes on Toompeale saanud, et nad aitaksid ellu viia seda, mida meie kui kristlaste meelest on vaja. Ja väga paljud asjad on tehtavad ka siis, kui Toomepeal ei istu kedagi, keda me omaks peame. Kui ei ole, tuleb omaks teha need, kes omad ei ole. Seda tööd oleme teinud liiga vähe. Oleviste koguduse kodutute saun, mida Riina Vändre on vaimustavalt vedanud, on üks näide, mis on muutnud ühiskonnas rohkem, kui võib-olla võimalikud 5 kohta Riigikogus. Seepärast: valigem nüüd. Õigesti. Südametunnistuse järgi. Kuid valigem ka peale valimisi. Iga päev. Teeme koos selle ühiskonna nii heaks, kui oskame. Selleks ei pea olema poliitik. Selleks ei pea olema isegi mitte mõjukas inimene. Selleks peab tahtma midagi muuta ja panema asjadele käed külge. Jõudu tööle!