06/2012 Gunnar Kotiesenile esitas küsimusi Ermo Jürma
Miks pastor Kotiesen käib Eesti Kaitseväes kordusõppustel?
Olen tänulik Jumalale, et võin olla pastor, kuid leian, et esmalt olen lihtsalt Gunnar Kotiesen – abikaasa, isa, sõber, kodanik jne. Kordusõppustel ei käinud seega ainult pastor, vaid ka ka abikaasa ja... ning seal olles olin 32. pataljoni koosseisus olev miinipildujaülem, seersant Gunnar Kotiesen.
Miks – eks sellele on ühest küljest lihtne vastus – Eesti Vabariigi seadus käsib. Teisalt – tunnen koguduse karjasena enda sees vastutust/võimalust olla inimestega koos just seal, kus nad on.
Kas sa oled kaalunud alternatiivteenistuse võimalust?
Tean mitmeid toredaid usuinimesi, kes on valinud alternatiivteenistuse ja ma arvan, et nad on teinud enda seisukohalt õige valiku. Mina seda valinud (ausalt öeldes ka kaalunud) ei ole.
Mida võiks „Kristuse Jeesuse tubli sõdur" (2Tm 2:3) õppida ajateenistuses?
Õppimimsvõime, mis on ju meeleparanduse peamine nurgakivi, on iga kristlase hädavajalik omadus. Oleme me siis oma eluga sõjas või rahus, kodus või tööl, koolis või suvevaheajal.
Olen kuulnud kordusõppuste suhtes palju kriitikat korraldusliku poole pealt jne, aga isiklikult leidsin mitmeid asju, millest sain õppida. Üks põnevamaid vaatepilte minu jaoks on see, kui tublid eesti mehed, kes on harjunud ennast elus positsioneerima autode, riiete, kellade jne väliste asjadega pannakse korraga ühtemoodi riidesse – s.t nad kaotavad kõik oma välised eelised – kuidas nad siis käituvad ja püüavad taasleida oma positsiooni/identiteeti uues keskkonnas. Minu jaoks oli seda põnev vaadata ja mis seal salata, ka enda nahal kogeda. Õppetund sellest on ikka väga lihtne – me oleme need, kes me oleme seesmiselt. Riiete, töökoha ja muuga saame oma sisu vaid ajutiselt varjata.
Teine väga lihtne taasmeeldetuletus olid inimsuhted. Mitmete meestega olime koos 2001. aasta suurõppustel. Kõik need, kellega olime jõudnud ehitada sisulisi suhteid, olid ka kümme aastat hiljem head vestluspartnerid ja vastupidi – ükski suhe, mis oli jäänud "allavoolu minevaks", ei olnud kuidagi paremaks käinud. Kui meil on elus midagi, mida peame väärtustama, siis kindlasti on need inimsuhted!
Kuivõrd oli kordusõppustel teemaks usk?
Usk oli täiesti igapäevane teema. Eriti peale seda kui tuli välja, et olen pastor. Mulle meeldis väga selles keskkonnas avatult suhelda Jumala, kristluse ja koguduse teemadel. Mehed ei pea seal metsas kellelegi midagi tõestama, see annab aluse väga otsesteks ja ausateks vestluseks.
Kas sõnal „distsipliin" on mingit ühisosa kaitseväes ja koguduses?
Ma arvan, et distsipliin on väga oluline meie igapäevaelu kordaminekutes. Loomulikult ei olnud reservistide elu kordusõppustel päris nii reglementeeritud kui ajateenijatel, aga meilgi olid omad ülesanded ja kohustused, mida tavaelus ju ei ole. Tuli leida enda sees sisemine motivatsioon, et teha ka neid asju rõõmsa meelega, mitte virisedes ja halvustades. Minu meelest on see järgimistväärt põhimõte ka koguduse igapäevaelus. Tehes vahel asju, mis ei ole ilmselt meie esimene valik, on olnuline leida oma südames üles rõõm ja vabadus, et tegutseda ausatel ja jätkusuutlikel motiividel.
Kui südamest saab „seda asja" teha?
Arvan, et kordusõppustel saab olla igaüks kogu südamega. Samuti ei näe ma vahet sõjaolukorral. Ainus erinevus võib olla ehk sellel, millist ülesannet keegi peab täitma. Kui inimene on kindel, et ta relva ei haara, siis on sellest hea koheselt ja selgelt rääkida. Aga kodumaa kaitsmisel on palju ka selliseid kohti, kus relva ei pea haarama – olgu siis need inimesed panustamas seal kogu südamega!